Veetlus. Susan Mallery

kellegagi. Ma ei tee ka midagi muud. See pole väljakutse. Ma tean, et mõned mehed võtavad üksikut naist kui väljakutset. Minuga pole nii. Mind ei huvita suhe ega flirt ega muu sarnane. Aeg pole minu jaoks sobiv. Zoe on väga noor ja on muidki probleeme.”

      Suuri probleeme, mõtles ta endamisi, sest Neil oli vähemalt sada kaheksakümmend sentimeetrit pikk ega kavatsenud kusagile kaduda.

      “Sa väidad siis, et ei taha minuga käia ega magada,” kordas Walker.

      “Just,” kinnitas Elissa enne, kui mehe sõnad talle õieti kohale jõudsid.

      “Seda on hea teada.”

      Mehe pilk ei värahtanud ja midagi tema ilmes ei muutunud. Elissa soovis, et ta võiks sama väita enda kohta. Ta tundis, kuidas veri kerkib näkku. Ta muutus kahtlemata tulipunaseks. Võib-olla sellepärast, et vaene mees polnud kordagi mõista andnud, nagu oleks ta Elissast huvitatud. Ta oli soovinud süüa, mitte kirglikku seksi.

      “Oh taevas,” hingeldas Elissa. “Sa ju ei tahtnudki midagi. Ma lihtsalt…”

      Walker tõstis tema vaigistamiseks käe. “Elissa. Lõpeta, muidu oled omadega päris mülkas.”

      “Hea mõte.”

      “Ma sain juba aru.”

      “Juhhei.”

      “Ma mõistan ka, miks sa seda ütlesid. Ja ma hindan su ausust. Sa võid rahulikult magada. Ma ei kavatse sulle ligi tikkuda.”

      See oleks pidanud Elissale rõõmu tegema, aga ta polnud kindel, kas mees nõustus temaga või heitis tema üle nalja. Kui ta ainult saaks minema hiilida ja päeva otsast alustada.

      Elissa köhatas. “Kas sa siis soovid tšillit ja maisileiba?”

      “Jah, aga ma võtan taldrikutäie kaasa. Ma ei taha sinu plaane segi lüüa.”

      “Sa tahad süüa, aga mitte meiega koos?”

      “On sellest midagi?”

      Üllatav, aga ei. “Nagu ise soovid.”

      “Olgu. Ma võtan kausi ja taldriku ning tulen alla.”

      “Pole vaja. Mul on taldrikuid.”

      “Siis ei pea ma neid tagasi tooma hakkama.”

      Elissa võpatas. Walker pilkab mind, mõtles ta süngelt. Tõtt-öelda oli ta selle ära teeninud. Ta pöördus ja läks oma korterisse.

      Lihtne lahendus, mõtles ta. Ta ei räägi selle mehega enam kunagi. Nii ei saa ta end enam lolliks teha. Ja tema “järgmise elu” nimekiri saab täiendust. Lisaks rahale peab ta tõsiselt mõtlema võimalusele, kuidas pisut vähem suud pruukida.

      Äratuskell helises kell neli hommikul nagu alati tööpäevadel. Elissa tõusis kohe – ta oli avastanud, et tema organism on koidueelsel tunnil šokiseisundis leplikum. Kui ta vajutab kellanupu kinni, võib ta vabalt uuesti magama jääda.

      Elissa käis duši all, mähkis juuksed rätikusse ja tegi kerge meigi. Tooniv näokreem, ripsmetušš ja huuleläige. Ta pani selga oma Eggs’n’Stuff vormi ja föönitas juukseid, kuni need olid veel vaid niisked. Siis kammis ta neid ja kinnitas hobusesabasse. Kell pool viis läks ta kööki ja hingas sisse värske kohvi lõhna.

      Inimene, kes mõtles välja kohvimasinate taimeri, vääris auhinda või vähemalt omanimelist tähte taevalaotuses. Kui Elissa käe kruusi järele sirutas, kuulis ta lae pealt selget mütsu.

      See heli oli vali ja ebaharilik. Sellele järgnenud oie pani ta värisema.

      Ülakorrusel toimus midagi. Ta ei tohiks sellest välja teha. Aga siis kostis teine müts ja valjem oie.

      Mis siis, kui Walker komistas ja end vigastas? Ta oli selleks küll liiga heas vormis, aga ta võis täis peaga libastuda või kukkuda.

      Elissa kõhkles, sest ei tahtnud end asjasse segada, ent ta teadis ka, et ta saa Zoet üksi jätta, kui pole kindel, et kõik on korras. Ta vaatas korra tütre tuppa. Laps magas sügavalt. Elissa võttis esikukapist oma truu pesapallikurika ja tõttas trepist üles.

      Ta koputas teravalt ja ütles siis oma nime, juhuks kui mees oli mingi sõjamälestustest põhjustatud hallutsinatsiooni küüsis. Ta ei tahtnud, et Walker ta segasest peast maha laseks või vigaseks lööks.

      Kui mees kohe ei vastanud, koputas Elissa uuesti, seekord tugevamini ja võpatas, kui kile heli öövaikust lõhestas.

      Lõpuks uks avanes. Walker seisis uksel, jalas vaid kortsus pidžaamapüksid. Tema rind oli paljas, nägu habemetüükas ja seekord ei varjanud tema pilk midagi. Ta oli põrgulikult lõbusas meeleolus.

      “Nii et nüüd tahad sa siis minu voodisse trügida,” tähendas ta.

      Elissa põrnitses teda. “Sa tümpsutasid ja oigasid. Kell on pool viis hommikul. Mida ma pidin mõtlema?”

      Lõbusus kadus. “Tõsiselt või?” uuris mees.

      “Ma ei mõtle selliseid asju välja.”

      Walker vaatas pesapallikurikat. “Kas see on minu uimaseks löömiseks või kaitsmiseks?”

      “Ma ei tea veel.”

      “Mind pole ammu keegi päästa tahtnud.” Mehe huuled tõmblesid, nagu muiet alla surudes.

      Hahaa. Jah, tõeliselt naljakas. Elissa ei suutnud uskuda, et mehel pole midagi häda.

      Ta pöördus, et lahkuda, aga mees haaras tal käest. Kui ta Walkeri poole vaatas, polnud tolle näol äsjasest lõbususest jälgegi.

      “Anna andeks,” ütles mees sellise näoga, nagu mõtleks ta seda tõsiselt. “Ma nägin halba und. Ärkasin põrandal. Ma vist rabelesin voodis seni, kuni kukkusin maha. Kena, et sa minu pärast muretsed.”

      Elissa ohkas. “Aga tarbetult.”

      “Ma saaksin peaaegu igaühest jagu.”

      “Nagu soovid.”

      “Aga aitäh, et mulle appi tulid.”

      Elissa tõmbas end lahti. “Nüüd sa pilkad mind.”

      “Natukene.”

      Sel hetkel ärkas Elissa hormoonsüsteem ellu ja nägi poolpaljast meest endale väga, väga lähedal seismas. Elissa tundis, kuidas kemikaalid läbi keha voogavad. Tema sees lahvatas iha ning tema naiselikud kehaosad muutusid kõvaks või niiskeks, olenevalt asukohast. Ja ta polnud veel kohvigi joonud.

      “Ma vajan kofeiinilaksu,” pomises ta.

      “Mina ka.”

      “Mul on kannutäis valmis ja…” Elissa vaatas kella. “Ma pean kahekümne minuti pärast tööle minema. Sa võid kohvile tulla.”

      Ta arvas, et mees keeldub. Aga Walker üllatas teda, vastates: “See oleks tore,” ja tuli tema kannul alla.

      Elissa tahtis mainida, et ta on paljajalu ja ilma särgita. Siis kinnitas ta endale, et kui mees sellest välja ei tee, peaks ka tema naeratades vaatepilti nautima.

      Kööki jõudes pani ta kurika ära, võttis teise kruusi ja sirutas selle mehe poole. Walker ootas, kuni Elissa endale kohvi kallas ja võttis alles siis ise.

      “Sa jood vist mustalt,” pobises Elissa, tajudes, et Zoe magab siinsamas lähedal.

      “Ma olin merejalaväelane,” vastas Walker. “Kuidas siis teisiti?”

      Elissa naeratas ja nõjatus vastu kappi. “Kas sa näed tihti halba und?”

      “Aeg-ajalt.” Mees kehitas õlgu ja võttis siis lonksu kohvi. “Kõike pole võimalik unustada.”

      “Kas sa sellepärast läksidki erru?” uuris Elissa. “Liiga palju halba?”

      “Võib-olla.”

      Elissale tundus, et ta topib oma nina võõrastesse asjadesse. “Me ei pea sellest rääkima.”

      “Pole hullu. Ma pidin tihti snaiprite eest varjuma ja pomme otsima. Mõnikord tulevad need juhtumid mind kummitama.”

      Ka