Klaastroon. Sarah J Maas

nõjatus troonile. „Minu isa vajab kedagi, kes aitaks impeeriumi – kedagi, kes laseks tal keerukate inimeste seas manööverdada.”

      „Sa tahad öelda, et ta vajab teenrit räpase töö jaoks.”

      „Kui soovid seda nii otse sõnastada, siis jah,” vastas prints. „Tema kangelane peaks ta vastased vaikseks muutma.”

      „Nii vaikseks kui haud,” sõnas Celaena magusalt.

      Üks muie sikutas Doriani huuli, kuid ta hoidis nägu tõsisena. „Just.”

      Töötada Adarlani kuninga heaks ustava teenrina. Celaena tõstis lõuga. Tappa tema heaks – olla kihv koletisel, mis oli juba kugistanud alla pool Erilead… „Ja kui ma nõustun?”

      „Siis kuue aastaga kingib ta sulle vabaduse.”

      „Kuue aastaga!” Aga sõna „vabadus” kaikus taas kord temast läbi.

      „Kui lükkad tagasi,” ütles Dorian ta järgmist küsimust ennetades, „jääd Endovieri.” Tema safiirsilmad muutusid kalgiks ja Celaena neelatas. Ja sured siin oli see, mida prints ei pidanudki lisama.

      Kuus aastat kuninga kõvera pistodana… või eluaeg Endovieris.

      „Aga,” jätkas prints, „siin peitub üks konks.” Celaena hoidis nägu ilmetuna sel ajal, kui prints oma näpul sõrmusega mängis. „Ametikohta ei pakuta sulle. Veel. Mu isa soovib veidi lõbutseda. Ta korraldab võistluse. Ta kutsus kahtkümmend kolme oma nõukogu liiget esitama võimalikku kangelast, keda treenitakse klaaslossis ja kes lõpuks võitlevad duellil. Kui võidad,” ütles ta kerge muigega, „oled ametlikult Adarlani Palgamõrvar.”

      Celaena ei vastanud ta naeratusele. „Kes siis täpsemalt mu konkurendid on?”

      Tema ilmet nähes kustus ka printsi muie. „Vargad ja palgamõrtsukad ja sõdalased kogu Erileast.” Celaena avas suu, ent prints lõikas ette. „Kui võidad ja tõestad nii oma osavust kui ka usaldusväärsust, on mu isa tõotanud kinkida sulle su vabaduse. Ja kuni sa oled tema kangelane, saad ka märkimisväärset palka.”

      Celaena kuulis vaevu ta viimaseid sõnu. Võistlus! Midagi suvaliste meeste vastu kusagilt pärapõrgust! Ja palgamõrvarid! „Mis palgamõrvarid?” nõudis ta.

      „Ei kedagi, kellest sa kuulnud oleks. Ükski pole nii tuntud kui sina. See meenutab mulle – sa ei võistle kui Celaena Sardothien.”

      „Mida?”

      „Sa võistled varjunime all. Ilmselt pole sa kuulnud, mis toimus pärast su kohtuprotsessi.”

      „Uudiseid on üsna raske saada, kui rabad kaevanduses orjatööd.”

      Dorian kõkutas ja vangutas pead. „Keegi ei tea, et Celaena Sardothien on pelgalt noor naine – kõik arvasid, et oled märksa vanem.”

      „Mida?” küsis Celaena uuesti, nägu tulitamas. „Kuidas see võimalik on?” Ta oleks pidanud uhkust tundma, et suutis seda suurema osa maailma eest varjata, aga…

      „Peitsid oma identiteeti kõigi nende aastate jooksul, kui ringi lippasid ja kõiki maha nottisid. Pärast su kohtuistungit arvas isa, et… targem oleks mitte teavitada Erilead sellest, kes sa oled. Ta sooviks asju nii jätta. Mida kostaks meie vaenlased, kui tuleks välja, et me kõik tardusime hirmust ühe plika ees?”

      „Nii et mina orjan siin näruses paigas siis nime ja tiitli eest, mis ei kuulu isegi mulle? Kelle oma Adarlani Palgamõrvar siis tegelikult on?”

      „Ma ei tea ega hooligi eriti. Küll aga tean, et sa olid parim ja inimesed ikka veel sosistavad su nime mainides.” Prints põrnitses teda. „Kui oled nõus minu nimel võitlema, olema minu kangelane võistluskuude jooksul, hoolitsen selle eest, et mu isa vabastaks sind viie aasta pärast.”

      Ehkki prints üritas seda varjata, märkas Celaena, kui pinges ta keha oli. Dorian tahtis, et Celaena ütleks jah. Tahtis seda nii väga, et oli nõus kauplema. Celaena silmad hakkasid sädelema. „Mis mõttes ma kõigist parim olin?”

      „Sa oled Endovieris aasta aega viibinud. Kes teab, mida sa veel korda saata suudad?”

      „Suudan päris palju, tänan küsimast,” torkas Celaena oma sakilisi küüsi puhastades. Ta üritas mitte võpatada kogu selle sopakoguse peale nende all. Millal ta käed viimati üldse puhtad olid?

      „Eks näeb,” ütles Dorian. „Sulle räägitakse võistluse detailidest siis, kui saabume Riftholdi.”

      „Kui jätta kõrvale see lõbu, mida teie, aadlikud, meie peale kihla vedamisest saate, tundub see võistlus tarbetuna. Miks mitte lihtsalt mind palgata?”

      „Nagu just ütlesin, pead tõestama oma väärtust.”

      Celaena pani käe puusale ja tema ketid kolksusid valjult läbi ruumi. „Noh, mulle tundub, et Adarlani Palgamõrvar peaks tähendama enamat kui ükskõik milline tõestus, mida võiks vaja minna.”

      „Jah,” ütles Chaol pronkssilmade välkudes, „see tõestab, et oled kurjategija ja me ei peaks kohe usaldama sulle kuninga eraviisilisi asju.”

      „Annan oma pühaliku tõo…”

      „Kahtlen, kas kuningas peaks Adarlani Palgamõrvari sõna eriliselt siduvaks.”

      „Jah, aga ma ei saa aru, miks ma pean läbima mingi koolituse ja võistluse. Loomulikult olen ma pisut… vormist väljas, aga… mida veel eeldada, kui mul pole siin muud kui kivitükid ja kirka?” Ta põrnitses tigedalt Chaoli.

      Dorian kortsutas kulmu. „Sa siis ei võta pakkumist vastu?”

      „Muidugi võtan ma pakkumise vastu,” nähvas Celaena. Tema randmed hõõrusid ahelate vastu piisavalt hullusti ja tüdruku silmad täitusid pisaratega. „Ma hakkan sinu absurdseks kangelaseks, kui lubad lasta mind lahti kolme, mitte viie aastaga.”

      „Neli.”

      „Hea küll,” nõustus Celaena. „Kokku lepitud. Võib-olla vahetan ühe orjuse teise vastu, aga ma pole loll.”

      Ta võidaks tagasi oma vabaduse. Vabaduse. Ta tundis laia maailma külma õhku, mägedest alla uhtuvat tuult, mis kandis ta minema. Ta saaks elada kaugel Riftholdist, pealinnast, mis oli kord tema mängumaa.

      „Loodetavasti on sul õigus,” vastas Dorian. „Ja loodetavasti vastad sa oma mainele. Eeldan võita ja ma panen pahaks, kui jätad minust rumala mulje.”

      „Ja kui ma kaotan?”

      Sära printsi silmadest kadus: „Sind saadetakse kohe siia tagasi ja sa kannad ära ülejäänud karistuse.”

      Celaena imetoredad nägemused plahvatasid nagu tolm kinnilöödud raamatust. „Siis võin sama hästi aknast välja karata. Aasta siin kohas on mind ära kulutanud – kujuta ette, mis saaks siis, kui tagasi tulen. Oleksin teise aasta saabudes surnud.” Ta heitis pea püsti. „Sinu pakkumine paistab õiglasena.”

      „Õiglasena tõesti,” ütles Dorian ja viipas käega Chaolile. „Vii ta tema kambrisse ja säti ta korda.” Prints vaatas Celaenat pingsalt. „Suundume Riftholdi hommikul. Ära valmista mulle pettumust, Sardothien.”

      See oli muidugi totrus. Kui raske oleks siis konkurentsi varju jätta, üle mängida ja siis põrmustada? Celaena ei naeratanud. Ta teadis hästi, et vastasel juhul avaks ta endale lootuseilma, mis oli ammu tema jaoks suletud. Ometi tundis ta kihku haarata prints käte vahele ja tantsima kukkuda. Ta üritas mõelda muusikast, tuletada meelde pidutsevat viisi, aga talle meenus ainult üksainus rida Eyllwe töölaulude nukrast üürgamisest. See oli sügav ja aeglane nagu purgist valguv mesi: „Ja viimaks koju sa läed…”

      Ta ei märganudki, kuidas kapten Westfall teda minema talutas ega seda, kuidas nad koridorist koridori kõndisid.

      Jaa, ta läheks – Riftholdi, kuhu iganes, kas või läbi Wyrdi väravate ja otse põrgutulle, kui see tähendas vabadust.

      Sa pole ju niisama nalja pärast Adarlani Palgamõrvar.