Topeltpilt. Fiona Brand

ja lihavad, sugugi mitte sellised väikesed ja nurgelised, nagu too basseinis hulpiv leheke. Esther sammus ümber basseini väikese, taimede varju jääva kuuri juurde ja võttis sealt ühe basseinipuhastuskahva. Hetk hiljem uuris ta juba „lehekest”, mis polnudki mingi leht, vaid hoopis tikutoosi küljest rebitud kaaneosa, millele oli kirjutatud ühe Grand avenüü baari nimi.

      Estherile tõusis kananahk ihule. Ta oli vaadanud, kuidas leht vette langes. Keegi oligi siinsamas olnud ja seda kassi-hiire mängu ilmselgelt nautinud.

      3. peatükk

      Tund aega hiljem lipsas Esther voodist välja. Cesar magas sügavalt ja hingas tänu alkoholile, mida oli õhtu jooksul kõrist alla kallanud, raskemini kui harilikult. Enamasti oli Estherile väga vastumeelt, kui Cesar jõi, aga täna andis mehe koomasarnane seisund talle võimaluse, mida ta väga vajas.

      Tõmmanud selga siidist hommikumantli, läks ta tõtakal sammul läbi maja allkorruse kabinetti.

      Esther ei suutnud kuidagi unustada asjaolu, et Cesar oli unustanud teda hoiatamast, et nende valdustes liikusid Lopezi mehed. Harilikult kutsuti külaliste saatjad kööki või personaliruumi, kus neile pakuti soovi korral süüa ja nad võisid telerit vaadata ning kus Jorge ja Tomas said neil silma peal hoida. Turvalisus oli ülitähtis. Majas oli hindamatuid kunstiteoseid, rääkimata Estheri ehetest, ja nad pidid mõtlema ka Rina heaolule. Röövimisoht oli küll väike, aga siiski olemas.

      Ta asus Cesari kabinetis otsima, lehitses hoolikalt kõiki pabereid ja pani need samasse kohta tagasi. Pärast tundi aega viljatut tööd istus ta arvuti ette ja käivitas selle, aga tema jahmatuseks oli juurdepääs talle tõkestatud. Cesar oli muutnud oma salasõna ega olnud sellest talle teada andnud. Võimalik, et mees oli teinud seda samal päeval ning unustanud sellest rääkida, aga Esther ei uskunud sellist võimalust. Cesar oli kirglik arvutivihkaja. Harilikult vahetas Esther tema eest salasõnu ja laadis alla uusi programme. Estheril oli eraldi kabinet ja oma arvuti, aga tal oli alati olnud juurdepääs Cesari omale.

      Palavikuliselt tuhnis ta lauasahtlites, uuris märkmikke ja lahtisi paberilehti, juhuks kui mees peaks olema salasõna kuskile kirja pannud. Vaist sundis teda ka prügikorvi vaatama. Poole seal peituvast läbi uurinud, jäi talle pihku kortsus märkmepaber, millele oli rasvaste tähtedega kirjutatud kameeleon. Hinge kinni pidades toksis Esther sõna sisse. Hetk hiljem avanesidki tema ees Cesari kataloogid.

      Häirekellad, mis olid tema peas kumisenud sestpeale, kui Cesar Lopeze õhtusöögile kutsus, valjenesid veelgi, kui ta avas dokumendi pealkirjaga „Lopez” ning hakkas seda lugema.

      Tänu tema logistilisele mõtlemisele ja fotograafilisele mälule ning Cesari ärivaistule olid nad Cesariga moodustanud hiilgava meeskonna. Aga enam mitte. Cesar ei uurinud võimalusi Lopezega koostööd teha; nad olid juba käed löönud.

      Arvuti kinni pannud, naaldus Esther toolikorjule ja vahtis tumedat monitori. Ta vajas und, aga praegu polnud ta kindel, kas suudaks uinuda. Cesar oli valetanud oma seotuse kohta Lopezega ja varjanud tema eest fakte. Ta oli juba kirjutanud alla kokkuleppele, mille abil lootis päästa Pembroke’i projekti.

      Rahalises plaanis olid nad kindlustatud, mis tähendas, et Cesar oli valetanud ka täna õhtul ja see vale oli andestamatu. Cesar teadis, kui väga muretses Esther nende majandusliku seisu ja selle pärast, et see kiskja nende vastu huvi tundis. Mees oleks pidanud talle kokkuleppest rääkima; lisaks temale enesele oli ka Esther sellesse mängu kistud.

      Ainuüksi see, kui tähtsate asjade kohta oli Cesar valetanud, ajas Estherile judinad peale. Temas hakkasid maad võtma kohutavad kahtlused ses osas, kes Lopez tegelikult oli, aga ta pidi oma uurimistega hommikuni ootama. Tal on endiselt sidemeid rahvusvahelises panganduses, aga kui Lopez on tõepoolest see, kelleks Esther teda pidas, piisab ka tunnikesest raamatukogus.