Nüüd sa sured. Christiane Heggan

      Nüüd sa sured, Christiane Heggan

      Proloog

      New York City

      10. detsember, kell 23.00

      Lola Malone oli Tompkinsi väljaku pargist ainult ühe kvartali kaugusel, kui jäi järsku seisma. Ta oli varem selle mõtte peast välja tõrjunud, kuid nüüd polnud enam kahtlustki, et ta kuuleb selja tagant kellegi samme, mida õhuke lumekiht kergelt summutas.

      Ta kiikas närviliselt üle õla. Pime tänav tuletas meelde, et ta polnud selles Manhattani piirkonnas öösiti jalutades end kunagi mugavalt tundnud. East Village, mis päevasel ajal kihas kunstnikest, üliõpilastest ja turistidest, muutus hilistel tundidel ähvardavaks. Õnneks polnud täna lumesaju tõttu heidikuid liikvel. Vähemalt enamikku neist.

      Lola vahtis pimedusse. Kui välja arvata trepimademele kerra tõmbunud kodutu ja paar kauget autotuld, siis oli tänav tühi. Võib-olla oli ta kõike ette kujutanud. Ta armastas vanu filme ja oli sel nädalal laenutanud kaks küüsi närima panevat põnevikku – „Oota pimeduseni” ja „Mis juhtus Baby Jane’iga?” Mõlemad filmid olid tema närvid viimseni üles kruttinud. Polnud ime, et ta nüüd kartis. Ta oleks pidanud nõudma, et taksojuht teda veel ühe kvartali võrra edasi viiks, kuid too oli olnud koduteel ja keeldunud 2. avenüüst kaugemale sõitmast.

      Lola torkas käed mantlitaskutesse, jätkas kõndimist, lisas sammu ja tõreles endaga mõttes, et säärasel kellaajal üksi ringi trambib. Mis tal ometi arus oli?

      Ja siis kuulis ta neid jälle. Sammud. Need liikusid, jätkasid kõndi ja peatusid temaga ühes rütmis.

      Ta heitis kiire pilgu ümberringi. Tema ees oli käik, mis ühendas 7. tänava 1. avenüüga, kuhu ta pidi minema. Mõte rottidest asustatud põiktänavasse keeramisest ei vaimustanud teda, kuid ta ei soovinud ka seisma jääda. Või hullemgi veel, lasta end vägistada.

      Selleks et jälitajale mitte liigset informatsiooni anda, keeras ta põiktänavale alles viimasel momendil. Seejärel palvetas ta mõttes, et ei libastuks, ja hakkas jooksma, tegemata välja laialipagevatest öistest kahjuritest, kelle retke prügihunnikusse ta oli häirinud.

      Ta lidus nii kiiresti, kui olukord võimaldas, ja hoidis pilku paari meetri kaugusel 1. avenüü tänavalambil. Teda haaras paanikalaine, kui ta taipas, et ka tagaajaja jookseb. Ja jõuab järjest lähemale.

      Ta teadis, et ta ei jõua eesmärgini.

      Justkui tema hirmude kinnituseks klammerdus kellegi raudne käsi tema õla külge ja pigistas seda nii kõvasti, et Lola põlved nõksatasid. „Palun, ärge tehke mulle viga,” anus ta. „Te võite saada kõik…”

      Mees pööras ta ümber. Lola huulil kõlas äratundmisohe. Ta vahtis meest hirmunult, sest tolle silmis oli pilk, mida ta polnud seal varem näinud.

      „Ma hoiatasin sind, et sa ei jamaks minuga, Lola,” ütles mees käheda häälega. „Aga sa tegid seda ikkagi. Kui rumal sinust.”

      „Palun vabandust.” Lola neelatas. „Olin endast väljas ega mõelnud selgelt.” Ta otsis mehe pilgust kaastunnet või haletsust, kuid ei märganud midagi peale põlguse. „Lase mul minna ja ma vannun, et lahkun. Siiatulek oli viga. Ma tean seda nüüd.”

      „Ja sa arvad, et ma usun sind.” Mees torkas oma näo tema nina ette. „Mitte keegi ei ähvarda mind. Pea seda meeles, kui sured.”

      Ta põimis käed ümber naise kõri, mispeale too hirmust peaaegu minestas. Mees kavatses ta ära kägistada. Kabuhirmus püüdis naine sõrmi oma kaela ja mehe käte vahele libistada. Sellest polnud kasu. Kallaletungija oli liiga tugev.

      Läbi poolsuletud laugude nägi Lola pea kohal tänavalampi, mille valgus hakkas tuhmuma. Kui tema lootused hajusid, kuulis ta üht heli – nõrka sahinat. Hääl oli tulnud lähedalasuva prügikasti poolt. Seal oli keegi.

      Ta pööras pilgu sinnapoole. Tema huuled moodustasid sõnu, mida ta ei suutnud enam välja öelda. Aidake… mind. Palun… aidake… mind…

      Esimene peatükk

      „Anna see tagasi, igavene vääritu ja mannetu rämps!” podises Zoe Foster endamisi ja üritas edutult oma ülikalli musta rihmiku kontsa Manhattani kurikuulsa kõnnitee kanalisatsiooniluugi vahelt kätte saada. Ahastusest, et tema jõupingutused ei vii kuhugi, sikutas ta korra eriti tugevalt ja karjatas pahameelest, kui king lahti tuli, ent konts mitte.

      „Need asjad tuleks kõikidel kõnniteedel ära keelata!” nurises ta, laskus neljakäpuli ja hakkas murdunud kontsa loksutama. Umbes minuti pärast tuli see viimaks lahti, kuid ei näinud enam eriti kena välja. Must samet oli rebenenud ja puidu sees oli sügav auk.

      Zoe torkas katkise kontsa mantlitaskusse, liipas kõnniteele, sest üks jalg oli nüüd teisest kaheksa sentimeetrit lühem, ja vehkis lähenevale taksole. „Takso!”

      Auto oli tühi, ent kihutas temast ikkagi mööda ja pritsis uued kingad poriseks. Kas tänane õhtu võis veel hullemaks minna? „No kuule!” röögatas ta eemalduva sõiduki poole. „Kas sa pole liiklusetiketist midagi kuulnud?”

      Ta vaatas 1. avenüül vasakule ja paremale, lootes veel mõnd taksot näha, ent pidi ohkama. Keda ta õieti pettis? Säärase ilmaga ja nii hilisel kellaajal oli lootus taksot saada praktiliselt nullilähedane. Ta pidanuks E. J-d kuulama, kui too oli tahtnud talle limusiiniga küüti pakkuda. Zoe ülemus oli soovitanud limusiini kõigile, kes vaevusid ootama, millal jõulupidu läbi saab. Mõni oligi jäänud ootama, ent Zoe, kes oli juba koidikust saadik üleval olnud ja uue koomiksisarja kallal töötanud, oli otsustanud varem lahkuda.

      Ta tõstis valge mantli krae ümber kaela ja hakkas kõndima, mis tal murdunud kontsa tõttu veidralt välja tuli. Ta suundus Houstoni tänava poole, kus oli rohkem lootust transpordivahendit leida. Kui ta möödus Heraldi hoone kõrval olevast põiktänavast, köitis millegi helk tema pilku.

      Ta pööras pead ja ahmis õhku.

      Maas lebas pikas mustas mantlis ja mustades saabastes naine. Ta tundus magavat. Zoe tõttas tema juurde ja kükitas maha. Lamaja oli ilus, pikkade blondide juustega, mis langesid õlgadele, heleda ja rikkumata näonahaga ning seksikate punaste huultega. Tema vasak käsi puhkas kõhul. Randme ümber oli Zoe pilku püüdnud ese – sätendav kullast käevõru.

      „Preili?” Zoe puudutas naise õlga. „Te ei tohiks siin magada.” Kui vastust ei tulnud, raputas ta lamajat kergelt. „Preili, kas te olete vigastatud? Kas te kuulete mind?”

      Naine oli endiselt vait. Järsku haaras Zoed halb eelaimus. Ta torkas kaks näppu blondiini krae vahele ja katsus tema kõri. Pulssi polnud.

      Ta tahtis mobiiltelefoni haarata, kuid siis meenus talle, et see polnud ta tillukesse ridiküli ära mahtunud ja ta oli selle koju jätnud.

      Süda puperdamas, kargas ta jalule, jooksis mööda tuldud teed tagasi ja tuiskas Heraldi vestibüüli. „Aaron, ruttu!” ütles ta öövalvurile, kui mees teda märkas. „Helista hädaabinumbrile. Põiktänaval on surnud naine.”

      Aaroni tihedad valged kulmud kerkisid kohkunult, kuid mees ei hakanud tarbetutele küsimustele aega raiskama. Ta haaras telefonitoru ja valis numbri. Niikaua kuni mees politseiga rääkis, napsas Zoe letilt tema mobiiltelefoni ja valis Heraldi numbri, olles kindel, et keegi ei vaevu vastama. Pärast seitsmendat helinat võttis postiametnik Eddy viimaks toru. Ta pidi karjuma, et teda oleks üle peokära kuulda.

      „Herald siin. Häid pühi!”

      „Eddy, Zoe Foster helistab,” alustas Zoe rutakalt. „Anna mulle palun härra Greenfield. See on pakiline asi.”

      Mõne sekundi pärast oli E. J. liinil ja küsis murelikult: „Zoe, mis on? Kas kõik on korras?”

      „Minuga on kõik korras, aga sina pead kohe alla tulema. Leidsin meie maja kõrvalt naise surnukeha.”

      „Issand jumal! Kas me tunneme teda?”

      „Ma pole teda varem näinud.”

      „Kas sa politseisse helistasid?”

      „Aaron teeb seda praegu.”

      „Tulen kohe alla.”

      Mõne minuti pärast astus New York Heraldi omanik ja peatoimetaja liftist välja. Varasema rõõmsa ilme asemel oli tema otsmikul murelik korts. Elijah James Greenfield, keda töötajaskond kutsus hellitavalt E. J-ks, oli