Metro 2035. Дмитрий Глуховский

teile päästeekspeditsiooni järele! Pidage ainult vastu! Kuulete, Moskva?! Peamine – pidage vastu!”

      Iiiiiu. Tühjus.

      See polnud mitte raadioside, vaid spiritistlik seanss. Ja see ei õnnestunud Artjomil kuidagimoodi. Hinged, keda ta välja kutsus, ei tahtnud tema juurde tulla. Neil oli ka teises ilmas hea. Nad vaatasid Artjomi kühmus kuju harvade valgussähvatuste ajal ülevalt, pilvede vahelt ja ainult muhelesid: sinna? Teie juurde? Ei, tutkit!

      Khhhhhh.

      Ta lõpetas neetud käepideme kruttimise. Tõmbas kõrvaklapid peast. Tõusis püsti, keris antennijuhtme korralikuks vihiks, aegamisi, sundides end jõuga korralikkusele – sest oleks tahtnud rebida selle tükkideks ja visata neljakümne kuuendalt korruselt kuristikku.

      Pakkis kõik ranitsasse. Tõmbas selle saatana-ahvatleja selga. Viis alla. Metroosse. Homseni.

•••

      „Kas desaktiveerimise tegid?” küsis sinine toru ninahäälselt.

      „Tegin.”

      „Räägi selgemalt.”

      „Tegin!”

      „Tegid sa jah…” Toru sirtsatas uskmatult ja Artjom paiskas selle vihaga vastu seina.

      Ukse sees liigahtas lukk, tõmmates keeled sisse. Siis kõmatas see venivalt, avanes ja metroo puhus Artjomile vastu oma läpatanud rasket hingust.

      Kuivetu võttis ta vastu ukselävel. Ta kas tajus, millal Artjom tagasi tuleb, või ei läinudki tegelikult kuhugi. Vist tajus.

      „Kuidas sa end tunned?” küsis ta väsinult, heatahtlikult.

      Artjom kehitas õlgu. Kuivetu kompis teda pilguga. Pehmelt nagu lastearst.

      „Sind käidi otsimas. Teisest jaamast.”

      Artjom vajus kühmu.

      „Kas Möldri juurest?”

      Tema hääles kõlksatas midagi, nagu oleks padrunikest põrandale kukkunud. Lootus? Või meelekindlusetus? Või mis?

      „Ei. Keegi vanamees.”

      „Mis vanamees?” Viimne jõud, mida ta oli hoidnud puhuks, kui kasuisa ütleb „jah”, voolas otsemaid Artjomist välja, läks kohe äravoolurenni ja nüüd soovis ta vaid pikali visata.

      „Homeros. Ta ütles oma nimeks Homeros. Tunned sellist?”

      „Ei. Ma lähen magama, onu Saš.”

•••

      Naine ei liigutanud. Magab või ei maga, mõtles Artjom. Mõtles niisama, mehaaniliselt, sest tal polnud enam sellega asja, kas naine magab või teeskleb. Ta kuhjas riided sissepääsu juurde hunnikusse, nühkis värisedes õlgu, litsus end nagu orb Anjale külje alla, tõmbas teki peale. Kui oleks olnud teine tekk, poleks ta hakanud sellega jändama.

      Jaama kell näitas vist seitset õhtul. Aga Anja peab kell kümme tõusma ja seentega tegelema minema. Artjom kui kangelane vabastati tööst seentega. Või kui invaliid? Ka muuga tegeles ta vastavalt oma suvale. Ärkas, kui naine vahetusest tuli, ja läks üles. Lülitas end välja, kui naine veel teeskles, et magab. Nii nad elasidki: vastandfaasis. Ühes voodis, eri mõõtmetes.

      Ettevaatlikult, et naist mitte üles ajada, hakkas Artjom kuhjama tepitud punast riiet endale peale. Anja tajus seda ja sõna lausumata sikutas tekki raevukalt vastassuunas. Artjom andis alla, kui see idiootlik lahing oli kestnud minuti, ja jäi voodiveerele lamama alasti.

      „Super,” ütles ta.

      Naine vaikis.

      Miks elektripirn algul põleb, aga pärast põleb läbi?

      Siis heitis ta näoli patja – neid oli, jumal tänatud, kaks – soojendas seda hingeõhuga ja jäi niimoodi magama. Nurjatus unenäos nägi ta teistsugust Anjat – naervat, reibast, teda rõõmsalt aasivat, kuidagi täitsa noorukest. Kui palju aega oli möödas? Kaks aastat? Kaks päeva? Kurat teab, millal see olla võis. Neile tundus siis, et neil on terve igavik ees, mõlemale tundus nii. Tuleb välja, et see kõik oligi terve igavik tagasi.

      Ka unenäos oli külm, aga seal külmetas Anja teda – tundub, et jooksutas jaamas alasti ringi – üleannetusest, mitte vihkamisest. Ja kui Artjom ärkas, uskus ta unisest inertsist veel terve minuti, et igavik pole lõppenud, et nad on Anjaga alles selle keskosas. Tahtis teda hüüda, andeks anda, kõik naljaks keerata. Siis meenus.

      2. peatükk

      Metroo

      „Kas sa vähemalt püüad mind kuulata?” küsis ta Anjalt.

      Aga naist polnud enam telgis.

      Tema riided lebasid täpselt samas kohas, kuhu ta need visanud oli: vahekäigus. Anja polnud neid ära koristanud ega laiali pillutanud. Oli ainult üle astunud, nagu oleks kartnud puudutada. Nakkust saada. Võib-olla tõepoolest kartiski.

      Ilmselt oli tekk naisele alati vajalikum olnud. Küllap tema saab kuidagi sooja.

      Hea, et naine ära läks. Aitäh sulle, Anja. Aitäh, et sa ei hakanud minuga rääkima. Et ei vastanud mulle.

      „Aitüma, raisk!” ütles ta valjusti.

      „Kas tohib?” vastas keegi presendi tagant ja otse kõrva ääres. „Artjom? Te ei maga?”

      Artjom roomas oma pükste juurde.

      Väljas, kokkupandaval matkatoolil ootas vanamees, kellel oli oma vanuse kohta liiga rõõsa nägu. Ta istus mugavalt, mõnusalt tasakaalus ja oli selge, et ta on end siin ammugi sisse seadnud ega kavatse lahkuda. Vanamees oli võõras, väljastpoolt jaama: ta kortsutas kulmu, ettevaatamatult nuhutades. Vist mõni mujalt tulnu.

      Artjom sättis sõrmed sirmiks ja varjates end käega punase valguse eest, millega VDNH jaam oli üle ujutatud, uuris külalist tähelepanelikult.

      „Mida sa tahad, vana?”

      „Kas teie olete Artjom?”

      „Oletame,” Artjom nuhutas ninaga õhku. „Sõltub.”

      „Mina olen Homeros,” teatas vanamees püsti tõusmata. „Kutsutakse nii.”„Tõesti?”

      „Ma kirjutan raamatuid. Raamatut.”

      „Huvitav,” ütles Artjom sellise inimese häälega, keda see ei huvita.

      „Ajaloolist. Justkui. Aga meie päevist.”

      „Ajaloolist,” kordas Artjom ettevaatlikult, vaadates ringi. „Milleks? Räägivad, et ajalooga on kõik! See on otsa saanud.”

      „Aga meie? Keegi peab ju sellest, mis meiega siin… Kõigest, mis meiega siin toimub, järeltulevatele põlvedele rääkima.”

      Kui ta pole Möldri juurest, mõtles Artjom, kes ta siis on? Kelle juurest? Milleks?

      „Järeltulevatele põlvedele. Püha ettevõtmine.”

      „Ühest küljest tuleb rääkida kõige olulisemast… Kuidas me siin elame? Tuleb kujutada kõiki teetähiseid ja pöördeid. Teisest küljest – kuidas seda teha? Kuivad faktid lähevad meelest. Selleks et inimestele meelde jääks, on vaja elavat ajalugu. Vaja on kangelast. Otsisin materjali. Proovisin igasugu asju. Tundus, et leidsin. Aga siis hakkasin pihta… Ei hakanud tööle. Ei tulnud välja. Siis kuulsin VDNH-st ja…”

      Oli näha, et vanamehel pole kerge selgitada, aga Artjom ei kavatsenud teda aidata; ta ei saanud kohe kuidagi aru, mis nüüd saama hakkab. Vanamehest ei õhkunud kurjust, ainult kohatust, aga miski kogunes õhku, tema ja Artjomi vahel moodustus midagi sellist, mis pidi kohe-kohe plahvatama, põletama ja haavama kildudega.

      „Mulle räägiti VDNH-st… Mustadest ja teist. Ja ma sain aru, et pean leidma just teid, et seda…”

      Artjom noogutas: lõpuks ometi jõudis kohale.

      „Suurepärane lugu.”

      Ja astus hüvasti jätmata eemale, toppides oma pidevalt külmetavad käed taskutesse. Vanatoi jäi oma mugavale taburetikesele toppama, selgitades veel midagi Artjomi seljale.