Õhtu Unelmate põiktänavas. Lucille Dane

tardumusest. Teine tunne kuulus aga isale. Marcy arvates oleks too võinud anda sellele aborigeenlanna loole mingi muu kuju.

      “Mis on! Sa veel küsid… Kas tõesti peab kõike jälle otsast alustama?”

      Doris nõjatus tooli seljatoele.

      “Millest sa räägid?”

      Marcy ajas ninasõõrmed raevukalt puhevile.

      “Ikka sellestsamast! Sinu kiindumusest tubakasse. Ma enam ei räägigi, et sul oleks ammu aeg suitsetamine maha jätta. Nähtavasti sa seda ei tee, kuni mingi tõbi sind selleks ei sunni, aga sa võiksid vähemalt köögis mitte suitsetada!”

      Doris vaatas enda käes olevat sigaretti sellise ilmega, nagu oleks alles nüüd mõistnud, et suitsetab. Võib-olla see oligi nii. Dorist jälgides pani Marcy juba mitmendat korda tähele, et ema tegutseb nagu kuutõbine. Kõigis ta liigutustes ja žestides paistis silma mingi kummaline aeglus.

      “Köögis?” kordas Doris.

      Seejärel libistas ta sama osavõtmatu pilgu üle kogu ruumi ja ta silmadesse tekkis selline ilme, nagu tahaks ta öelda: ja ongi köök… Mis sa ütled! Ma ei märganudki, kuidas ma siia sattusin.

      “Just nimelt!” noogutas Marcy pahaselt.

      Laupa kortsutades vaatas Doris teda mõne hetke hämmeldunult, enne kui ütles:

      “Sa pole millegagi rahul?”

      Oh jumal, anna mulle jõudu seda taluda ja mitte plahvatada, palus Marcy mõttes.

      “Jah, ema. Mulle ei meeldi, et sa suitsetad köögis ehk ruumis, kus ma tavaliselt hommikust söön.”

      “Aga…” venitas Doris, langetades pilgu lauale. “Aga siin on ju piisavalt ruumi. Võta istet. Kui tahad, lähen ma teisele poole lauda.”

      Ta isegi ei mõista, millest ma räägin, taipas Marcy.

      Vahepeal oli Doris uuesti sigareti suu juurde tõstnud.

      “Ema!” hüüatas Marcy taas ärritatult, suunates talle tulivihase pilgu.

      Sama edukalt oleks ta võinud koputada näiteks köögikappide või gaasipliidi südametunnistusele.

      “Mhm?” mühatas Doris küsivalt, lastes suust välja järjekordse suitsujoa.

      “Millest me sinu arvates räägime?” küsis Marcy peaaegu karjudes. Ühtlasi taganes ta tema poole liikuva uue sinkjashalli pilve eest, kuid siis, justkui soovimata olukorrale alla jääda, peatus, haaras esimese ettejuhtuva asjana pihku külmkapil lebava ajalehe ja hakkas sellega raevukalt oma näo ees vehkima.

      “Mis lahti?” küsis Doris mingi loiu huviga ta tegevust jälgides. Nähtavasti kutsus see tema peas esile teatud mõttetegevuse, sest ta lisas: “Miks sa ventilaatorit sisse ei lülita, kui sul palav on?”

      Marcy viskas ajalehe tagasi.

      “Hea mõte!” Sirutanud käe seinalüliti poole, vajutas ta selle tööle ja lae all hakkasid aeglaselt liikuma suured ventilaatorilabad.

      Dorise näol vilksatas naeratuse vari.

      “No näed, nii on palju parem. Ära muretse, varsti läheb jahedamaks.”

      “Mul ei ole palav, ema!” hüüdis Marcy peaaegu kiunatades. “Saa ometi ükskord aru!”

      Doris kibrutas laupa.

      “Miks sa karjud niiviisi? Ega ma kurt ole.”

      “Miks sa siis mind ei kuula?”

      Marcy suundus pliidi juurde, et vaadata, kas kohv on kuum. Seda keetis peaaegu igal hommikul Doris ja talle tuli au anda, sest ta tegi seda laitmatult, isegi vaatamata oma pikaleveninud apaatiale. Aga kohvinõuna kasutas ta alati kõhukat klaasist kohvikannu kõrge kitsa kaela pärast, milles vaht võis tõusta märkimisväärse kõrguseni.

      Vähemalt midagi meeldivat tänasel hommikul, mõtles Marcy, katsudes ettevaatlikult kohvikannu seinu, mille sisu tundus olevat täiesti vastuvõetava temperatuuriga. Marcyle ei meeldinud ei soe ega ka jahtunud ja seejärel uuesti kuumutatud kohv. Temperatuuri muutused ühes või teises suunas mõjusid äärmiselt negatiivselt selle õndsa joogi maitseomadustele. Marcy oli veendunud, et kohvi tuleb juua kas otsekohe pärast valmistamist või üldse mitte. Parem siis juba tassike teed, mida ta ise eelistas, eriti koos rõõsa koorega.

      “Miks ma ei kuula?” Doris näis olevat veidi imestunud Marcy viimase lause peale.

      Too tuli tagasi külmkapi juurde ja asus selle sisu uudistama, valides komponente võileibade jaoks.

      “Seda ma nüüd küll ei tea, miks!” turtsatas ta pahaselt üle õla. “Sa lihtsalt ei kuula.”

      2. peatükk

      DORIS ÜRITAS VEEL üht mahvi tõmmata, kuid ootamatult selgus, et sigaret oli peaaegu otsakorral. Kustutanud selle tuhatoosi, sirutas Doris käe paki järele ilmse kavatsusega võtta sealt järgmine. Marcy, kes end parajasti külmkapi ees ringi pööras, käes sink ja juust, muidugi nägi seda.

      “Ema, ära suitseta siin!” lausus ta järsult.

      Tundus, et ta hääletoon kiskus Dorise lõpuks lahti sellest osavõtmatuse seisundist.

      “Ära siin ülbitse midagi! See on minu maja ja mul on õigus teha kõike, mis mulle pähe tuleb. Ja üldse suhtud sa minusse viimasel ajal kuidagi hoolimatult.”

      “See on minu maja samuti,” tuletas Marcy talle lõikelauda ja nuga võttes meelde. “Ja mul on õigus süüa hommikust, ilma et mu kõrval pidevalt tossutataks.”

      Doris kissitas silmi.

      “Mis jama see veel on? Kas ma segan sind? Ja mis kapriisid need üleüldse on? Laud on vaba, peale tuhatoosi ja sigaretipaki pole siin midagi!”

      “Mitte selles pole asi, kuidas sa aru ei saa?”

      Tekkis lühike paus.

      “Aga milles siis?” küsis Doris.

      Marcy ei pidanud enam vastu ja viskas noa lauale.

      “Sigaretisuitsus!”

      Dorise ainitises pilgus peegeldus arusaamatus.

      “Suitsus? Mis see siis sulle…”

      “Ma ei saa süüa, kui see hõljub laua kohal!” hüüdis Marcy ahastades, pursates välja ammuse ärrituse. “Mind ajab see iiveldama!”

      Dorise pilgus vilksatas taas miski, mis ei läinud ilmselgelt teemaga kokku.

      “Iiveldama? Hm… Hommikune iiveldus naistel annab sageli tunnistust sellest, et…”

      Seda ei suutnud Marcy enam taluda.

      “… tegemist on rasedusega!” hüüdis ta, ootamata, millal ema lause lõpetab. “Kas sa vihjad sellele?”

      “No…”

      “Jäta, ema! Sa tead väga hästi, et mul pole enam võimalik last saada.” Tundes, et silma valguvad pisarad, lisas ta: “Sa tead, kuidas sellised jutuajamised mulle haiget teevad, ometi hakkad sa nendega jälle peale.”

      “Mina?” hüüatas Doris. “See olid ju sina, kes ilmus siia mingite täiesti arusaamatute pretensioonidega. Mina istusin rahulikult omaette ja…”

      “Ja suitsetasid!”

      “Jah. Aga sina hakkasid mulle etteheiteid tegema, nagu mina segaksin sul hommikust söömast.”

      “Muidugi segad. Ma ei saa süüa, kui mu kõrval keegi tossutab. See ajab mul südame pahaks.”

      Doris surus solvunult huuled kokku.

      “Imelik, mind suits millegipärast küll iiveldama ei aja! Aga sind…”

      “Mitte ainult mind. Sa tead sama hästi kui mina, et kõigis kohvikutes ja restoranides on suitsetamine kategooriliselt keelatud. Just sellepärast, et inimesed söövad seal.”

      “Meie pole ju restoranis,” poetas Doris.

      Märkus