Metro 2035. Дмитрий Глуховский

      1. peatükk

      Siin Moskva

      „Ei tohi, Artjom.”

      „Tee lahti. Tee lahti, ütlen ma.”

      „Jaamaülema käsk… Ta ei lubanud mitte kedagi välja lasta.”

      „Pead mind idioodiks või? Mis tähendab mitte kedagi? Kes see „mitte keegi” on?”

      „Mul on käsk! Jaama kaitsmise eesmärgil… Kiirguse eest…Ei tohi lahti teha. Mul on käsk. Saad aru?!”

      „Kas Kuivetu andis sulle käsu? Kas minu kasuisa andis sulle sellise käsu? Tee lahti.”

      „Ma saan ju sinu pärast vastu pead, Artjom…”

      „Ma teen siis ise, kui sina ei saa.”

      „Halloo… Sanseitš… Jah, postile… Artjom on siin… Teie oma. Mis ma temaga teen? Jah. Ootame.”

      „Kitusid ära, jah? Tubli, Nikitska. Kitusid ära. Kao minema! Ma teen niikuinii lahti. Lähen niikuinii!”

      Kuid vahtkonnaruumist hüppasid välja veel kaks, pressisid end Artjomi ja ukse vahele, hakkasid teda kergelt tõukama, hellalt. Artjom, väsinud, silmade ümber ringid, sest ta polnud veel pärast eilset pinnalkäiku toibunud, ei tulnud tunnimeestega toime, kuigi keegi ei kavatsenudki temaga kakelda. Uudishimulikud hakkasid kogunema: kriimud poisikesed, kelle juuksed olid läbipaistvad kui klaas, pundunud perenaised, kelle käed olid sinised ja terasjad lõputust küürimisest jäises vees, väsinud farmerid parempoolsest tunnelist, varmad mida tahes mõttetult jõllitama. Sosistati. Nad justkui vaatasid Artjomi ja samas ka mitte; nende nägudel oli kurat teab mis.

      „Muudkui käib ja käib. Milleks saalida?”

      „Jajah. Ja uks on iga kord pärani lahti. Sealt puhub, muide, ülevalt puhub! Äraneetu…”

      „Kuule, ei tohi ju… Ei tohi temast nii rääkida. Ta on ikkagi… Meid kõiki. Päästnud. Sinu lapsed ju.”

      „Päästis jah. Aga mis nüüd? Kas ta päästis nad selleks või? Ise neelab röntgenit ja meie ka… Seltsis segasem.”

      „Mida kuradit ta seal käib? Oleks vähemalt mille nimel! Milleks!”

      Aga siis ilmus nende nägude sekka üks: kõige olulisem. Vuntsid hooletusse jäetud, juuksed – hõredad ja juba üleni hallid – on veetud sillana üle paljaku. Nägu on voolitud ainult sirgete joontega; ei mingeid ümarusi. Ja ülejäänu on temas jäik, kummine, ei näri läbi, nagu oleks inimene võetud ja elusast peast ära vinnutatud. Hääl samuti vinnutatud.

      „Minge kõik laiali. Kas kuulsite?”

      „Kuivetu. Kuivetu tuli. Las viib enda oma ära.”

      „Onu Saš…”

      „Jälle sina, Artjom? Me ju rääkisime sinuga…”

      „Tee lahti, onu Saš.”

      „Minge laiali, kellele ma ütlesin! Pole siin midagi vahtida! Aga sina tule kaasa.”

      Artjom istus selle asemel põrandale, poleeritud külmale graniidile.

      Toetus seljaga vastu seina.

      „Aitab,” vormis Kuivetu sõna ainuüksi huultega, hääletult. „Inimesed sosistavad juba niigi.”

      „Mul on vaja. Ma pean.”

      „Seal pole midagi! Mitte midagi! Sealt pole midagi otsida!”

      „Ma ju rääkisin sulle, onu Saš.”

      „Nikita! Mida sa passid siin? Mine, saada kodanikud ära!”

      „Just nii, Sanseitš. Kes ootab erikutset? Liiguta, liiguta ennast…” vuristas Nikitska, ajades rahvahulka laiali.

      „Sa ajasid jama. Kuule…” Kuivetu laskis endast õhu välja, lõdvenes, tõmbas kulmu kipra, laskus Artjomi kõrvale. „Sa ajad end ju hauda. Arvad, et see riietus kaitseb sind fooni eest? See on nagu sõel! Sitsikleidist on ka rohkem kasu!”

      „Ja siis?”

      „Isegi stalkerid ei käi nii sageli üleval kui sina… Oled sa proovinud doosi arvutada? Kas sa tahad elada või otsad anda?”

      „Olen kindel, et kuulsin seda.”

      „Aga mina olen kindel, et sulle viirastus. Seal pole kedagi, kes võiks signaale saata. Mitte kedagi, Artjom! Kui palju ma pean sulle rääkima? Kedagi pole jäänud. Mitte midagi peale Moskva. Peale meie siin.”

      „Ei usu.”

      „Arvad, et mind huvitab, mida sa usud ja mida mitte?! Küll aga läheb mulle korda, kui sul langevad juuksed peast välja! Mulle läheb korda, kui sa hakkad verd kusema! Tahad, et sul riist otsast kuivaks?!”

      Artjom kehitas õlgu. Oli mõnda aega vait, vaagis. Kuivetu ootas.

      „Ma kuulsin seda. Tookord, tornis. Ulmani raadiosaatjast.”

      „Aga peale sinu ei kuulnud seda keegi. Kogu selle aja jooksul, kui palju ka pole kuulatud. Tühi eeter. Ja nüüd?”

      „Ja mina lähen üles, ongi kõik. Ongi kõik.”

      Artjom tõusis jalgele, ajas selja sirgu.

      „Ma tahan lapselapsi,” ütles Kuivetu talle alt.

      „Et nad elaksid siin? Maa all?”

      „Metroos,” parandas teda Kuivetu.

      „Metroos,” nõustus Artjom.

      „Nad elavad siin täitsa normaalselt ära. Vähemalt sünnivadki. Muidu…”

      „Käsi neil lahti teha, onu Saš.”

      Kuivetu vahtis põrandat. Musta läikivat graniiti. Midagi seal ilmselt oli.„Oledsakuulnud, midainimesedräägivad?Etsulonkatussõitma hakanud. Tookord, tornis.”

      Artjom manas näole naeratuse.

      Hingas sisse.

      „Tead, mida oleks tulnud lastelaste saamiseks teha, onu Saš? Oleks pidanud oma lapsed sigitama. Siis oleks saanud neid kamandada. Siis oleksid ka lapselapsed sinu, mitte kurat teab kelle nägu.”

      Kuivetu sulges silmad. Möödus hetk.

      „Nikita, tee talle lahti. Las tõmbab minema. Las kärvab maha. Ükskõik.”

      Nikitska kuuletus vaikides. Artjom noogutas rahulolevalt.

      „Tulen varsti tagasi,” ütles ta Kuivetule juba puhvrist.

      Too ajas end seina najale toetudes püsti, keeras kühmus selja Artjomi poole ja lonkis jalgu järele vedades minema, poleerides graniiti.

      Puhvri uks mürtsatas lukku langedes. Lae all süttis erevalge pirnike, kakskümmend viis aastat garantiid, peegeldus nõrga talvise päikesena räpastel kahhelkividel, millega puhvris oli kaetud kõik, välja arvatud üks raudsein. Katkine plasttool – et tõmmata hinge või nöörida saapaid –, konksu otsas lonti vajunud keemiakaitseülikond, põrandas oli renn ja tilpnes kummivoolik – desaktiveerimiseks. Nurgas seisis veel armeeranits. Ja seinal rippus sinine toru, nagu telefoniautomaadis.

      Artjom ronis kaitseülikonda – avarasse, justkui võõrasse. Võttis kotist välja gaasimaski. Tõmbas kummi laiaks, sikutas pähe, pilgutas silmi, püüdes harjuda vaatama läbi ümmarguste uduste aknakeste. Haaras toru.

      „Valmis.”

      Kuuldus läbitungiv krigin ja rauast sein – mitte sein, vaid hermeetiline värav – kerkis üles. Väljast paiskus läppunud ja niisket lehka. Artjom tõmbus külmast kühmu. Ta vinnas ranitsa selga – see oli raske, nagu oleks inimese oma turjale istuma pannud.

      Üles viisid lõputu eskalaatori kulunud ja libedad astmed. VDNH1

      metroojaam – kuuskümmend meetrit maa all. Just piisav sügavus, et lennukipommid ei raputaks. Muidugi, kui tuumalõhkepea oleks tabanud Moskvat, oleks siin klaasiga täidetud süvend. Aga kõik raketipead püüti kinni kõrgel linna kohal; maale langesid vihmana ainult nende tükid – kiirgavad, kuid lõhkemisvõimetud. Seepärast oli Moskva peaaegu terve ja isegi endise enda moodi – nii nagu muumia sarnaneb elusale tsaarile. Käed on omal kohal, jalad on omal kohal; naeratus…

      Aga teistel linnadel polnud raketitõrjet.

      Artjom ägises, sättides ranitsa

1

VDHN – lühendatult Rahvamajandussaavutuste Näitus. (toim)