Metro 2035. Дмитрий Глуховский

pilgu kuidagi eriliselt – justkui enda sisse, kuhu ta oli ilmselt laiali laotanud metroo kaardi. Artjomil oli see alati silme ees, ta oli õppinud läbi selle vaatama. Aastane teenistus Möldri juures õpetas.

      „Ma ütleksin… Paveletskajani on parem. See on kaugemal, aga saab kiiremini. Ja sealt juba mööda rohelist üles. Kui veab, jõuame päeva jooksul kohale.”

      Ja edasi mööda toru.

      Siuhkav taskulamp töötas kõigest väest, aga hele laiguke küündis ainult kümnekonna sammuni, kaugemal neelas selle juba pimedus. Laest tilkus, seinad läikisid niiskelt, kostis madal urin ja ülevalt pähe langevad piisad ärritasid nahka, nagu poleks see olnud vesi, vaid maomahl.

      Seintes paistsid mingid uksed, aga vahel ka külgmiste käikude mustad tühimikud – enamasti olid need armatuurvõredega kinni löödud ja keevitatud.

      Nagu teada, polnud vikerkaarevärvilistele reisijakaartidele märgitud kolmandikkugi kogu metroost, tõelisest metroost. Milleks inimesi segadusse ajada? Kihutasid ühest marmorjaamast teise, ninapidi telefonis, hüppasid tunnikese edasi – kõik, kohal. Polnud jõudnud mõeldagi, millistes sügavustes viibisid. Ega huvi tunda: mis on seal, jaamade seinte taga, kuhu viivad trellitatud tunneliharud? Hea, et ei jõudnud. Vaata telefoni, mõtle oma olulistele asjadele, ära topi nina valesse kohta.

      Nad astusid erilist tunnelisammu – poolteist korraga – nii et jalg satuks täpselt liipritele. Tuleb palju maad maha käia, et see jalgadele selgeks õpetada. Need, kes sitsivad jaamades, ei oska niimoodi, kalduvad kõrvale, vajuvad läbi.

      „Aga sina, taat… Kas oled üksi?”

      „Üksi.”

      Kogu valgus läks ette ja polnudki aru saada, mis on vanamehe näol. Vist mitte midagi: habe ja kortsud.

      Läbiti veel poolsada liiprit. Raadiosaatjaga ranits hakkas raskeks muutuma, ennast meelde tuletama. Oimukohad tõmbusid niiskeks, seljal voolas higi.

      „Oli naine. Sevastopolskajal.”

      „Kas sa elad Sevastopolskajal?”

      „Varem jah.”

      „Jättis maha?” Miskipärast tundus see Artjomile kõige tõenäolisem. „Naine?”

      „Mina läksin ära. Et raamatut kirjutada. Mõtlesin, et raamat on tähtsam. Tahtsin endast midagi maha jätta. Aga naine ei kao niikuinii kuhugi. Mõistad?”

      „Tulid naise juurest ära, et raamatut kirjutada?” küsis Artjom üle. „Kuidas nii? Ja tema… Laskis su minema?”

      „Ma jooksin ära. Läksin tagasi, aga teda polnud enam.”

      „Oli ära läinud?”

      „Surnud.”

      Artjom heitis reisikasti keemiakaitseülikonnaga paremast käest vasakusse.

      „Ei tea.”

      „Ah?”

      „Ma ei tea, kas saan aru.”

      „Saad, saad,” ütles vanamees väsinult, aga kindlalt.

      Artjomil hakkas äkki hirm. Hirm teha midagi pöördumatut.

      Edasi loeti liipreid vaikides. Kuulati korisevat kaja ja kaugeid oigeid: metroo seedis kedagi.

•••

      Tagant ei oodatud ohtu; vaadati ainiti ette, püüti tabada tunnelis, tindiga täidetud kaevus, seda kerget pinnavirvendust, mille järel purskub, ronib välja midagi hirmsat, nimetut. Aga kuklas silmi polnud.

      Asjata.

      Kriiks-kriiks. Kriiks-kriiks.

      See hiilis tasakesi kõrvu, aegamööda.

      Ja ilmus nähtavale alles siis, kui oli juba hilja ümber pöörata ja püssid palge panna.

      „Ae!”

      Kui neile oleks tahetud praegu tina selga lükata, panna näoli pehkinud liipritele, oleks seda võinud ja jõudnud teha. Õppetund: torus ei tohi mõelda oma mõtteid, toru on kiivas. Sa unustad selle, Artjom.

      „Seis! Kes?!”

      Ranits ja reisikast rippusid käes; segasid sihtimist.

      Pimedusest sõitis välja dresiin.

      „Ae. Ae. Omad.”

      See oli too tunnimees, kotangens. Üksinda dresiinil, kartmatu inimene. Jättis posti maha ja põrutas eikuhugi. Rohi kihutas takka.

      Mida kuradit tal vaja on?

      „Poisid. Mul tuli mõte. Ehk viskan ära. Järgmise jaamani.”

      Ja ta naeratas neile oma parimat naeratust. Hambutut ja pragunenut.

      Selg palus muidugi küüti, mitte jalgsi kondamist.

      Ta uuris heategijat: vatijope, paljakud, silmade all on kotid, aga pupillist tuleb valgus läbi nagu lukuaugust.

      „Palju tahad?”

      „Ära solva. Sa oled ju Kuivetu poeg, jah. Jaamaülem. Ma viin niisama. Et maailmas oleks rahu.”

      Artjom raputas end; ranits hüppas ja saduldas teda nüüd paremini.

      „Aitäh,” soostus Artjom.

      „Nonii!” rõõmustas tunnimees ja hakkas kätega vehkima, nagu oleks laiali ajanud aastatega suitsetatud udu. „Sa oled ju suur poiss, pead ise peensustest aru saama! Siin ei saa nihikuta kuidagimoodi!”

      Ta ei pannud suud kinni Riia jaamani.

•••

      „Tõite meile sitta?”

      Esimesena, enne tunnimehi võttis neid vastu pöetud peaga, kõrgete põsesarnadega noormees, kellel olid lontis kõrvad. Ta silmad olid pisut viltused, aga värvilt tsemendikarva nagu taevas. Nahkjopp ei läinud eest kinni, aga lahtise särgi vahelt, kräsus karvade ja siniste joonistuste keskelt vaatas ristilt rahulikult ja enesekindlalt üsna suur Jeesus.

      Jalge vahele oli noormees surunud kindlalt plekkpange, aga üle õla rippus paun ja ta patsutas sellele paunale, et see tooks kuuldavale ahvatlevat kõlinat:

      „Pakun parimat hinda!” Aga kõlises lahjalt.

      Endistel aegadel oli selle jaama kohal Riia turg, mis oli üle kogu Moskva kuulus odavate rooside poolest. Pärast seda, kui sireenid huilgama hakkasid, anti inimestele veel seitse minutit, et aru saada, uskuma jääda, otsida dokumendid ja joosta lähima metroojaama sissepääsuni. Ja taibukad lillemüüjad, kes olid vaid kahe sammu kaugusel, tormasid esimestena sisse, ajades küünarnukkidega laiali teisi hukule määratuid.

      Kui tekkis küsimus, millest maa all elada, avasid nad hermeetilised uksed, ajasid väljas laibakuhila laiali ja läksid tagasi oma turule rooside ja tulpide järele; need olid juba närtsinud, aga herbaariumiks sobisid küll. Ja Riia turu asukad müüsid veel kaua kuivatatud lilli. Lilled olid hallitusest rikutud ja kiirgasid, aga inimesed ostsid neid ikkagi: midagi paremat polnud metroos võtta. Neil oli vaja ju jätkuvalt armastada ja leinata; kuidas seda lilledeta teha?

      Kuivatatud roosidel, mälestusel justkui eilsest ja juba pöördumatult hävinud õnnest sirutas Riia turg tiibu. Aga uusi lilli ei saanud maa all kasvatada: lilled pole seened ega inimesed, neile anna päikest. Ammendamatuna tundunud turg jaama kohal sai otsa.

      Kätte jõudis kriis.

      Ilusa eluga harjunud Riia jaama elanikud oleksid pidanud üle minema juba vähendatud ratsioonile ja üleüldse rotte sööma nagu teised hädavaresed tavalistes ja vähimagi õnnistuseta jaamades. Aga neid päästis äriline vaist.

      Kaaluti võimalusi, hinnati oma asukoha eeliseid ja pakuti põhjapoolsetele naabritele tehingut: osta üles seasõnniku ülejääk, et müüa seda juba ise edasi, pakkudes seda väetisena kõigile neile jaamadele, mis kasvatasid šampinjone. VDNH-l võeti ettepanek vastu: seda kraami oli neil külluslikult.

      Ja Riia jaam, mis oli juba kuhtumas, hallinemas pealetungivast vaesusest, sai teise hingamise. Uus kaup ei lõhnanud muidugi samamoodi, kuid oli seevastu kindlam. Praegusel raskel ajastul ei saanud valida.

      „Poisid,