.

tätoveering tema paremalt käeseljalt oli eemaldatud. Nahal võis näha heledamat ja kergelt roosatavat armi, mis tähendas, et Lopez oli valinud lasereemalduse asemel nahalihvimise. Lopeze plaane arvestades oli tätoveeringust vabanemine igati asjalik samm.

      Veendunud, et Williams on surnud, ajas Lopez end sirgu. Juba teab mitmendat korda käis Dennisoni peast läbi mõte, kas Lopez nägigi teistes inimestes enamat kui vaid võimalust oma vajaduste rahuldamiseks. Williamsil oli olnud naine ja kaks last. Teel mäkke oli ta oma pereelu üksipulgi Dennisoni ette laotanud. Tema mõlemad pojad olid ülikooli lõpetanud ning üks neist õpetas matemaatikat, teine aga oli isa jälgedes akadeemiasse astunud. Nüüd, kus mõlemad poisid olid endale töö leidnud, oli Williams lootnud agenditööga lõpparve teha ja investeerida oma pensioni väikeettevõttesse. Siis aga oli ta õnnetuseks Joe Canelli otsa komistanud.

      Canelli oli pisikurjategija ja kui rahaga oli kitsas, ka palgamõrtsukas. Ta oli ka õnnetuks ühenduslüliks mitmete allilmategelaste mõrvade ja läänerannikul liikuva senisest suurema hulga kokaiini vahel, mida tõi sisse uus mängija, Lopez.

      Dennison oli Canellile otsa peale teinud, sidudes lahtised otsad kenasti kokku. Ta polnud tahtnud ka Williamsit tappa, aga asja tuli mõistusega võtta. Canelli tabamisega oli Williams avastuse lävel, et Dennison oli tapmisteseeriaga seotud ja sellist avastust ei saanud Dennison lubada. Pärast kahtkümmet aastat aeglast ronimist libedal karjääriredelil olid Dennisoni vajadused lihtsad – raha ja hästi palju.

      Ta ei mõrvanud külmavereliselt. Ta oli alati leidnud tasakaalu oma ameti ja isiklike vajaduste vahel, aga viimasel ajal olid isiklikud vajadused tublisti kõrgemale tõusnud. Lopez oli ohtlik, aga tasu oli küllaldane, et Dennisoni pea segi ajada. Iseasi muidugi, kas ta ka nii kaua elab, et oma teenistuse vilju nautida – kõik sõltus sellest, kui kasulik ta Lopezele on. Dennison oli otsustanud olla väga kasulik.

      Lopez vaatas talle otsa, tumedad silmad nagu pisut naerukilgi, otsekui teadnuks ta, millised mõtted liikusid Dennisoni peas. Kerge peanõksatusega andis ta agendile märku tema ees majja astuda.

      Dennison tundis veidrat elevust. Ta oli tuleproovi läbinud.

      Hetk hiljem astus ta hämara valgustusega vastuvõtutuppa ja kõik mõtted taganeda kokkuleppest, mille oli just sõlminud, haihtusid niipea, kui ta vaatas silma nelja tärniga kindralile ja San Francisco politseijaoskonnas väga tuntud mehele. Rikas rahandushai ja kinnisvaraarendaja, keda Dennison teadis ajakirjanduse veergudelt, tõusis püsti. Asjaolu, et Cesar Morell siin oli, üllatas Dennisoni. Härra Midas, nagu teda nimetati, oli rahamees, mitte võimukandja.

      Uks klõpsatas Dennisoni selja taga kinni, kui veel neljaski mees end jalule ajas, ning agent tundis kerget pööritust.

      FBI-s Alex Lopeze koputajaks hakkamine oli suur risk. Dennison oli mõelnud rahale; juba esmane makse oli teinud temast rikka mehe ja toonud kergendust rahalistest survetest, mis olid ähvardanud mehe tühjaks pigistada. Raha oli võimaldanud tal teha ettevalmistusi lahkumiseks. Ta oli loonud endale kolm erinevat identiteeti. Passid olid deposiidilaekas hoiul ja ta oli paigutanud suuri rahasummasid offshore-arvetele. Ta oli teinud kõik, et tagada nii enda kui ka oma naise ellujäämine.

      Nüüd aga tundus see kaljukindel plaan täiesti kasutu.

      Lopez oli olnud temast kogu aeg sammu võrra eespool. Mees, kes oli just äsja tõusnud, teadis kõike, mida Dennisonist üldse teada sai – alates tema sünnihetkest kuni sõrmejälgede ja veregrupini. Talle võis teada olla koguni Dennisoni püksinumber.

      Ja ta teadis Anne’i asupaika.

      Dennison võinuks jalga lasta. Ta võis muuta oma identiteeti ja lahkuda maalt kõigest paari tunniga, aga Anne mitte. Dennison poleks kuidagi suutnud organiseerida kiiret põgenemist ja identiteedimuutust naisele, kes vajas ööpäevaringset abi ja põetajaõde. Anne’i mujale toimetamine tähendanuks riskimist naise eluga.

      Tema naine oli olnud täiesti halvatud juba peaaegu kolm aastat. Õnnetus, mis ta liikumatuks muutis, oli olnud iseenesest üsnagi pisike, kerge kokkupõrge, mis oli naise autot vaid mõne meetri jagu edasi nihutanud, aga ometi oli see nõksatus murdnud tema kaela. Suutes vaevu liigutada ühe käe sõrmi, vajas ta abi söömisel, pesemisel, riietumisel ja tualetis käimisel. Ta vajas abi, kui tahtis end voodis ringi pöörata ja aeg-ajalt pidi tema kopse vedelikust vabastama. Vahel vajas ta abi isegi hingamisel ja kindlustus kattis ainult kakskümmend viis protsenti kõigist kuludest.

      Lopez tutvustas mehi omavahel. Pikk, asjalik mees astus lähemale ja Dennison mõtles, et oli meest pidanud kogu aeg seadusi punktipealt järgivaks töötajaks.

      Ta sirutas käe ja nad vahetasid käepigistuse. Mees vaatas talle teravalt ja koguni mõningase lõbususega silma, rõhutades niigi silmanähtavat. Dennison polnud sugugi Lopeze FBI-vallutuste tipp. Ta oli kõigest ettur.

      2. peatükk

      Pärastlõunased päikesekiired tulvasid avatud klaasustest sisse ja helklesid kristallklaasidel ja hõbedast söögiriistadel, kui Esther Morell kontrollis õhtusöögiks kaetud lauda. Silmitsedes lopsakat tulipunastest roosidest ja läikivrohelistest lehtedest buketti laua keskel, seisatas ta hetkeks ja kohendas üht kahvlit. Läbi pika külalistetoa kõndides nägi ta oma kümneaastast tütart, Rinat, terrassil istumas, pilukil silmi unelevalt loojuvasse päikesesse vahtimas, lahutamatud kaaslased molbert ja värvid tema kõrval.

      Esther astus terrassile, sasis Rina tumedaid juukseid ja silmitses veel lõpetamata akvarelli. Nagu ikka, ei suutnud ta pilti mõista. Estheri mõtteviis oli analüütiline, ta tabas kõiksugu numbreid lennult. Ta mõistis vaevata majandusaruandeid ja aktsiatehinguid, vahel ka Mozarti puhtaid helisid, aga Rina maale vaadates tema mõtted peatusid ja tal hakkas rinnus pitsitama. Kui tahes täpselt ta ka mõisteid ei tabanud, jäid talle ikkagi arusaamatuks need üürikesed, igavesti muutuvad viisid, kuidas Rina värve lõuendile paigutas. See lihtsalt jahmatas Estherit sisemiselt.

      Aga kuidagimoodi teadis ta, et kui suudaks juhtunut seletada, kui ta suudaks teisendada valgusespektri ja õhulised värvitriibud võrranditeks, ei suudaks ta seda enam tunda. Ja viimasel ajal olid tunded – ükskõik millised – muutunud tema jaoks üha olulisemaks. „Mida sa vaatad, kullake?”

      Rina sõrm joonistas õhku kaare, just nagu näeks ta midagi, mida Esther ja teised ei näinud. „Valgust.”

      „Aga miks sa seda ei maali?”

      „Ei oska.”

      Esther ei üritanudki loogilist selgitust välja pinnida. Rina oli väga eriline, nii andekas, et vahel oli Estheril hirm, et ta ei tee tütre ande arendamiseks küllalt palju. Cesaril oli raha ja ta kulutas seda heldelt oma ainsa lapse peale, aga kallis kool ja eratunnid välja arvatud, jäi Rina ikkagi kummaliselt eraklikuks, elades just nagu sissepoole. Kui tüdruk oli veel väike, oli Esther viinud ta eriarstile, kahtlustades autismi, aga arst oli ta maha rahustanud. Andekate lastega juhtus tihtipeale, et neid ei mõistetud, ja Rina oli andekas rohkem kui ühel viisil. Ta oli täiesti normaalne, mida see sõna ka ei tähendanud; ta lihtsalt nägi maailma pisut teistmoodi ja tegutses veidi erinevalt kui teised inimesed. Põhjus, miks ta kõigest eemale tõmbus, oli ülitundlikkus, mis ta nii andekaks muutis. Mõned osad tema ajust olid üliarenenud ja saadav informatsioon võis vahel ületada tema taluvuspiiri. Ta näeb rohkem ja tunneb rohkem kui enamik inimesi. Ajapikku ja täiskasvanuna kohaneb ta paremini „normaalse” maailmaga, aga vahepeal tuleb neil kõigil lihtsalt olukorraga leppida. Estheri tütrest ei saa kunagi tavalist, keskmist inimest.

      Rina ringutas ja sirutas end, unelev olek äkitselt kadunud. „Sa näed kena välja. Punane sobib sulle, aga pane teised kõrvarõngad. Nood pikad, rippuvad, teemantidega.”

      Selline enesekindel hinnang pani Estheri kulmu kergitama. Rina võis olla andekas ja pisut introvertne, aga üha enam ja enam sai Estherile selgeks, et neil oli majas varaküps peaaegu-teismeline. „Tead mis. Mine ja vaheta sina ka riided ära ja siis räägime kõrvarõngastest. Ära unusta, et meile tulevad külalised.”

      Rina tumedate silmade pilk teravnes, meenutades Estherile tema abikaasat, Cesarit: nõudlik, kangekaelne ja jonnakas. „Aitäh, aga ma söön oma toas.”

      „Mitte täna. Su isa tahab, et istuksid