Valged ööd. Ann Cleeves

kummardas uuesti, naeratas laialt, tõstis käed, ühes viiul ja teises poogen.

      „Lihtsalt ostke neid maale,” lausus ta. „Selleks te siia tulitegi. Mina olin ainult soojendaja. Peaesinejaks on pildid.”

      Ta keeras ringi, et võtta ruumi ainsa tühja seina ääres olevalt pikalt laualt klaas veini.

      Teine peatükk

      Fran oli joonud juba mitu klaasi veini. Ta oli rohkem närvis, kui ta ise oli oodanud. Londonis ajakirja toimetuses töötades oli ta käinud lugematutel sellistel üritustel: esietendustel, avamistel, näitustel. Ta oli siis tüdimust varjates seltskondlikult ringi uidanud, juttu ajanud, nimesid ja nägusid ära tundnud. Aga täna oli kõik teisiti. Osa ülesriputatud piltidest olid tema omad. Ta tundis ennast haavatavana, kaitsetuna. Kui inimesed suhtuvad tema loomingusse tõrjuvalt või üleolevalt, teeb see välja sama, nagu oleksid nad autori enda tagasi tõrjunud. Ta oleks tahtnud karjuda neile, kes kasutasid juhust, et ennast saare värskete kuulujuttudega kurssi viia, seistes seljaga kunstiteoste poole. Vaadake seintel rippuvat mõttega selle juures olles. Võtke seda tõsiselt. Ma isegi ei hooli, kas mu kunst teile meeldib või mitte, ainult võtke seda tõsiselt.

      Pealegi oli kohale ilmunud vähem inimesi, kui ta oli oodanud. Bella avamised olid olnud alati rahvarohked, kuid isegi mõned neist, keda Fran oli isiklikult kutsunud – need, keda ta pidas oma sõpradeks, – olid jätnud seekord tulemata. Võib-olla olid nad lihtsalt viisakad, kui ta oli neile näitusest rääkinud. Nad olid ta kunsti juba näinud ja see ei meeldinud neile. Ei meeldinud igatahes piisavalt, et ilusal suveõhtul näitusele tulla, kui ometi oli nii palju muudki teha. Käes olid need kuud aastast, mil sai grillida ja minna merele. Fran võttis väikesearvulist publikut isikliku solvanguna.

      Perez ilmus ta selja taha. Fran tajus ta tulekut ja keeras ringi. Naise esimene mõte, nii nagu alati siis, kui mees tabas ta hajameelses olekus, oli: ma tahan teda joonistada. Frani sõrmed lausa sügelesid söepliiatsi järele. Sellest tuleks hoogne söejoonistus, ilma teravate nurkadeta. Väga tume. Perez oli shetlandlane. Tema sugu oli elanud neil saartel kuueteistkümnendast sajandist peale, kuid temas polnud viikingi verd. Perezi kauge esivanem oli pärast Hispaania armaada hukku kaldale uhutud. Selline oli igatahes lugu, mida mees ise rääkis. Fran mõistatas, kas ta mitte polnud lihtsalt läinud kaasa müüdiga, mis tema erilisuse ära seletaks. See imelik nimi. Saartel elas veel inimesi, kel olid tema moodi mustad juuksed ja oliivikarva jume, kohalikud kutsusid neid mustadeks shetlandlasteks, kuid siin selles seltskonnas torkas ta tõepoolest silma, nägi välja eksootiline ja võõramaine.

      „Paistab, et läheb päris kenasti,” ütles mees. Ettevaatlik. Perez oli täna kuidagi imelikus tujus. Närvid vist. Perez teadis, kui palju see tema jaoks tähendas. Esimene näitus. Ja üldse, nad kompasid oma suhte piire. Naine hoidis distantsi, säilitas veel oma iseseisvust. Kui ta seob ennast Pereziga, siis ei tule mees tema ellu üksinda. Koos temaga lohiseb kaasa ta perekond, kogu see Fair Isle’i fluidum. Ja Perez ise laseks oma ellu üksikema. Ja viieaastase lapse. Liiga keeruline isegi kaaluda. Ja ometi ta kaalus seda. Neil pikkadel suveöödel, kui pimedus justkui jäigi saabumata, mõtles Fran tema peale. Pildid sellest mehest tõusid vägisi ta vaimusilma ette, nii nagu vanamoodsad slaidid ilmuvad valgele ekraanile. Mõnikord tõusis ta voodist, et istuda maja ees ja vaadata päikest, mis oli jäänud servapidi halli vee kohale rippuma, ja kujutas ette, kuidas ta meest joonistaks. Pikk keha seljaga tema poole. Luude piirjooned naha all. Konarlik selgroog ja tuhara kaar. Ja kõik see oli ainult kujutluspilt. Mees oli suudelnud teda põsele, puudutanud ta käsivart, kuid sellega oli nende füüsiline kontakt seni piirdunud. Võib-olla oli Perezi elus teine naine. Keegi, kellest tema omakorda unistas, siis kui valge öö ka teda ärkvel hoidis. Võib-olla ootas mees, et Fran teeks otsuse.

      Varsti pärast nende esimest kohtumist oli Fran kuuks ajaks lõunasse läinud. Ta oli endale kinnitanud, et tütre pärast. Cassie oli kogenud midagi sellist, mis võib traumeerida isegi täiskasvanut, ja Fran oli leidnud, et eemalolek Shetlandilt aitab tüdrukul toibuda. Kui Fran oli naasnud, oli Perez ta üles otsinud, et küsida, kuidas temal ja ta tütrel läheb. Professionaalne huvi, oli Fran arvanud, kuid samas lootnud, et ehk on siin ka midagi enamat. Nende suhtlus oli arenenud meeldivaks sõpruseks. Fran polnud teinud midagi selle süvendamiseks; ta oli siin kandis ikka veel võõras, ta polnud päris kindel, mida temalt oodatakse. Abielu nurjumine oli mõjunud hävitavalt ta enesekindlusele. Ta ei saanud riskida veel ühe hülgamisega.

      „Ei lähe üldse hästi,” ütles ta nüüd. „Rahvast on väga vähe.” Ta teadis, et see kõlab virilalt, kuid ei saanud pidama. „Oleks võinud arvata, et tulijaid on rohkem – kas või juba tasuta veini ja võimaluse pärast näha Roddy Sinclairi.”

      „Aga need, kes siia tulid, on igatahes huvitatud,” ütles mees. „Vaata ise.”

      Fran keeras talle selja, jälle näoga saali poole. Perezil oli õigus. Inimesed polnud enam hõivatud veinijoomise ja muusikaga, nad liikusid nüüd galeriis ringi, et vaadata maale, ning seisatasid aegajalt mõnd neist tähelepanelikumalt uurima. Frani ja Bella töödele oli võrdselt ruumi eraldatud. Esialgu oli see mõeldud Bella Sinclairi tööde ülevaatenäituseks. Ta oli pannud välja läbilõike oma kolmekümneaastasest kunstnikukarjäärist, maalid ja joonistused pärinesid paljudest kogudest üle kogu riigi. Ettepanek ka tema tööd näitusele panna oli tulnud Franile täiesti ootamatult.

      „Sa peaksid uhkust tundma,” ütles Perez. Fran ei teadnud õieti, kuidas sellele reageerida. Ta ootas mehelt komplimente oma loomingu kohta. Täna, närviline ja haavatav, nagu ta oli, vajas ta meelitusi.

      Kuid Perezi tähelepanu köitsid näituse külastajad. „Üks paistab olevat õige innukas.” Perezi pilku järgides märkas Fran keskealist meest, kes jättis kunstipäraselt šiki mulje nagu tüüpiline rikas, hooletult lahtinööbitud kuuega boheemlane. Sale, peaaegu tütarlapselik figuur. Must linane pintsak musta T-särgi peal, lohvakad mustad püksid. Ta oli seisatanud Bella noorpõlve autoportree ette. Sellel oli Bella oma kõige väljakutsuvamas variandis. Punases, suu nagu verev haav, tuul oli juuksed näolt kõrvale lükanud, üldmulje oli ühteaegu kohatu ja erootiline. See oli õlimaal, värv paksult ja ebaühtlaselt peale kantud, vaba käega pintslitõmbed.

      Siis liikus mees edasi Roddy Sinclairi kõrvale, seal jäi ta üksisilmi vaatama üht Frani tööd, joonistust Cassiest Ravenswicki rannal. Miski tema ülimalt keskendunud pilgus tekitas Franis ebamugavust, olgugi et selle pildi järgi poleks mees saanud Cassiet tänaval ära tunda. Mees näis olevat pigem vapustatud kui elavalt huvitatud, mõtles Fran. Justkui vaataks midagi jõledat. Või näeks vaime.

      „Ta pole kohalik,” märkis Perez. Fran oli sama meelt. Mitte ainult seepärast, et ta meest ära ei tundnud. Otsustavat osa mängis mehe stiil, mis reetis, et tegemist on vurlega. Tema riietus, kogu ta olek, see, kuidas ta seisis ja pilte vaatas.

      „Mis sa arvad, kes ta on?” Fran silmitses teda üle klaasi serva, ei tahtnud teha seda liiga avalikult, kuid mees põrnitses endiselt joonistust, sügavais mõtteis, ja Fran leidis, et vaevalt ta teda üldse märkaks, isegi kui järsku kannal ringi keeraks.

      „Mõni rikas kunstikoguja,” vastas Perez talle naeratades. „Ta ostab kõik su tööd ära ja teeb su kuulsaks.”

      Fran kihistas naerda. Hetkeline pingelangus. „Või mõne pühapäevase lehelisa kunstikriitik. Kirjutab sinna artikli minust kui uuest tähest kunstitaevas.”

      „Tõsiselt,” ütles Perez. „Miks ka mitte?”

      Naine pöördus talle otsa vaatama, oletas, et ta viskab jälle nalja, kuid mees kibrutas hoopis laupa.

      „Tõsiselt,” kordas ta. „Sa oled väga andekas.”

      Fran ei osanud selle peale midagi öelda, otsis sõnu, mis oleksid ühteaegu teravmeelsed ja eneseiroonilised, kui nägi järsku, kuidas mees ringi pöörab. Tundmatu langes põlvili, umbes samamoodi nagu Roddy viiulit mängides. Siis kattis ta näo kätega ja hakkas ahastades nuuksuma.

      Kolmas peatükk

      Perez arutles endamisi, et sel ajal aastast on kõik natuke napakad. Süüdi on valgus, mis sind päeval pimestab ega jäta ööle ruumi. Päike