Metro 2035. Дмитрий Глуховский

kus on minu seen mille ta mulle kaasa pani kus on mu talisman nende deemonite eest issand päästa!

      „Vaat siia. Siia. Nii. Meil on siin mugav diivan.”

      Imelik saal kui imelik saal ja see lühter ja lagi palju siin on lagi on oma neli meetrit kas see on võimalik ja kust nii palju valgust tuleb mida ta mulle pakub mis inimene see on jõudu pole pole jõudu miks on uksel turvamees? Andke andeks, ma kuulasin kogemata pealt. Hakkas huvi pakkuma. Stalker, jah? Unistate teiste ellujäänute leidmisest? Te ei usu, et oleme siia täiesti üksinda jäänud? Vastik, saan aru. Vastik on isegi ette kujutada, et mitte kusagil, üldse mitte kusagil peale meie metroo pole keegi pääsenud.

      „Kes? Kes sa oled?”

      Kuidas teile tundub, kui äkki selguks, et maailm pole üldsegi hävitatud? Kas te arvate, et inimesed läheksid metroost välja? Jätaksid siin kõik maha? Hakkaksid korraldama endale uut elu kusagil teises kohas? Olge nüüd.

      „Kohe! Meie häda… Õnnetus… Meil pole kuhugi minna… Kellelgi… Istume… Sunnitööl… Maa all…”

      Kuidas pole kuhugi minna, vabandage? Valik on suur. Siin on teile fašistid, siin on kommunistid, siin on igat masti sektandid, valige ainult jumal või leiutage see oma maitse järgi ise, kaevake kas või trepp põrgusse, ja üldse, asuge elama, kuhu tahate, jaamasid on palju, kui tahate, päästke raamatuid, kui tahate – maiustage inimlihaga, tahate sõdida – palun! Mida veel? Arvate, et inimestel on siin millestki puudus? Huvitav, millest siis? Näiteks teil? Naljakas. Jah, ja naistega saab teha, mida iganes, nad ei kao kuhugi. Muide, ka meil on tänaseks plaan. Saša, Sašake, astu edasi. Meil on külaline. Jah, ta on pesemata ja metsik, aga sa ju tead, tead, et mulle meeldib just selliseid õnnelikuks teha. Pisike, ole temaga õrn, näed, milline koorik on sellele mehele ümber kasvanud, tal on jäätükk südames, nagu Kajl, talle tuleb südamesse hingata, tuleb teda käte vahel soojendada, muidu ei sula üles. Jah, ma tahan vaadata, kuidas sina teda, kuidas tema sind, aga sa ei pea kiirustama, meil on aega. Suudle. Nii. Mind ära ka unusta, pisike. Ei oota pole vaja mul on seen ja see kaitseb mind muidugi sa oled saatan saatan aga sa pead ju kartma seeni neis on ju kogu pühadus sina Saša kus ma olen seda nime kuulnud sinu nimi on Saša Saša Saša Saša Saša.

•••

      „Hei! Kuuled mind? H-hei! Kas ta hingab üldse?”

      „Hingas nagu. Pigista tal nina kinni, kui ta on elus, ajab suu ammuli.”

      „Hei! Vennas! Kuidas on? On see ikka tema?”

      Midagi valget. Valget ja mõranenut. Must mõra. Nagu Moskva jõgi avaneb veel valgete kallaste vahel. Ja valus on, nii nagu on valus jõel, kui jää murdub. Sulavesi. On vist kevad.

      „Keera ta ringi. Miks ta näoli kahhelkividel on?”

      Pilt muutus: pole lund ega jõge. Aga valu voolab edasi, imelik. Põsk põleb. Käsi kipitab. Tühjusesse ilmus kellegi silm. Vaatab Artjomi sisemusse, uitab seal, kus pole palutud.

      „Tema! Tõuse püsti, Artjom! Mis te temaga teinud olete?”

      „Mis meie siia puutume? Ta oligi selline!”

      „Kus ta riided on? Kus jope on? Maika? Mis tal käe peal on? K-kurat…”

      „Mina seda ei teinud. Vannun ema nimel.”

      „Ema nimel… Olgu, tõsta ta üles. Tõsta üles, ütlen ma sulle! Nii, pane seljaga vastu seina istuma. Ja too vett.”

      Kaugus avanes. Koridor, uksed, uksed ja valgus lõpus. Võib-olla peab ta sinna minema? Kas ei oota ema teda seal?

      „Ema…” hüüdis Artjom.

      „Ta kuuleb kõike. Normis. Tuleb kosmosest tagasi. Segasid nugiussi samakaga, jah? Segasid, surmamineja! Ja peale selle oli veel midagi. Kas kaotasite ta ammu ära?”

      „Üleeile läksime lahku.”

      „Hea, et märkasite. Siin on selline nurk… Ta oleks võinud siin ka nädal aega vedeleda. Ja pool aastat.”

      „Me ei jäta sõpru hädaorgu vedelema. Võta oma kolmekas. Eh, Artjomõtš! Kõik. Äratus. Pasun hüüab.”

      Midagi klõpsatas, valu tuimenes pisut. Vahetati läätsi. Algul pandi maailma ette üks, siis teine, otsides sobivat. Lõpuks klappis: piirjooned muutusid teravaks. Teravustati.

      „Kes sa oled?”

      „Nahkmantlis sibivedaja! Ljohha, kes!”

      „Miks? Miks sina?”

      Imelik. Imelik, mõtles Artjom piinatult. Ja veel imelikum oli, et see polnud nende Ljohha. Midagi oli puudu. Oli puudu.

      Hais.

•••

      Sest Homeros ei suutnud Tsvetnoisse kadunud Artjomi üksi üles leida. Ljohha tuli talle labürindis vastu, tundis ära ja aitas, aitäh. Leidsid ta kolmandal päeval mittetöötavast kempsust, räpasena, ainult püksid olid jalas.

      „Mis juhtus?”

      Ei tea.

      Kombid kätega mälus, aga need ei püüa midagi kinni. Pime nagu tunnelis. On seal midagi või pole – ei saa sotti. Võib-olla on tühjus. Aga võib-olla seisab keegi otse selja taga, hingab sulle kuklasse ja naeratab. Või pole see naeratus, vaid pärani suu. Mitte tuhkagi pole näha.

      „Käsi. Mis käega on?” Artjom puudutas seda, krimpsutas nägu.

      „Seda ka ei mäleta?” Homeros oli murelik.

      „Mitte midagi.”

      „Sinu tätoveering.”

      „Mis sellega on?”

      1

      VDHN – lühendatult Rahvamajandussaavutuste Näitus. (toim)

      2

      Trup – vene keeles laip. (toim)