Lesk. Fiona Barton

Glen mulle, et tema pole süüdi.

      „Nad leidsid asju, mida mina ei ole alla laadinud – kohutavaid asju, mis lihtsalt leiavad oma tee arvuti kõvakettale, samal ajal kui hoopis teisi asju vaatad,” ütles ta. Mina ei teadnud internetist ega kõvaketastest mitte midagi. See kõik võis nii juhtuda, eks?

      „Paljusid mehi süüdistatakse alusetult, Jeanie,” ütles ta. „Ajalehtedes on sellest igal nädalal juttu. Inimesed varastavad krediitkaarte ja kasutavad neid, et sellist kraami osta. Mina seda ei teinud. Olen politseile öelnud.”

      Ja kui ma midagi ei öelnud, jätkas ta: „Sa ei tea, mis tunne on olla süüdistatud milleski sellises, kui sa pole midagi teinud. See rebib sind tükkideks.”

      Ma küünitasin ta poole ja silitasin tema kätt ning ta haaras mul käest kinni.

      „Joome tassi teed, Jeanie,” pakkus ta. Ja me läksime kööki, et teevesi tulele panna.

      Külmikust piima võttes seisin ja vaatasin uksel olevaid fotosid – meie üleslööduna vana-aasta õhtul, meie värvipritsmetest täpilistena elutoa lage värvimas, meie puhkusel, meie laadal. Meie. Me olime tiim.

      „Ära muretse. Olen sinu jaoks olemas, Jeanie,” tavatses ta öelda, kui mul oli tööl kehv päev olnud või midagi. „Me oleme tiim.” Ja olimegi. Liiga palju oli kaalul, et lahku minna.

      Ja me olime liiga sügaval jamas, et oleksin saanud minema kõndida. Olin tema heaks valetanud. See polnud esimene kord. See algas panka helistamisega, ütlemaks, et ta on haige, kui ta ei soovinud tööle minna. Seejärel valetamine krediitkaardi kaotamise kohta, kui ta ütles, et oleme rahalisse hätta sattunud ja pank osa võlanõudeid kustutaks.

      „See ei võta kelleltki tükki küljest, Jeanie,” ütles ta. „Tee ära, ainult see üks kord.”

      Muidugi ei juhtunud seda ainult üks kord.

      Ma eeldan, et see ongi see, millest Kate Waters kuulda tahab.

      Kuulen teda esikus mu nime ütlemas ja kui tõusen, et vaadata, räägib ta kellegagi telefonitsi, paludes neil tulla ja meid päästa.

      Glen kutsus mind vahel oma printsessiks, aga olen enam kui kindel, et keegi ei tule mind täna valgel hobusel päästma.

      Lähen ja võtan taas istet ning ootan, et näha, mis juhtuma hakkab.

      5. peatükk

      Esmaspäev, 2. oktoober 2006

POLITSEIINSPEKTOR

      Esimest korda Bella Ellioti nime kuuldes Bob Sparkes naeratas. Tema lemmiktädi – üks ema nooremate õdede pundist – hüüti Bellaks ja ta oli pere naljahammas. See oli mitme nädala jooksul viimane kord, mil mees naeratas.

      Hädaabikõne oli saabunud kell 15.38. Naise hääl oli murest hingetu.

      „Ta on ära viidud,” ütles naine. „Ta on ainult kahene. Keegi on ta kaasa võtnud …”

      Kõne lindistusel, mida järgnevail päevil aina uuesti ja uuesti üle kuulati, kõlas meesoperaatori hääle rahustav alt piinavas duetis vaheldumisi helistaja läbilõikava sopraniga.

      „Mis on teie väikse tütre nimi?”

      „Bella. Tema nimi on Bella.”

      „Ja kellega ma räägin?”

      „Olen tema ema. Dawn Elliott. Ta oli aias, maja ees. Meie maja. Manor Road 44a, Westlandis. Palun aidake mind.”

      „Aitame teid, Dawn. Tean, et see on raske, aga peame veel mõnd asja teadma, mis aitaks meil Bella üles leida. Millal teda viimati nägite? Kas ta oli aias omapäi?”

      „Ta mängis kassiga. Üksi. Pärast oma uinakut. Ta ei olnud seal kaua. Vaid mõne minuti. Läksin aeda umbes pool neli, et last tuppa tuua, ja ta oli kadunud. Oleme kõikjalt otsinud. Palun aidake mul ta üles leida.”

      „Hästi. Püsige liinil, Dawn. Kas saaksite Bellat kirjeldada? Mis tal seljas on?”

      „Tal on blondid juuksed, mis on täna hobusesabas. Ta on nii väike. Ta on vaid lapsuke … Ma ei suuda meenutada, mis tal seljas on. Arvan, et T-särk ja püksid. Oh jumal, ma ei suuda mõelda. Tal on prillid ees. Väiksed ümmargused roosade raamidega – neid on vaja, sest tal on laisk silm. Palun leidke ta. Palun.”

      Inspektor Sparkesi tähelepanu pälvis Bella nimi pool tundi hiljem, pärast seda kui kaks Hampshire’i ametnikku olid läinud Dawn Elliotilt ütlusi võtma ning majas esmast uurimist tegema.

      „Kaheaastane on kadunud, Bob,” ütles seersant Sparkesi kabinetti tormates. „Bella Elliott. Pole nähtud peaaegu kaks tundi. Oli maja ees aias mängimas ja seejärel kadus. Sotsiaalkorter Southamptoni serval. Lapse ema on endast väljas – arst on hetkel ta juures.”

      Seersant Ian Matthews asetas oma ülemuse lauale õhukese kausta. Kaanele oli musta markeriga kirjutatud Bella Ellioti nimi ja kirjaklambriga oli kaustale kinnitatud värvifoto väikesest tüdrukust.

      Sparkes trummeldas sõrmedega fotol ja silmitses seda hoolikalt, enne kui toimiku avas. „Mida me parasjagu teeme? Kust me otsime? Kus on lapse isa?”

      Seersant Matthews võttis raskelt istet. „Seni majast, pööningult ja aiast. Midagi head pole. Lapsest pole jälgegi. Isa on Midlandsist, arvab ema – põgus suhe, mees lahkus enne Bella sündi. Püüame teda leida, kuid emast pole abi. Ütleb, et mehel pole vaja teada.”

      „Ja naine ise? Milline ta on? Mida ta tegi, kui tema kaheaastane laps õues mängis?” uuris Sparkes.

      „Väidetavalt tegi Bellale teed. Köögiaken on tagaaia poole, seepärast ei näinud ta last. Maja ees on vaid madal müür, õigemini polegi see eriline müür.”

      „Veidi ettevaatamatu on jätta sellises vanuses last järelevalveta,” mõtiskles Sparkes, püüdes meenutada oma kaht last selles vanuses. James oli nüüd kolmkümmend – raamatupidaja, igal alal – ja Samantha kakskümmend kuus ja äsja kihlunud. Kas tema ja Eileen olid neid kunagi mudilastena aeda jätnud? Ausalt öelda ei suutnud ta meenutada. Ilmselt polnud teda sel ajal ka kuigi palju kodus, tegi pidevalt tööd. Ta küsib Eileenilt, kui koju läheb – kui ta täna üldse koju jõuab.

      Inspektor Sparkes sirutas käe oma mantli järele, mis rippus nagis tema selja taga, ja õngitses taskust oma autovõtmed välja. „Ma lähen parem ja vaatan, mis olukord seal on, Matthews. Nuusin ringi, räägin emaga. Sina jää siia ja korralda asjad nii, et saaksime vajadusel meeskondlikult juhtumit uurima hakata. Helistan sulle enne seitset.”

      Autos, teel Westlandi poole pani ta raadio mängima, et kohalikke uudiseid kuulda. Päeva tähtsaim lugu oli Bellast, kuid reporteril polnud õnnestunud välja uurida midagi, mida Sparkes juba teadnud ei oleks.

      Jumal olgu tänatud selle eest, mõtles ta. Tema tunded kohaliku meedia vastu olid kõigutamatult vastakad.

      Viimati, kui üks laps kadunuks jäi, läksid asjad üsna inetuks, sest reporterid lükkasid käima omaalgatusliku juurdluse, trampides segamini kogu tõendusmaterjali. Viieaastane Gosportist pärit Laura Simpson leiti räpase ja hirmununa oma kasuonu majja kappi peidetuna. „Tegu oli sedasorti perekonnaga, kus iga Tom, Dick ja Harry on sugulane,” oli Sparkes oma naisele öelnud.

      Kahjuks oli üks reporteritest lapse ema korterist perekonnaalbumi kaasa võtnud ja nii jäi politseinikel nägemata foto onu Jimist – registreeritud seksuaalkurjategijast – või mõistmata viimase seos kadunud tüdrukuga.

      Ta oli püüdnud lapsega seksuaalvahekorda astuda, aga ebaõnnestus, ja Sparkes oli veendunud, et mees oleks tüdruku ära tapnud – samal ajal kui detektiivid ringiratast jooksid, vahel lausa meetrite kaugusel tüdruku vangishoidmise kohast –, kui üks sugulane poleks purjuspäi helistanud ja kurjategija nime öelnud. Laura pääses muljumisjälgedega oma kehal ja psüühikal. Sparkesil oli siiani meeles tüdruku pilk, kui kapiuksed avati. Õud – selle kirjeldamiseks pole muid sõnu. Õud, et ka Sparkes on samasugune nagu onu Jim. Ta kutsus kohale naispolitseiniku, kes Laurat oma käte vahel hoiaks. Lõpuks ometi oli tüdruk kaitstud. Kõigil olid pisarad silmis, välja arvatud Laural. Tema näis tuim.

      Sparkesile