Riigikogu liikme Märten Moksi salajane elu. Helen Käit

      Riigikogu liikme Märten Moksi salajane elu

      Riigikogu liikme

      Märten Moksi salajane elu

* * *

      Märten trummeldas sõrmedega närviliselt lauale ja silmitses pahuralt oma siresäärset abi. Olematu pikkusega seeliku alt paistnud lõputuna näivad jalad olid ta tookord ära võlunud. Lipsusõlme lõdvemaks lastes ja kõrisõlme lõnksudes oli ta ülejäänud kandidaate ära kuulamata Millale teatanud, et ta on tööle võetud. Neiu oli oma pikad jalad seepeale veel pikemalt välja sirutanud ja toonud kuuldavale heli, mis nägemuse saanud Märtenile meenutas näugumist. Hiljem polnud ta selles enam nii kindel. Nimelt siis, kui ta avastas, et lisaks pikkadele jalgadele ja lühikestele seelikutele on siresäärel kõrvalnähuna ka komme öelda valel ajal valesid asju. Nagu nüüdki.

      „Ma rääkisin just Sennyga. Tead, Karla pidavat iga kord pead vastu seina taguma, kui sa talle meelde tuled. Nii et omavahel öeldes oleks kasulik, kui sa talle lähipäevadel silma alla ei satu,“ märkis Milla eneseteadlikult. Kõlksti! maandus kohvitass Märteni ees laual ja pikad jalad kõndisid kõrgetel kontsadel kahele poole õõtsudes toast välja. Klõmm! lajatas uks kinni

      Tõesti või? Ah et Karla on pahane? Oi-oi, mis üllatus. Kurat küll! Kas see lehtsaba arvab, et ta on idioot või? Loomulikult on Karla pahane ja täiesti juhuslikult on tema, Märten, sellest absoluutselt teadlik. Kuidas ta saakski mitte teadlik olla, kui kõik seda vahetpidamata talle nina alla hõõruvad? Loomulikult oli ta korralikult ämbrisse astunud – kolinat oli veel siiamaani kuulda – , aga tema enda abi ei pea seda talle nina alla hõõruma, eks? Keetku kohvi ja vastaku kirjadele, selle eest talle ju makstakse. Noh, ja ilusate pikkade jalgade eest ka, mingis mõttes. Esteetilises mõttes, eks? Aga kui ta Milla arvamust teada tahab, siis ta küsib seda.

      Ja see Senny on ka üks igavene latatara. Erakonna esimehe sekretär, pähh! Huvitav, kas Kaarel on plikast lisaks sekretäriametile omale ka küljesoojendaja teinud? Ei ole ju võimalik, et võimukas Kaarel muidu sellist nipsakat tutti välja kannataks, seal peavad ikka mingid muud hüved olema. Kurat, et tema ise Millaga ses suhtes nii kuradima moodi mööda pani. Peale silmarõõmu ja kohvi ei pakkunud siresäär talle midagi ja selle oli ta kohe esimesel tööpäeval selgeks teinud. Alati oleks võinud plika ju lahti lasta, aga samas oli nii paganama ilus vaadata, kuidas Milla kontoris ringi hõljus. Miks peab küll elu teda alatasa selliste dilemmade ette seadma? Miks ei võiks kõik olla lihtne ja iseenesestmõistetav? Võta kasvõi see ämber, mille pärast kõik viimasel ajal nii hirmsasti leilis olid.

      Tegelikult olid asjad hakanud kiiva kiskuma juba mõnda aega enne kurikuulsat intsidenti. Uued valimised olid tulemas juba aasta pärast ja mugava äraolemise aeg riigikogus oli kuidagi väga ootamatult viimase veerandi peale tiksunud. Kuidas sai üks nii naeruväärselt pikk ajaperiood paganama kiiresti mööda minna? Aga ta, kurat, sai, ja see muutis närviliseks. Tegelikult oligi kahe nädala tagustes sündmustes süüdi puhtalt seesama närvilisus. Mismoodi saab üks normaalne mees normaalselt käituda, kui sind kummitab igast nurgast elu väljaspool riigikogu ehk siis elu ilma igasuguste kulu-, tulu-, esindus- ja kurat teab mis hüvitisteta. Ah? Ei saa ju, eks.

      Aga kui alustada kohe päris algusest, oli lugu selline. Erakonna Õiglus populaarsus oli kolme võimuloldud aastaga drastiliselt langenud ja lootus, et Märten seekord samamoodi nimekirja alusel riigikokku pääseb, oli kaduvväike. Seega oli ainus võimalus ennast nimekirja etteotsa upitada või siis ise piisavalt hääli koguda. Igal juhul jõudis ühel kaunil kevadisel hommikul Märteni poliitiliselt korrektsesse hallollusesse äratundmine: selleks, et ka järgmised neli aastat oma kenasti sisseistutud tagumikujäljega toolil passida, peab ta kiiremas korras midagi ette võtma. Ent tal polnud õrna aimugi, mida teha. Erakond oli ta sellele toolile istuma pannud, või noh, õigemini küll saba- ja karvupidi enda sabas riigikogu uhketest ustest sisse vedanud, et ta omale istumiskoha leiaks. Seda oli Märten ka teinud. Aga nüüd, kus erakonna populaarsus oli nii depressiooni tekitavalt madal, sai isegi Märten aru, et seekord ei aita teda ka küünte ja hammastega erakonna sabast kinnihoidmine. Pika ja vaevanõudva mõttetöö tulemusel jõudis ta lõpuks järeldusele, et seekord peab ise midagi ette võtma. Ta polnud veel sugugi otsustanud, mida peaks ette võtma, kui saatus – või oli see vanakurat ise? – selle võimaluse irvitades ta teele ette veeretas.

      Ühel õhtul oli Märten oma järjekordse ärevushoo leevendamiseks pärast istungi lõppu ühte kenasse vanalinna baari lohutust otsima läinud. Loomulikult polnud ta mingi joodik, muidugi mitte! Aga viimasel ajal tundis ta üha sagedamini, et vajab klaasikest kangemat. Seega oli ta tellinud alustuseks ühe lahjendamata viski, kuid tühja klaasipõhja vaadates avastanud, et see ei leevendanud ärevust põrmugi. Seega tellis ta veel ühe. Ja siis veel ühe. Ja veel ühe. Tal oli käsil viies klaasitäis – või oli see hoopis seitsmes? –, kui kaks baarikülalist omavahel kaklema läksid. Märten polnud tüli algust näinud, sest tal oli iseenda ja oma viskiklaasiga piisavalt tegemist, aga kui kära juba liiga suureks läks, ärkas ta oma tardumusest, haaras laualt klaasi ja läks uurima, mis toimub. Pilt, mis talle avanes, meenutas Taaveti ja Koljati võitlust. Rahvahulka oli tekkinud tühi ring nagu võitlusareen, kus kaks meest teineteist verejanuliselt jõllitasid. Tõenäoliselt oli kaklus kestnud juba mõnda aega, sest koljatimõõtu mehel oli kulm rullis ja ninast tilkus verd, väiksemal oli pluus rebenenud ning selle vahelt välkus paljas ihu. Kuna olukord oli intrigeeriv ja nõudis seetõttu lähemat inspekteerimist, trügis Märten läbi pealtvaatajate esiritta. Just sel hetkel võttis väiksem mees hoogu ja hüppas suuremale peale. Koljat tuikus korraks ning püüdis siis vastu äiata.

      Just sel hetkel sekkus mängu uuesti saatus – või oli see vanakurat? –, sosistades Märteni viskis marineeritud ajule, et nüüd on võimalus loorbereid lõigata. Nüüd on tema võimalus näidata ennast väetite kaitsjana ja õigluse jalule seadjana. Ta polnud küll suurem asi kakleja, aga see polnudki hetkel oluline. Hetkeks kangastus talle isegi kangelaslik stsenaarium, kus ta lahkub areenilt sinise silmaga. Omaenese peas tekkinud kangelaslikkuse oreoolist pimestatuna surus ta oma pooliku viskiklaasi hämmingus kõrvalseisjale pihku, tõi kuuldavale ebamäärase möirge ja sööstis oma pisut ebakindlatel jalgadel rusikatega vehkides suuremale vennikesele kallale.

      Ilmselgelt polnud kumbki kaklejatest sellist pööret ooda-nud. Koljat silmitses oma uut ründajat juhmil ilmel, enne kui Märteni rusikas teda täpselt silmade vahele tabas ja mees põrandale vajus. Kui Märtenil oleks olnud aega järele mõelda, oleks ta seda arvatavasti algaja õnneks pidanud. Igatahes läbis pealtvaatajaid kahin. Ka Märten ise oli oma ootamatult kiirest edust hämmastunud. Ta seisis silmi pilgutades keset ringi ja püüdis otsusele jõuda, mida edasi teha. Lõpuks pöördus ta väärikalt ümber ja lausus väiksemale mehele: „Sa ei pea enam muretsema, ma näitasin talle koha kätte. Aga kui ta peaks sind veel tülitama, siis võid alati minu poole pöörduda. Ma olen riigikogu liige Märten Moks.“

      Oma sõnadele kaalu andmiseks kobas ta pintsakutaskus, kus tavatses hoida visiitkaarte. Pisut pusides sai ta ühe kätte ja ulatas selle enda ees seisvale mehele. Mida riigikogu liige Märten Moks aga tähele ei pannud, oli kuratlik irve väikese mehe silmades. Ülevoolava tänulikkuse asemel, mida Märten täiesti põhjendatult ootas, võttis mees tema kaardi, heitis sellele kiire pilgu, sõnas irvitades: „Oli meeldiv tutvuda,“ ja kadus rahvahulka.

      Niisiis seisis Märten hämmeldunult keset vaikseks jäänud rahvahulka ega osanud äkki enam midagi öelda. Mida paganat?! Ta oli äsja kangelasteoga hakkama saanud – võib-olla üldse esimesega oma elus. Lisaks lasi kõige häbematul kombel jalga isik, kellele oli tema kangelastegu suunatud ja ka publik ei suvatsenud teda kuidagi tunnustada. On ikka tänamatud täid. Aga noh, egas midagi. Tema ei jõua üksi kogu maailma lolluse ja ignorantsusega võidelda. Ta ajas selja sirgu ning otsustas siis, et efektse lahkumise nimel oleks hea ka kaotaja suhtes armulikkust üles näidata. Ta pööras ennast ringi ning kummardus nüüdseks liigutama hakanud hiiglase juurde.

      „Tule jõumees, ma aitan su püsti. Loodetavasti sa õppisid tänasest midagi. Alati leidub inimesi, kes hoolivad. Inimesi, kes aitavad …“

      Märten ei jõudnud rohkem midagi öelda, sest järgmisel hetkel haaras keegi tal selja tagant ja surus ta põlvili.

      „Käed kuklale!“ kamandas võimukas hääl.

      Märten pööras pead ja nägi enda üllatuseks kahte politseivormis meest teda kinni hoidmas. Politsei? Mida põrgut see veel tähendas? Ta oli kangelane, kes päästis ühe väikese tänamatu mehe musklis hiiglase käest, ja see on siis