Inkvisiitor. Gayle Wilson

just praegu olid need suunatud Jenna näole, samal ajal kui mees rahulikult naise vastust ootas, rahakott avali, pikad tumedad sõrmed valmis õngitsema tengelpungast summat, mida Jenna vaevus ütlema. Ikka veel teda hinnates, nagu ta teeks iga patsiendi puhul, märkas Jenna, et mehe küüned olid korralikult lõigatud, käed ise täiesti mehelikud, sõrmed sirged vaatamata nende pikkusele.

      „Sada viiskümmend?” küsis mees. „Kas see ajab asja ära?”

      Jenna pilgutas silmi, murdes lummuse, mille mees oli tekitanud. „Mul on kahju. Olen täna pärastlõunal täiesti kinni, olen kindel, et mu sekretär mainis seda juba teile. Kui tegu on hädaolukorraga, püüan ehk teiega tegelda homme varahommikul.”

      „Proua, olen siin selleks, et üritada teie elu päästa. Ning olen selle võimaluse eest valmis isegi maksma. Teie öelge lihtsalt summa.”

      Ta astus pikkade sammudega üle toa ja peatus, kui oli jõudnud naise lauani. Teda saatis naise hämmastunud pilk ning naise lõug kerkis automaatselt, kuni ta vaatas üles mehe jäiselt sinistesse silmadesse.

      Parema silma kohal tõmbus must kulm kortsu. „Sada seitsekümmend viis? Kakssada? Ilmselt ei suuda minu varanduslik seis käia ühte sammu hindade tõusuga… teraapia eest.”

      Jenna huuled olid lõpetamata lausest ikka veel avali. Vaatamata külalise ilmselgele sarkasmile, sulges ta need ning heitis väikese pearaputuse saatel uuesti pilgu Sheilale. Ta andis sekretärile märku, et on valmis meest vastu võtma.

      Sheila suu avanes, tõenäoliselt otsuse üle protesteerimiseks, kuid vajus siis taas kinni. Sekretär küünitas uksenupu poole, tõmbas ukse enda järel kinni ning läks tagasi oma kontorituppa.

      Jenna polnud kindel, kas Sheila ikkagi ei helista politseisse, kuigi sellele oli pandud veto. Ta polnud ka kindel, kas ta ei hingaks mitte kergendunult, kui Sheila seda siiski teeks.

      Jenna vaatas uuesti otsa mehele, kes oli vallutanud ta töötoa ning näis seda nüüd täitvat. Ka mees oli jälginud sekretäri lahkumist. Külaline pööras end ümber samal ajal, kui Jenna pilgu mehe näole suunas. Mehe pilgus oli midagi, mis näis olevat heakskiit.

      Kas see oli sellepärast, et Jenna oli olnud piisavalt hull, et lubada tal jääda?

      Või oli ta rahul sellepärast, et oli nii lihtsalt oma tahtmise saanud. Midagi, mida tal tavaliselt liigagi lihtsalt õnnestub saavutada.

      „Te võite oma raha ära panna, härra…?”

      „Murphy. Sean Murphy.”

      Kuigi naine ootas, ei asunud mees öeldut selgitama, nii et Jenna pöördus tagasi kõige meeldejäävama osa juurde sellest, mida mees oli lausunud. „Te ütlesite, et olete siin, sest püüate „mu elu päästa”. Ma ei ole kindel, mida see tähendab, kuid kuna see kõlab üsna tõsiselt, siis olen valmis kuulama. Teil on…” Jenna heitis pilgu käekellale, et anda öeldule kaalu, „täpselt kümme minutit minu järgmise kohtumiseni.”

      Mees ei pööranud silmi eemale, püüdes võib-olla hinnata, kui tõsiselt mõtles naine juttu ajalistest piiridest. Pärast paari sekundit sulges ta rahakoti. Ta nägi vaeva, et seda taskusse tagasi toppida, kinnitades naise esialgset arvamust mehe teksapükste kitsusest.

      Oleks ta vaid sama õigel teel ka mehe vaimse tervise hindamisel...

      „Nägin eile teie intervjuud.”

      Miski liigutas Jenna kõhuõõnes: külm ja kõva ning pisut hirmutav. Ta neelatas, otsustades samal ajal mitte välja näidata märke ootamatust ärevustundest.

      „Intervjuud puhkuseaja stressi kohta?”

      „Seda osa vist ei näinud. Ma nägin teid andmas professionaalset hinnangut mehe kohta, kes tappis siin kolm naist.”

      „Püüdsin teha reporterile selgeks, et sarimõrvarid ei kuulu minu valdkonda,” alustas Jenna hoolikalt sõnu valides.

      „Te tegite selgeks, doktor Kincaid, et see vaene, halvasti koheldud litapoeg lihtsalt ei suuda enesega toime tulla.”

      Kartus, mida Jenna oli tundnud, muutus järsku vihaks, millest suurem osa oli suunatud ta enda vastu. Ta teadis, et oleks pidanud reporteri paika panema, kui too hakkas neid küsimusi esitama. Selle asemel mõtles ta liiga palju selle peale, kuidas intervjuu avalikele suhetele mõjub. Kui ta poleks püüdnud olla nii koostööaldis, olekski televiisoris näidatud vaid seda osa intervjuust, milles ta rääkis puhkusestressist.

      Ja mis siis?

      Loomulikult oli lihtne istuda siin toas, ilma näole suunatud kaamerate prožektorvalguseta, ning seletada, kuidas ta oleks pidanud käituma. Jenna oli teinud vea, kuid ta ei olnud ära teeninud seda, et keegi, kellel on ilmselt oma eesmärgid, tuleb ja hakkab talle niisama etteheiteid tegema.

      „Ma pole kunagi seda öelnud. Ma pole kunagi midagi sellist öelnud.”

      „Siiski. Ja psühholoogina teadsite kindlasti, et ta toitub sellistest kommentaaridest.”

      Jenna oli eile mõelnud samas suunas. Mitte, et tapja „toitub” tema kommentaarist, et sotsiopaadid on ärakasutamise tulemus, vaid et tapjal oleks hea meel kuulda ükskõik keda rääkimas mõrvadest. Nagu ta naudib ka suurenevat hirmu, mida taoline intervjuu ühiskonnas tekitab.

      „Ta juba toitub meedia hullusest,” ütles Jenna, lubamata sellel tobul ennast heidutada. „Ma kahtlen, kas minu eilsetes sõnades leidus midagi, mis tema naudingutele lisa annab.”

      Hetkest, kui politsei teatas seosest mõrvade vahel, ei käsitlenud tapmislugu pidevalt mitte ainult kohalik meedia, seda kandsid üle ka kahekümne nelja tunnised uudistekanalid. Nüüd näis, et roimarit seostati mitmete mõrvadega riigi teisteski osades.

      Jennal ei olnud rohkem aega, kui vaid heita pilk hommikuse ajalehe juhtkirjale. Sellest piisas mõistmaks, et antud juhtum tõenäoliselt jääbki esiküljelooks mõrvari tabamiseni. Või kuni tapja olukord muutub siin nii täbaraks, et ta on sunnitud liikuma mõnda teise kohta.

      Mis oli põhimõtteliselt kõik, mida ta oli eile öelnud, korrutas naine mõttes. Tegelikult ei olnud tema jutus mitte ühtki ebatäpsust.

      Jenna oli kohe tööle jõudes jutustanud intervjuust Paul Carlisle’ile, haigla asutajale. Just siis sai ta teada, et telejaam oli korranud tema intervjuujuppi mõrvari kohta nii hilisõhtustes uudistes kui ka täna hommikul, kuigi nad ei vaevunud ülejäänud intervjuud uuesti näitama.

      Võib-olla oli Sean Murphy näinud ühte neist saadetest. Igal juhul polnud seal midagi, mille pärast Jenna peaks vabandust paluma. Nii oli naine otsustanud. Ükskõik, mida mees arvab.

      „Te ikkagi ei saa aru või?”

      „Vabandust?” Naise hääl tõusis viimasel silbil.

      „Te räägite, et keegi, kellele meeldib naiste piinamine, on lihtsalt üks vaene halvasti koheldud laps, kes ei vastuta selle eest, mida ta on teinud.”

      „Midagi sellist pole ma öelnud. Ma ei öelnud midagi sinnapoolegi.”

      „Tõesti? Igatahes võite mürki võtta, et just seda kuulis mõrvar.”

      „Ja mis tegi teist eksperdi selles suhtes, mida mõrvar kuulis?”

      „Pikk ja intiimne tutvus.”

      Naise analüütiline mõtteviis hakkas tööle ja ta mõtles mehe avaldusele. „Kas te tahate öelda, et… te tunnete teda? Te teate, kes ta on?”

      „Ma tean, milline ta on. Ja ma tean, mida ta teeb. Mis ilmselt on palju parem meetod teda „tunda” kui mis iganes jura, mida teie pritsisite.”

      Jenna tõusis püsti nii järsku, et tool ta taga paiskus vastu seina. „Nüüd aitab.”

      Jenna küünitas üle laua, et virutada sisetelefoni nupule. Kui Murphy ei lahku, palub naine sekretäril teha seda, mida ta oli soovinud siis, kui mees sisse tormas.

      „Te olete täpipealt tema tüüp, kas teate.”

      Ehmatades hääletooni muutuse peale,