Metro 2035. Дмитрий Глуховский

Püssitorud turritasid. Parvel oli umbes viis inimest, relvastatud. Ja – nüüd oli näha – ruumi oli veel mõnele.

      Kõik kogunesid veerekesele: Artjom surijaga, Homeros kanaga ja Ljohha oma käega. Neid uuriti laia valguskiirega kordamööda.

      „Nad pole justkui värdjad!”

      „Salve eest viime kohale! Roni peale…”

      „Issand olgu…” Artjom jättis lause lõpetamata; oleks tahtnud laulda.

      Sellise tundega, nagu oleks armu antud tema lihasele vennale, asetas ta Oležeki parvele – see oli uppumatu, tuhandest tühjusega täidetud plastpudelist kokku seotud. Ja vajus ise tema kõrvale.

      „Vaata mul ette, sa ainult katsu enne Tsvetnoid kärvata!” sisendas ta Oležekile.

      „Ma ei sõida kuhugi,” vaidles too vastu. „Hakka veel kuhugi sõitma. Mis mõtet.”

      „Ära vii teda minema! Ära purusta naise südant!” itkes sinikaga eit.

      „Kuhu sa ta nüüd viid?” avaldati džunglist toetust. „Ära piina inimest, jäta ta siia. Siin ta elas, siin lahkub ka hing.”

      „Te järate ta enne surnuks, kui ta kõrvad pea alla paneb!”

      „Sa solvad meid!”

      Polnud aega näägelda: oli aeg teele asuda.

      „Kana! Jäta kana siia! Et sa silmist pimedaks jääksid!”

•••

      Mendelejevskaja jaam kadus minevikku. Ees ootas retk äravoolutorus teise ilma otsa, kus plinkis majakana elu.

      „Kuhu te sõidate, vennaksed?” küsis maakler pudeliaerutajatelt.

      „Sõidame Neljandasse Reichi,” vastati talle. „Vabatahtlikeks.”

      7. peatükk

      Tsvetnoi

      Põrgati poordiga vastu uppunut. Too tolknes, turi ülespidi, kompis kätega põhja. Oli sinna vist midagi ära kaotanud. Temast oli kahju, ta oli peaaegu Tsvetnoini ujunud. Või ei jõudnud ta sealt kuigi kaugele põgeneda?

      „Kuidas teil värdjatega on?”

      Artjom teeskles, et mitte teda ei pinnita küsimustega. Vaikis. Aga sealpool ei antud alla.

      „Hei, sõber! Sinuga räägin, sinuga! Ma küsin, kuidas teil Aleksejevskajal värdjatega lood on?”

      „Normaalne.”

      „Kas normaalne tähendab, et neid on või et olete kõik maha löönud?”

      „Pole meil mingeid värdjaid.”

      „On. Neid, sõber, on kõikjal. Nad on nagu rotid. Teil peavad ka olema. Nad varjavad end, raisad.”

      „Võtan arvesse.”

      „Aga nad ei saa end igavesti peita. Me leiame nad üles. Leiame need elajad, viimase kui ühe. Kõik joonlauaga, kõik sirkliga… Eks, Beljaš?”

      „Täpselt. Metroos pole värdjatele kohta. Endalgi pole midagi hingata.”

      „Nad ei mugi ju lihtsalt seeni, vaid meie, meie seeni, mõikad? Minu ja sinu omi! Meie lastele pole metroos ruumi, sest nende omad võtavad selle ära! Kas meie neid või nemad…”

      „Meie, normaalsed, peame kokku hoidma. Sest nemad, elajad, on koos…”

      Artjomile pandi käsi õlale. Seltsimehelikult.

      Üks oli pundunud, silmade all kotid, kikkhabe, käed on liigsest veest paistes. Teine: üleni püssirohupitsides, rõugearmiline lõust, lauba kõrgus kaks sõrme. Kolmas: kiilaks aetud tümikas mustade kokkukasvanud kulmudega; see pole kindlasti aarialane. Veel kaks sulasid pimedusse.

      „Inimesed on nagu sead, taipad? On pistnud kärsa künasse ja ruigavad. Kuni neile kallatakse sinna solki, on nad kõigega rahul. Keegi ei taha mõelda. Millega füürer mu ära võlus? Räägib: mõtle oma peaga! Kui kõigele on olemas valmis vastused, siis tähendab, et keegi on need sinu jaoks valmis pannud! Tuleb küsimusi esitada, said aru?”

      „Kas te olete varem Reichis käinud?” küsis Artjom.

      „Mina olen,” ütles rõugearmiline. „Transiit. Hakkas meeldima. Sest kõik on õige. Kõik asetub oma kohale. Mõtled: raisk, kus ma enne olin?”

      „Täpselt,” kinnitas kiilakas.

      „Igaüks peab alustama endast. Oma jaamast. Väikesest, väikesest tuleb alustada. Näiteks kas või naabrid läbi puistata. Kangelasteks ei sünnita.”

      „Aga nad on olemas. Kõikjal. Neil on justkui oma maffia. Nad tõmbavad üksteist ligi. Normaalseid ei lase.”

      „Meil on Riia jaamas säärased lood. Kuidas ka ei püüaks, ikka peaga vastu seina!” märkis Ljohha. „Kas see on siis nende pärast? Kuidas nad üldse väljagi näevad?”

      „Nad peidavad end mõnikord nii hästi ära, et võimatu on inimesest eristada. Tuleb kaabata.”

      „Kahjuks ei saa kõik pihta!” toetas pundunu kiilaks aetut. „Hakkasin meil jaamas värdjaid otsima… Kõik inimesed pole veel valmis,” ta nühkis lõuga. „Mõned paarituvad nendega, kujutad ette, kui jäle?”

      „Põhiline on kõik meelde jätta. Kõik, kes on meie omade vastu kätt tõstnud. Kes on meie venda lämmatanud. Küllap tuleb veel aeg.”

      „Ma ütlen: tulge meiega!” rõugearmiline ei võtnud kätt Artjomi õlalt. „Vabatahtlikuks! Raudsesse leegioni! Sa oled ju oma! Oled ju?”

      „Ei, mehed. Meie ei tegele poliitikaga. Meie lähme bordelli.”

      Pigistas lausa kõri. Aga see käsi põletas läbi polo: kohe-kohe hakkab kärsahaisu tulema. Oleks tahtnud nastiku kombel välja vingerdada, selle käe alt ära minna. Aga kuhu?

      „Kas häbi ei ole? Teda kutsutakse metrood päästma, aga tema ronib kärssapidi oma molli tagasi. Oled sa üldse mõelnud, miks me sellisesse olukorda oleme sattunud? Oled sa üldse mõelnud, kuidas meie, inimesed, saame ellu jääda? Oma peaga? Pole sa sittagi mõelnud. Käid ainult mööda litse. Märjad tussid pakuvad huvi, aga rahva tulevik sind ei koti.”

      „Kuule, Pantser, jäta meelde! Äkki trukib seal värdjat? Huu! Ah?”

      „Kuule, taat, ehk tuled sinagi? Vanas eas on aeg ka hingele mõelda! Sina peaks ju küll normaalne olema! Või oled vähiga? Füürer võrdsustas selle, räägivad…”

      „Pole hullu. Raudne leegion pannakse kokku ja siis… Kohe hakkame trenni tegema… Pärast tuleme tagasi ja tuletame kõigile meelde… Elajatele. Me veel astume metroos. Marsisammul.”

      „Mis see Raudne leegion on?” ei pidanud Ljohha vastu.

      „Vabatahtlike leegion. Omadele. Kellele värdjad asu ei anna.”

      „Minu juhtum!”

      „Oo! Vaata seal… Tasa… Oleme vist kohal.”

      Tsvetnoi bulvaril võttis neid vastu prožektor, nii et jaamale tuli läheneda kissis silmi, peaaegu pimesi. Valvurite asemel seisid siin väljaviskajad; neid ei huvitanud viisad ega passid. Ainult padrunid: tulite kasutama või pealt vaatama?

      „Arsti on vaja! Kas arsti on?!” Vaevalt jõuti randuda, kui Artjom ronis platvormile, tiris maaklerit kraest.

      Oležek oli juba alla andnud ega soninud enam. Tema suust tuli punaseid mulle. Ustav kana tukkus tema auklikul kõhul, et Oležeki hing ei saaks augu kaudu lahkuda.

      „Arsti või meditsiiniõde?” hakkas räsitud valvur naeru lagistama: nina sisselöödud, kõrvade asemel varesejalad.

      „Inimene on suremas!”

      „Meil on ingleid ka.”

      Aga näidati siiski: olgu, tohter on seal.

      „Ta on küll halva kuulsusega haiguste asjatundja. Nii et kuuli asjus vabandage, aga tripperi teeb kohemaid kindlaks.”

      „Haara