Õhtu Unelmate põiktänavas. Lucille Dane

      Õhtu Unelmate põiktänavas

      1. peatükk

      TÕMMANUD NINAGA ÕHKU, krimpsutas Marcy vastikustundest nägu. Juba jälle see ebameeldiv, tülgastav lõhn!

      Viimasel aastal oli see Marcy jaoks muutunud justkui mingiks tontlikuks painajaks. Mööda maja roomates tungis see vastik hais igasse väiksemassegi prakku, ühinedes meelsasti tõmbetuule ja muude õhuvooludega ning kõikjale nendega kaasa hõljudes. Sellest ei olnud pääsu. Tarvitses sel lõhnal vaid ilmuda, kui see mürgitas otsekohe kogu koduse õhustiku, sõltumata sellest, kus see allikas asus – köögis, elutoas, söögitoas, magamistoas või väljaspool, kas või näiteks iluaias, hõivates osaliselt isegi elumajaga piirneva Unelmate põiktänava, mille ääres villa asus. Sellest jälkusest lõplikult vaevatuna tundis Marcy mõnikord iiveldama ajavat lehka isegi siis, kui seda tegelikkuses polnudki. Muide, et nimetada asju nende õigete nimedega, peab ütlema, et selle vihatud lõhna või pigem haisu jäljed ei kadunud lõplikult kunagi. Need nakatised osutusid üllatavalt sööbivaiks ning jäi üle vaid kadestada nende eluvõimet: ükskõik kui palju Marcy ka ruume ei tuulutanud, erilist edu tal saavutada ei õnnestunud. Ja mis neist jõupingutustest kasu oligi, kui lõhna allikat polnud kuidagi võimalik kõrvaldada? See ilmutas end korrapäraselt, mitu korda päevas, sealjuures erinevates majanurkades. Ja sellega võidelda oli täiesti mõttetu.

      Ent ometi, see viljatu võitlus oleks võinud lõppeda kohe, kui Marcy ema Doris oleks nõustunud loobuma oma tobedast harrastusest.

      Kui vaid oleks!

      Marcy ohkas kurvalt. Kui ema suudaks üldse veel kunagi endast jagu saada ja muutuda endiseks armsaks, teravmeelseks ja lõbusaks Doris Beckinsale’iks!

      Aga mis kasu on sellele mõtlemisest? Mõtisklused ei aita siin midagi, arutles ta endamisi, kuni riietus ja end peegli ees korda tegi.

      Viimane tegevus ei võtnud, nagu alati, eriti palju aega: Marcyl oli vedanud, ta kuulus sellesse haruldasse inimtüüpi, mille esindajad näevad alati head välja, sealjuures igal ajal ööpäevas ja ükskõik millistel asjaoludel. Sa võid äratada neid keskööl või hüüda kõrva ääres: “Tulekahi!” – alati rõõmustavad nad silma oma välimusega.

      Marcyl olid heledad õlgadeni ulatuvad lokkis juuksed, mis seadsid end ise soengusse, tasus tal vaid veidi pead raputada. Päevitunud nägu ei vajanud erilist meiki – puna oli loomulik ja nahavärv sedavõrd meeldiv, et tal poleks pähegi tulnud kasutada näiteks sellist kosmeetika raskekahurväge nagu toonivad kreemid. Ka puudrit ei olnud Marcy kosmeetikakotis. Oli vaid kaks huulepulka – värvitu ehk niinimetatud hügieeniline ja kirsivärvi mati tooniga huulepulk. Seal oli ka ripsmetušš, kuid sedagi kasutas Marcy harva. Asi oli selles, et ta ei pidanud tegelema veel ühe probleemiga, mis valmistab tihti pahameelt just blondiinidele, nimelt heledad kulmud ja ripsmed. Marcyl olid need tumedad. Ja kui tal tuligi ripsmeid värvida, siis tegi ta seda haruharva, toonides õige pisut vaid ripsmeotsi.

      Nüüd tõmbas ta selga kerge trikotaažist suvekleidi. See nõudis ideaalset figuuri, ja seda Marcy oma oli. Seejärel tõmbas ta paar korda harjaga läbi juuste ja sellega ettevalmistused väljaminekuks piirdusid.

      Kuid meeleolu sellest paremaks ei muutunud. Marcy keerutas end sageli peegli ees, nagu peaaegu kõik ilusad tütarlapsed. Iseenda peegelpilt mõjus talle aeg-ajalt justkui psühhoteraapia seanss. Mõnikord vilksatas ta peast läbi mõte, et küllap kaotab ta vanemaks saades suurema osa oma veetlusest ja selline ajaveetmine annab aja jooksul järjest väiksemat efekti. Kuid vanadus tundus sel hetkel nii kaugena…

      Niisiis, peaaegu et esmakordselt kogu oma mitte just eriti pika eluea jooksul – sel aastal täitus tal kõigest kakskümmend kolm eluaastat – ei kogenud Marcy täna oma peegelpilti nähes harjumuspäraseks saanud positiivset tunnet. Süüdi oli see vastik, vihatud lõhn, mis üksnes süvendas viimase aasta jooksul tekkinud rahulolematust ja ärritust. Eks oma osa oli siin muidugi ka väsimusel, kuna raskustega tuli tal enamasti võidelda üksi. Temavanuse tütarlapse jaoks polnud see sugugi kerge ülesanne.

      Ikka veel nägu krimpsutades, kuid sellegipoolest lakkamatult ninaga õhku tõmmates astus Marcy trepist alla koridori. Siin muutus lõhn tugevamaks, kuid endiselt oli raske kindlaks määrata, kust see täpselt tuleb.

      Ta liikus edasi, heites pilgu igasse tuppa. Elutoas ei olnud kedagi, söögitoas samuti, järgmiseks tuli hall, mis oli ka tühi. Kabineti, kus kunagi töötas isa, jättis Marcy teadlikult vahele, sest selles mahajäetud ruumis otsimine oli mõttetu ajaraiskamine. Edasi asus niinimetatud hommikutuba, kuhu nad tavaliselt kogunesid, enamasti nädalavahetustel, ühiseks hommikusöögiks neil aegadel, kui kujutasid endast veel perekonda. Eriti millelegi lootmata kiikas Marcy siiski korraks sisse, kuid ei leidnud sealtki kedagi.

      Jäi üle ainult köök. Kõrvalruumid ei tulnud arvesse, kuid sinna pidi Marcy niikuinii minema, sest kavatses enne stuudiosse sõitmist teha endale mõne võileiva. Taibates, et just nimelt sealt, köögist, mille ust praktiliselt kunagi ei suletud, hõljubki koridori see vihatud lõhn, pigistas Marcy käed raevukalt rusikasse.

      Jälle! Nagu polekski olnud neid lõputuid palveid, veenmisi, etteheiteid, solvanguid… Justkui tema, Marcyga, ei oleks pidanud üldse arvestama!

      Astunud üle läve, jäi ta seisma. Köök oli suur, kuid mitte niivõrd, et sinna oleks võinud ära kaduda. Seepärast peatus Marcy pilk kohe ruudukujulise tammepuust laua taga istuval emal. Õigemini, tema käel, vasakul, sest eriti rafineeritud inimesena hoidis Marcy ema Doris Beckinsale tavaliselt seda jälkust just vasakus käes, nähes taolises maneeris mingit erilist peenust ja elegantsi. Praegu oli see ilge haisukott – teisiti Marcy seda endamisi ei nimetanud – surutud nooblilt Dorise nimetissõrme ja keskmise sõrme vahele. Ja sealt hõljus lae poole peenike suitsujuga – loomulikult oli tegu sigaretiga! Marcy vihkas seda inimkonna leiutist, mille otstarve seisnes üksnes selles, et saada kahtlasevõitu naudingut suitsu sissehingamisest. Parimagi tahtmise juures ei suutnud ta mõista, mis siin nii meeldivat oli. Kuid kõigele vaatamata tuli tal siiski sellega regulaarselt tegeleda, hingates sisse suitsu, mida Doris levitas üle kogu maja.

      Oo, kuidas Marcy vihkas tubaka lõhna!

      Pealegi ei suutnud ta kuidagimoodi mõista – arvatavasti seetõttu, et ise polnud ta kunagi suitsetanud –, kuidas võib üks inimene olla selline egoist, et mingi tobeda kire pärast mürgitada teiste inimeste elu. Kõige vähem ootas ta taolist teguviisi omaenda emalt. Selline ütlus nagu “elad üle, sinuga ei juhtu midagi” käis talle üldse üle mõistuse. Muide, paaril korral oli ta Doriselt juba neid sõnu kuulnud.

      Ainuüksi tõsiasi, et seda ütles tema enda ema, viis Marcy meeleheitele. Oleks tegemist olnud mõne võõra inimesega, poleks ta sõnadega koonerdanud! Kuid emale Marcy karme sõnu öelda ei suutnud, isegi mitte vastuseks tema enda teravustele, igatahes mitte esialgu. Mis saab edasi ja kuidas hakkab nende suhe arenema, kui Doris oma vaateid ei muuda, seda Marcy ei teadnud.

      Antud hetkel ei huvitanud teda tulevik, vaid kõige ehtsam olevik.

      “Ema!” hüüdis ta vihaselt silmi välgutades. “Kui palju võib ometi paluda!”

      Doris tõstis aeglaselt pea ja pöördus ukse poole.

      “Ahaa, Marcy… Juba tõusid? Sa oled täna kuidagi varajane…”

      See kõlas täiesti ükskõikselt, ka Dorise pilk jäi apaatseks. Nii demonstreeris ta viimasel ajal juba harjumuspäraseks saanud seisundit.

      “Pole siin midagi vara, pigem hilja, ammu oleks aeg stuudiosse minna,” vastas Marcy ärritatult, saamata pilku lahti sigaretilt ja võideldes sooviga tõmmata vastik haisukott ema sõrmede vahelt, see maha visata ja jalge alla tallata.

      “Jah?” lausus Doris osavõtmatult. “Ma olen vist täna ajataju kaotanud.” Nende sõnadega pistis ta aeglaselt sigareti huulte vahele ja tõmbas veel ühe mahvi.

      Sa pole kaotanud mitte ainult ajataju, mõtles Marcy kibedusega, jälgides, kuidas ema järjekordse suitsujoa lae poole laseb. Sa oled kaotanud reaalsustaju.

      Järgmisel hetkel hakkas ta köhima, sest suitsupilv oli lõpuks ka tema juurde jõudnud.

      “No kuule, ema!”

      “Mis on?”

      Dorise pilk oli endiselt hägune ja Marcy mõistis, et ema ei märkagi tema rahulolematust. Selles polnud ka midagi üllatavat, sest viimasel ajal kulgesid nende vestlused just niiviisi: Marcy läks ägedaks,