Veetlus. Susan Mallery

ütles ta vaikselt. “Ma pidasin silmas paari õhtusööki. Sa teed igal õhtul süüa ja ma tunnen neid lõhnu. Mina olen söönud peamiselt külmutatud valmistoitu ja nuianud midagi vennanaiselt. Vahetuskaubast rääkides pidasin ma silmas seda. Mitte midagi muud.”

      Mees ei puudutanud teda, aga Elissa tundis tema lähedust. Ta oli naisest nii palju suurem – Elissa oleks pidanud kartma. Ta oli küll närvis, aga see oli teine asi.

      Või õhtusöök? Nojah, see oli loogiline. Mida rohkem ta sellele mõtles, seda loogilisem asi tundus. Sest tõepoolest, kes tahaks seksi vastutasuks odava rehvi ostmise eest?

      “Anna andeks,” lausus Elissa, langetades pilgu mehe rinnale. “Ma mõtlesin, et sa…”

      “Sain isegi aru. Aga ei, seda ma ei teeks.”

      Mida? Ei seksiks Elissaga? Mõistagi polnud Elissa ammu kellegagi maganud ja seda ei juhtu ka lähitulevikus, aga miks mees ta nii kergekäeliselt kõrvale heitis? Elissa võis ju olla pisut täidlane, aga ta oli üsna kena. Ja tark. See ju luges ka, eks ole?

      Võib-olla oli mehel sõbratar olemas. Või oli ta kihlatud. Või hoopis homo.

      Viimane mõttevälgatus ajas ta muigama. Ta ei uskunud tegelikult, et Walker võiks homo olla.

      “Alustame otsast peale,” ütles mees. “Ma ostsin rehvi, kuna kartsin, et sinu vana ei pea vastu enam ühtki lappi. Randy võttis selle eest nelikümmend viis dollarit. Ma võtan vastu piruka ja raha. Edaspidi võid sa tagasi maksta sellises tempos, mis sulle sobib. Unusta õhtusöök. Raha sobib ka.”

      Mees tegi kõike õigesti. Miks Elissa siis talle vastu vaielda tahtis?

      “See sobib mullegi,” nentis ta.

      “Siis oleme kokku leppinud.”

      Walker pani piruka vasaku käe peale ja sirutas parema ette.

      Elissa surus oma peopesa tema oma vastu ja noogutas. “Tore.”

      Mehe sõrmed olid soojad ja tugevad. Elissa tundis alakõhus kerget värinat. Ootamatu reaktsioon sundis teda kätt ära tõmbama ja sammukese taganema.

      Oht varitses kõikjal ja kõiges. Antud hetkel suures, tugevas ja tema jaoks liigagi seksikas mehes. Teda ootas ees veel kolmteist aastat tsölibaati. Walkeri läheduses viibimine ei tee seda lihtsamaks.

      Tegelikult nad ju polnud koos. Ei. Sugugi mitte.

      “Ma pean tagasi minema,” poetas Elissa ümber mehe nihkudes ja trepist alla minnes. “Head isu.”

      “Aitäh, Elissa.”

      Elissa jooksis oma koju ja sulges kähku enda järel ukse. Siis nõjatus ta vastu puitu ja ootas, kuni süda taas normaalses rütmis lõi.

      Alles siis märkas ta, et viis dollarit on ikka peos. Täna ta enam üles tagasi ei lähe. Ta paneb selle hoopis mehe postkasti.

      Oli piinavalt selge, et ta peab Walkerit iga hinna eest vältima. Pealtnäha oli mees igati tore, aga Elissa esialgne mõte oli õige. Kui ta oli mehest sisse võetud, pidi tollega midagi väga valesti olema. Hetkel ei saanud Elissa endale lubada järjekordset katastroofi meestega. Ta maksis veel siiani eelmise eest.

      Sõna otseses mõttes.

      Teine peatükk

      Walker ei jõudnud oma venna maja uksele koputada. Ta oli poolel teel ukse juurde, kui see lahti paiskus ja rase Penny tormas – pigem küll paterdas – teda tervitama.

      “Sul on tööriistakast kaasas,” märkis ta meest nii kõvasti kallistades, kui suur kõht lubas. “Ütle, et selles on tööriistad. Tõelised tööriistad käepidemete ja metallist otstega tundmatute tööde jaoks?”

      Walker pani ühe käe naise õlgadele ja võttis kasti teise kätte. “Jätsin mängutööriistad koju. Kui sa palusid mul tööriistad kaasa võtta, arvasin, et vajad tõelisi asju.”

      “Tänan,” hingeldas Penny. “Vajan jah. Ma armastan Cali. Ta on geniaalne, võluv ja muudki veel, mida ma ei maini austusest teie kui vendade vastu, aga ta pole eriti osav töömees.”

      “Ma kuulsin seda,” porises Cal ukselt. “Ma olen väga osav.”

      “Loomulikult, kallis,” sõnas Penny temast mööda trügides. “Oled kindel, et sa saad seda teha?” küsis ta Walkerilt. “Meid aidata?”

      Walker kummardus ja suudles naise põske, pigistas siis käe rusikasse ja lõi sellega vastu venna rusikat. “Teen seda hea meelega. Sa oled rase, teed veel tööd ja Cal juhatab impeeriumi. Minul on aega.”

      Ta läks nende järel läbi kaste täis elutoa. Penny oli kolinud Cali juurde varsti pärast juuli alguses toimunud pulmi. Ehkki sellest oli möödas kuus nädalat, polnud ta eriti midagi lahti pakkinud.

      “Sa arvustad mind,” heitis Penny üle õla. “Ma tunnen seda. Ma tean, et selline segadus riivab sinu sõjaväelist aukoodeksit, aga ära tee välja.”

      “Kas ma ütlesin midagi?” küsis Walker muiates.

      “Seda polnud vajagi.”

      Penny lükkas oma punakaspruunid pikad lokid kõrva taha ja peatus köögi ees. “Mujal võib valitseda segadus, aga köök on täiuslik.”

      “Miks see mind ei üllata?” Walker vaatas oma venda. “Mitu kasti sa pidid majja tassima?”

      “Mul läks arvepidamine segi,” vastas Cal kergelt. “Kui kakskümmend viis täis sai, arvasin, et rohkem pole mõtet uurida.”

      Penni oli peakokk Waterfrontis, mis oli üks neljast Buchanan Enterprise’ile kuuluvast restoranist. Teoorias oli see perefirma, aga tegelikult töötas selles vaid üks Buchanani vendadest.

      “Mul on vaja õigeid töövahendeid,” teatas Penny kõrvale astudes ja andis Walkerile käega märku kööki astuda. “Rämpsuga suuri tegusid ei tee.”

      “Peaksid selle lause oma visiitkaardile trükkima,” sõnas Walker, silmitsedes heledaid kreemikaid seinu ja suurt potiriiulit köögisaare keskel. Tumepunase värvita tundus köök suurem. Akendest paistis valgust ja need rõhutasid uue keraamilistest plaatidest seina värve.

      “Sa lasid seinu plaatida, aga pole oma asju lahti pakkinud ega lastetoa mööblit ostnud?” päris Walker enne, kui suutis end takistada.

      Cal vaatas teda kaastundlikult. “Sa ikka pidi seda mainima, mis?”

      Penny pilk muutus teravaks. “Vabandust, aga kas sa kritiseerisid mind äsja? Kas sa tahtsid, et ma sulle täna süüa teen?”

      “Ta ei mõelnud seda tõsiselt,” ütles Cal nende vahele astudes. “Kõik ei saa aru, kuidas sinu vapustav mõte töötab.” Ta tasandas häält. “Walker tõi tööriistad, mäletad?”

      Penny naeris. “Tean, tean. Pole viga. Aga ära tekita minus süümepiinu. Mu selg valutab.”

      “Anna andeks,” vabandas Walker, nautides nende omavahelist tögamist. Cal ja Penny olid talle koos meeldinud ning tal oli hea meel, et nad uuesti kokku said. “Ja nüüd lastetuppa.”

      “See on siin,” lausus Penny ees minnes. “Me lõpetasime värvimise eelmisel nädalal. Õieti küll Cal. Mina juhendasin.”

      “Kaugelt eemalt,” tuletas Cal meelde.

      Naine ohkas. “Jah. Mul ei lubatud värvi lõhna sisse hingata. Kardinad on ka ees. Nüüd on vaja vaid mööblit. Kõik on olemas – kummut, mähkimislaud, voodi –, aga kõik on kastides.”

      “Väga ilusates kastides,” torkas Cal.

      “Oo jaa. Need on vapustavad. Aga kujuta ette, kui meil oleks kapid, kuhu asjad panna.”

      Lastetuba asus maja tagumises osas, vaatega aiale. Toa keskel oli mitu suurt kasti. Seinad olid helerohelised ja liistud valged. Akendel olid ees nii ribakardinad kui ka läbipaistvad kangast kardinad.

      “Kiiktool on kabinetis,” selgitas Penny. “Kuni tuba korras ei ole, pole siin ruumi. Mul on suur vaip ka olemas,