Inkvisiitor. Gayle Wilson

toimiku valmis saavad. Mustad juuksed. Mustad silmad. Pikk. Peenike. Ning nende hulgas pole ühtegi prostituuti või ettekandjat.”

      Ärevus, mida Jenna tundis mehe lause peale, et ta tuli tema elu päästma, pööritas jälle ta kõhuõõnes. Tänase ajalehe esikülg oli avaldanud fotosid kohalikest ohvritest. Ning kirjeldus, mille mees oli äsja andnud, sobis neile kõigile.

      „Ma ei tea, et ta oleks seda kunagi teinud psühholoogiga,” jätkas Sean Murphy, nautides nähtavasti mõju, mida ta sõnad avaldasid, „kuid mul on tunne, et ta oleks huvitatud.”

      „Minust? Kas te tahate öelda, et tapja võib olla huvitatud minust?”

      „Kuna te räägite tervele ilmale, milline vaene, valesti mõistetud värdjas ta on.”

      Jenna ei vaevunud enam süüdistust ümber lükkama. Mees oli otsustanud, et just nii oli naine öelnud. Ilmselt ei saanud Jenna teha midagi, mis mõjutaks meest teisiti arvama.

      Ja mis siis, kui tal on õigus? Mis siis, kui ka tapja sai asjast nii aru?

      See oleks muidugi üsna julge oletus. Esiteks, et tapja oli üldse intervjuud kuulnud. Ja teiseks, et ta oli tõlgendanud Jenna sõnu täpselt samamoodi kui see ülbe litapoeg.

      „Tänan muret tundmast,” ütles naine, nähes vaeva, et mitte väljendada oma tundeid ebatsensuursel moel. Oli selge, et Sean Murphy oli tulnud siia teda hirmutama. Jennal polnud kavaski valmistada mehele heameelt, nagu oleks see õnnestunud.

      Niipea, kui mees on läinud, helistab ta politseisse ja räägib ära, mida Murphy oli öelnud. Jutt sellest, et mehel olevat pikk ja lähedane suhe tapjaga, pakuks neile kindlasti huvi.

      „Uskuge mind, doktor Kincaid, mure teie pärast polnud põhjus, miks siia tulin. Kuna teil ei näinud aga olevat aimugi sellest, mida tegite, tundsin ma siiski teatud moraalset kohustust teid hoiatada.”

      „Siis arvestage, et olete oma „moraalse kohustuse” nagu kord ja kohus täitnud. Kinnitan teile, et tunnen end korralikult hoiatatuna.”

      Naine nõjatus taas sisetelefoni nupu poole, lootes, et mees võtab seda kui vihjet kohtumise lõppemisest. Ent ümber pööramise ja ukse poole suundumise asemel – mida naine lootis saavutada – seisis mees ikka veel otse tema laua ees, silmad hindavalt naist silmitsemas.

      „Ta on nutikas,” lausus ta, justkui Jenna poleks vahepeal midagi öelnud. „Ning tal ei ole kiiret. Tal pole kunagi kiire. Mõni kuu. Võib-olla rohkemgi. Tegelikult võib see juhtuda igal ajal. Igal hetkel, mille tema välja valib.”

      „Aitäh.” Jenna vaatas mehele ainiti otsa, varjates, milline mõju ähvardusel talle oli. Tal polnud nüüd mingit kahtlust, et tegu on tõelise ohuga. „Ma pean seda kindlasti meeles.”

      Esimest korda rikkus muie suunurkades mehe huulte peenikest joont. Naeratus näis pehmendavat tema näo karme jooni, kuigi neis polnud täpikesti lõbususest.

      „On üks asi, mida ta ei tea,” lisas mees. „Miski, mis võib teie kasuks töötada.”

      Võib-olla ta oli siiski peast segane. Võib-olla need märgid normaalsusest, mida naine oli märganud, ei tähendanud kõige vähematki.

      „Ja mis see veel on, härra Murphy?”

      „Et mina olen täpselt niisama kannatlik kui tema. Kui teda näete, ehk ütlete minu poolt edasi.”

      Pisut külma õhku oli meeldiv pärast büroohoone üleköetud ruumides veedetud hetki. Sean seisis silmapilgu kahekordsete klaasidega ukse ees ning vaatas tühja pilguga parkla poole, kuhu oli parkinud oma üüritud maasturi. Süütunne oli temas tõstnud ebameeldivalt pead veel enne, kui ta oli kannalt ümber pööranud ja Jenna Kincaidi kontorist välja marssinud. See ei leevenenud ka lühikesel allasõidul liftiga.

      Sean oli teinud seda, mida oli tulnud tegema. Ta oli Jennat hirmutanud, nii et järgmine kord, kui mõni reporter naisele mikrofoni nina alla pistab, mõtleb ta järele, enne kui mõrvari tegutsemisele vabandusi otsib. Mees ei suutnud siiski päriselt aru saada, miks tundis ta end säärase tõprana.

      Võib-olla sellepärast, mida nägid naise silmades, kui rääkisid talle, et mingi sadistlik koletis teda piinab ja seejärel tapab. Kuidas, põrgu päralt, pidi ta sinu arvates reageerima?

      Tegelikult oli ta üllatanud, kui vapralt võttis naine vastu kõike, mida mees talle välja paiskas. Sean oli olnud nii maruvihane jama pärast, mida naine intervjuus suust välja ajas, et ta polnud kordagi võtnud vaevaks mõelda, kuidas Jenna võiks reageerida.

      Ta oli olnud julmalt – andestamatult – otsekohene võimaluse suhtes, et kui ka tapja kuulis Jenna kaasatundvat seletust ta käitumisele, tõmbab naine enesele selle mehe tähelepanu, kellelt ta seda viimasena sooviks.

      Vaatamata ähvardusele säilitas Jenna Kincaid tasakaalu.

      Ainult naise silmadest võis välja lugeda hirmu, mida mees oli tahtlikult soovinud tekitada. Ning tuletades meelde, mida ta neis silmades nägi, tundis Sean end veel suurema seana.

      Ta pigistas rusikad nahkjaki taskutesse ning hakkas trepist alla minema. Olles aastaid harjunud tegutsema vaenulikus keskkonnas, uuris mees automaatselt parkimisplatsi ning püüdis tabada midagi ebatavalist.

      Näiteks kedagi, kes otsib naise töökohta?

      See küsimus oli mõeldud pilkavana. Ent mõeldes edasi, sai Sean aru, et kui Inkvisiitor intervjuud nägi, peaks ta praeguseks juba kindlasti naise töökohta teadma.

      Seda klippi oli mängitud vähemalt kolm korda. Ning pärast eilset ametlikku politseiteadaannet on see koletis kindlasti naelutatud iga uudistesaate külge, lootes näha oma tegevuse kõiki avalikke käsitlusi.

      Ta nägi kindlasti dr Kincaidi temale kaasa tundmas. Ning praegu, kakskümmend neli tundi hiljem, teab ta kahtlemata naisest kõike.

      Veendes ennast, et see pole tema probleem, lähenes Sean oma maasturile ning vajutas uksepuldile. Kuigi kell oli õige pisut pärast nelja, olid parkimisplatsi halogeenlambid juba põlema pandud ning need helkisid sõiduki mustalt pinnalt vastu.

      Selleks ajaks on tõenäoliselt juba pime, kui Jenna Kincaid oma büroost välja tuleb. Kindlasti on täiesti pime siis, kui ta jõuab oma korterisse.

      Isegi kui tapja huvitub nüüd naisest selle pärast, mida Jenna oli öelnud, oli tõenäoliselt siiski liiga vara naise jälitamise pärast muret tunda. Inkvisiitor teeb enne seda kindlasti põhjaliku elekt-roonilise uurimistöö. Võib-olla käib raamatukogus ning heidab pilgu kohalike ajalehtede mikrofilmidele.

      Võib võtta nädalaid, enne kui ta hakkab naist ka tegelikult jahtima.

      Või ükskõik keda teist, parandas Sean, katsudes kindlust tagasi saada. Pärast kõike olnut ei muuda tapja tavalist tegevusmustrit. Ainult ehk siis, kui juhtub midagi harukordset, mis tavalise tsükli murrab.

      Nagu vajadus leida naine, kes väljendas tema suhtes kaastunnet? Keegi, kes lisaks rahuldab ka kõiki tema haiglase jahipidamise kriteeriume?

      Sean tabas end seisvat maasturi kõrval, pult ikka veel ukseluku poole suunatuna käes. Ta avas ukse ja libistas end külma nahksesse istmesse. Mees pistis võtme süütelukku, kuid millegipärast ta sõrmed ebalesid, enne kui süüdet keerasid.

      Ta silmad tõusid tahavaatepeeglile. Sealt paistsid kahekordsed uksed, kust ta oli just väljunud.

      Sean ei teadnud, kas Jenna Kincaid tuleb tavaliselt välja seda kaudu. Tal polnud aimugi, kas töötajatele olid ette nähtud eraldi parkimiskohad. Murphy polnud selle pealegi tulnud, et ta peaks sellistele küsimustele vastuseid otsima.

      Nüüd mees teadis, et ta eksis.

      Murphyle ei meeldinud tegelda tunnetega. Ta tundis end palju kindlamini faktidega. Asjadega, mida ta võis näha ja kuulda. Tõestada või ümber lükata. Ta praegune tunne ei kuulunud kumbagi kategooriasse.

      Ta kuklakarvad olid püsti tõusnud – säärast nähtust oli ta karjääri jooksul kogenud rohkem kui üks kord. Somaalia tänavatel. Enne varitsust Afganistanis. Kui ta üksus otsis Iraagis maa-alust punkrit, mille