Lesk. Fiona Barton

pressis end maja number 44a ees seisvast inimpuntrast läbi, noogutades tervituseks ajakirjanikele, kelle ära oli tundnud.

      „Bob,” hüüdis üks naishääl. „Tere. Kas on uudiseid? Mingeid niidiotsi?” Kate Waters trügis end ettepoole ja naeratas teeseldud väsimusega. Viimati oli mees teda kohanud New Forestis toimunud kohutava mõrvaga seoses ning nende nädalate jooksul, mis kulusid oma abikaasa mõrvanud mehe tabamiseks, olid nad teineteise seltsis paari jooki ja viimaseid kuulujutte nautinud.

      Nende tutvus ulatus päris kaugele minevikku, nad sattusid ikka ja jälle eri juhtumite puhul juhuslikult kokku ning jätkasid sealt, kust viimati olid pooleli jäänud. See polnud päris sõprus, oli mees arvamusel. Kindlasti oli tegemist puhtalt tööalase suhtlusega, aga Kate’il polnud viga. Eelmisel korral venitas naine ühe loo avaldamisega, mille otsa oli komistanud, täpselt nii kaua, kuni Sparkes info avaldamise heaks kiitis. Mees oli Kate’ile teene võlgu.

      „Tere, Kate. Just jõudsin siia, aga ehk on mul pärast midagi uut öelda,” ütles ta, põigates mööda vormiriietes valvurist.

      Esikus oli kasside ja sigarettide lõhn. Dawn Elliott oli diivanil kössis, tudisevad sõrmed pigistamas mobiiltelefoni ja nukku. Blondid juuksed olid hobusesabast valla pääsenud ja üle näo laiali, mistõttu ta nägi välja veel noorem, kui ta oli. Naine vaatas üles, otsa pikale ja tõsise ilmega mehele ning ta nägu varises murekoorma all kokku.

      „Kas leidsite ta?” suutis naine küsida.

      „Preili Elliott, olen politseiinspektor Bob Sparkes. Tulin appi, et Bellat leida, ja soovin, et te mind aitaksite.”

      Dawn vaatas mehele otsa. „Aga ma olen politseile kõik ära rääkinud. Mis kasu on mitu korda samade küsimuste esitamisest? Lihtsalt leidke ta üles! Leidke mu laps!” karjus ta kähinal.

      Sparkes noogutas ja võttis naise kõrval istet. „Olge nüüd, Dawn, räägime koos uuesti kõik üle,” ütles mees õrnalt. „Ehk meenub teile midagi uut.”

      Niisiis rääkis naine Sparkesile oma loo, kuivad nuuksatused sõnu katkestamas. Bella oli Dawn Ellioti ainus laps, ööklubis kohatud abielumehega hukule määratud suhte tulemus, armas väike tüdruk, kellele meeldis Disney videoid vaadata ja tantsida. Dawn ei suhelnud eriti oma naabritega. „Nad vaatavad mulle ülalt alla – olen hüvitisi saav üksikema – ja nad peavad mind parasiidiks,” rääkis ta Bob Sparkesile.

      Kui nad rääkisid, olid Sparkesi meeskond ja hulgaliselt ümbruskonnast pärit vabatahtlikke, paljudel veel tööriidedki seljas, kammimas läbi tagaaedu, prügikaste, hekke, pööninguid, keldreid, kuure, autosid, koerakuute ja kompostihunnikuid kogu piirkonnas. Õues hakkas hämarduma ja üks hääl hüüdis korraga: „Bella! Bella! Kus sa oled, kullake?” Dawn Elliott hüppas püsti, et aknast välja vaadata.

      „Dawn, tulge ja istuge,” ütles Sparkes. „Tahan teada, kas Bella tegi täna mingit pahandust?”

      Naine raputas pead.

      „Kas olete temaga millegi pärast pahandanud?” jätkas ta. „Väiksed võivad vahel närvid veidi proovile panna, eks ole? Kas pidite talle laksu andma või midagi sellist?”

      Küsimuste taga peituv mõte hakkas noorel naisel tasapisi koitma ja ta kinnitas kriisates oma süütust.

      „Ei, muidugi mitte. Ma ei löö teda kunagi. Noh, mitte kuigi tihti. Ainult siis, kui ta vahel üle käte läheb. Ma pole talle haiget teinud. Keegi võttis ta kaasa …”

      Sparkes patsutas naise kätt ja palus perele määratud tugiisikul uue tassi teed teha.

      Noor konstaabel pistis oma pea elutoa ukse vahelt sisse ja andis ülemusele märku, et soovib paar sõna vahetada.

      „Keegi nägi täna pärastlõunal üht meest ümbruskonnas ringi luusimas,” ütles ta Sparkesile. „Üks naaber nägi teda. Ära ei tundnud.”

      „Kirjeldus?”

      „Ta ütles, et meesterahvas oli üksi. Pikad juuksed, paistis lohakas. Naabri sõnul vaatas mees autodesse.”

      Sparkes õngitses taskust telefoni ja helistas seersandile. „Paistab, et hakkab hargnema,” ütles ta. „Lapsest pole jälgegi. Meil on tänaval luusinud kahtlase isiku kirjeldus – üksikasjad tulevad kohe. Vii meeskond kurssi. Ma lähen räägin tunnistajaga.”

      „Ja koputame iga piirkonnas teadaoleva seksuaalkurjategija uksele,” lisas ta ning tal hakkas kõhus keerama, kui mõtles kõigi nende kahekümne kahe Westlandis elava registreeritud seksuaalkurjategija peale, kelle küüsis laps olla võis.

      Hampshire’i politsei andmebaasis oli umbes kolmsada õigusrikkujat: kiiresti muutuv arv liputajaid, piilujaid, avalikkuses eneserahuldajaid, pedofiile ja vägistajaid, kes maskeerisid end sõbralikuks naabriks pahaaimamatus piirkonnas.

      Oma üle tee asuva viisaka bangalo akna juures ootas Stan Spencer vanemuurijat. Sparkesile räägiti, et mees olevat mõne aasta eest käima tõmmanud spetsiaalse naabrivalve, kui tema harjumuspärane parkimiskoht, kus mees oma Volvot hoida armastas, alatasa teiste liiklejate poolt hõivati. Pensionipõlv pakkus talle ja tema prouale Susanile ilmselt liiga vähe tegevusi, seega nautis mees võimu, mille kirjutusalus ja öine vahipidamine talle andsid.

      Sparkes surus mehe kätt ja nad istusid koos söögitoa laua taha.

      Naabrimees osutas oma märkmetele. „Need sündmused toimusid samal ajal, inspektor,” lausus ta ja Sparkes hoidis naeru tagasi. „Vaatasin pärast lõunasööki aknast välja, et näha Susanit poest tulemas, ja silmasin meesterahvast meie tänavapoolel kõndimas. Ta paistis lohakamat tüüpi – räpakas, noh – ja ma kartsin, et äkki murrab ta mõne naabri autosse sisse või midagi. Peab väga ettevaatlik olema. Ta kõndis just Peter Tredwelli kaubikust mööda.”