Ma reisin üksinda. Самюэль Бьорк

ekraanil ja pani selle käest enda ette pingile.

      Viiskümmend neli. Ta ei tundnud, et vanus päriselt klapiks. Ta tundis end palju vanemana. Ta oli muutunud kümme aastat vanemaks sel päeval, kui Marianne oli rääkinud talle Hurumi õpetajast. Ta oli püüdnud jääda rahulikuks. Kusagil oma sisimas oli ta tegelikult seda aimanud. Pikad päevad tööl. Ja tema enda tavaline kohalolek, mõtetega kusagil kaugel ka siis, kui ta mõni harv kord kodus oli. Lõpuks pidid sellel olema tagajärjed, aga just siis ja sel moel? Naine oli olnud täiesti rahulik, otsekui oleks ta valmistunud kõnet pidama. Nad olid kohtunud kursustel, hiljem hoidsid kontakti. Tunded olid paisunud. Nad olid juba mitu korda salaja kohtunud ja naine ei tahtnud enam kauem ebaausalt elada. Tema ei olnud siiski enda rahulikuks sundimisega toime tulnud. Tema, kes ei olnud kunagi kellegi vastu kätt tõstnud. Ta oli röökinud ja visanud praetaldriku vastu seina, karjunud ja jooksnud mööda maja naise järel. Ta tundis selle pärast ikka veel häbi. Miriam oli nuttes oma toast alla jooksnud. Sel korral viisteist, nüüd kakskümmend viis ja abiellumas. Viieteistkümneaastane ja oli oma ema poolt. Mis seal imestada. Kui palju oli tema neil aastail olnud tegelikult kodus ja kohal nende jaoks?

      Ta pelgas veidi vastata Miriami sõnumile, see oli nii lühike ja külm, omamoodi sümbol, mis iseloomustas, missugune oli ja oli olnud nende suhe, nii pidi ta ka praegu sellele mõtlema, otsekui ei oleks toimik, mis tema kõrval lebas, veel küllalt halb.

      Kas sa ei võiks lisada veel mõne tuhande? Me otsustasime kutsuda nõod. M.

      Pulmad. Ta vastas, et muidugi saab, ja lisas naeratava näo, aga võttis selle tagasi. Ta nägi sõnumit haihtuvat, kui ta mõtles Marionile, lapselapsele. Miriam oli talle pärast sünnitust otse välja öelnud, et ei ole sugugi kindel, kas ta on vastsündinu nägemise ära teeninud. Õnneks oli ta ümber mõelnud. Nüüd ootas ta neid hetki kõige rohkem. Tunnid suurepärase siira Marioniga, kes oli valgus argipäevades, mis, kui päris aus olla, olid pärast tagasi Hønefossi üleviimist olnud üpris sünged.

      maja oli ta pärast lahutust jätnud Mariannele. See tundus olevat õige tegu, siis ei pidanud Miriam kolima eemale sõpradest ja koolist ja käsipallist. Tema ise oli ostnud väikese korteri Bisletti, täpselt sobivalt lähedal ja sobivalt kaugel töökohast. Ta oli pärast ületoomist korteri säilitanud ja elas nüüd väikeses üüritoas Ringveienil, mitte kaugel Hønefossi politseijaoskonnast. Asjad olid endiselt pappkastides. Ta ei olnud palju kaasa võtnud, oli oodanud kiiret pealinna naasmist, kui avalik huvi on vaibunud, kuid nüüd, peaaegu kaks aastat hiljem elas ta seal edasi, ei pakkinud midagi lahti, ei olnud kodus kummaski kohas.

      Lõpeta iseenda haletsemine. On inimesi, kelle elu on palju hullem.

      Munch kustutas sigareti ja viis mõtted toimikule, mis oli autos. Juhuslik möödakäija oli leidnud Maridalenis kuueaastase tüdruku puu otsa riputatuna. Niisuguse asjaga ei olnud ta ammu kokku puutunud. Mõni ime, et Grønlandis oli inimestel hirmuhigi otsmikul.

      Ta võttis jälle oma telefoni kätte ja vastas Juri sõnumile:

      59 minutit;) HM.

      Munchile ei meeldinud seda enda kohta tunnistada, kuid toimik tema kõrval autos tekitas talle külmavärinaid. Ta käivitas auto, keeras tagasi suurele maanteele ja hakkas sõitma ida poole Hitra suunas.

      6

      Mehel, kelle kaelal oli kotkatätoveering, oli sel puhul olnud seljas kõrge kaelusega kampsun. Vanasti oli talle meeldinud Oslo keskvaksal, keset rahvarüsinat oli olnud suurepärane paik tema elukutsega mehele, aga nüüd oli igal pool nii palju kaameraid, et peaaegu ei olnud võimalik nende eest kusagile pugeda. Ta oli juba ammu hakanud oma kohtumisi ja tehinguid tegema teistes paikades, nt kinosaalides, kebabibaarides, kohtades, kus sind nii kergesti ei tuvastata, kui äri tooks kaasa suurema uurimise. Seda juhtus harva, ta ei tegutsenud enam nii laiaulatuslikult, kuid sellegipoolest oli alati parem karta kui kahetseda.

      Kotkatätoveeringuga mees tõmbas kaabu sügavamale silmadele ja läks jaama. Tema ei olnud seda paika valinud, aga pakutud summa oli niivõrd suur, et ta lihtsalt täitis käsku. Tal ei olnud aimu, kuidas tellija oli ta leidnud, ta oli lihtsalt ühel päeval saanud MMS-i koos pildi ja ülesande ja rahasummaga. Ja ta oli toiminud nagu tavaliselt, küsimusi esitamata vastanud: okei. Tähelepanuväärne ülesanne, kahtlemata, ta ei olnud varem millegi samalaadsega kokku puutunud, aga nagu öeldud, oli ta kõigi nende aastate jooksul õppinud mitte midagi küsima, vaid oli teinud, mida kästud, ja saanud tasutud. Niimoodi tuli käituda, et elus püsida ja säilitada usaldusväärsus selles tumedas maailmas. Kuigi ülesandeid jäi aina vähemaks ja summad väiksemaks, juhtus aeg-ajalt, et talle kukkus sülle midagi suuremat, mille pealt võis natuke lisa teenida. Nii nagu see. Pentsik palve, täiesti erakordne, kuid hästi kinni makstud. Ja nüüd tuli ta oma tasu järele.

      Ülikonnapintsak, korralikud püksid, läikivad kingad, diplomaadikohver, kõrge kaelusega kampsun ja isegi võltsprillid. Kotkatätoveeringuga mees nägi välja justkui omaenese vastand ja see oligi eesmärk. Tema töös ei teatud kunagi, millal politsei võis tulla nõudma valvekaamerate lindistuste läbivaatamist, nii et parem oli olla kindlal poolel. Ta nägi välja nagu raamatupidaja või ärimees. Seda võis olla raske uskuda, aga kotkatätoveeringuga mees oli üsna edev. Ta ei tahtnud sugugi olla üks osa eputavate keigarite, eliidi hulgast, talle meeldis oma jämedakoeline välimus, tätoveeringud ja nahktagi. Need vastikud püksid hõõrusid teda jalgevahest, see pani teda tundma ennast idioodina. Tobe ülikonnapintsak ja rumalad pruunid läikivad kingad. Pole viga, kannata ära. Summa, mis ootas nüüd teda ühes hoiukapis, vääris seda. Tal olid taskud mõnda aega tühjad olnud ja ta vajas raha. Pidu on see, mille ta endale lubab. Ta muigas harjumatute prillide all ja läks rahulikult ja ettevaatlikult läbi terminalihoone.

      Esimene teade oli tulnud umbes aasta eest ja seejärel oli tulnud neid mitu. MMS koos pildi ja summaga. Esimesel korral oli ta arvanud, et see on võib-olla nali, ülesanne oli olnud nii eriline ja kummaline, aga ta oli selle siiski täitnud. Ja sai selle eest makstud. Järgmisel korral samuti. Ja sellest järgmisel samuti. Siis oli ta muretsemise lõpetanud.

      Ta jäi Narveseni kioski ette seisma ja ostis ajalehe ja paki suitsu. Täiesti tavaline päev teel töölt koju. Täiesti tavaline raamatupidaja. Ta pani ajalehe kaenla alla ja läks edasi hoiukappide juurde, jäi sissepääsu ette seisma ja saatis tekstisõnumi.

      Olen kohal.

      Ta ootas veidike, nagu tavaliselt tuli vastus üsna kohe. Hoiukapi number ja kood selle avamiseks tiksus tema mobiili. Ta vaatas paar korda ettevaatlikult ringi, enne kui läks kappide juurde ja otsis üles õige. Vähemalt ühes asjas pidi Oslo keskvaksalit tunnustama, ei mingeid võtmeid enam, mida tuli vahetada tagahoovides ja salaja. Nüüd vajas ta ainult ühte koodi. Kotkatätoveeringuga mees vajutas klaviatuuril numbreid ja kuulis klõpsatust, kui uks avanes. Tuttav pruun ümbrik lebas seal sees nagu tavaliselt. Ta võttis ümbriku kapist välja ja proovis seekord mitte ringi vaadata, võimalikult vähe kahtlasi liigutusi kõigi nende kaamerate ees, enne kui ta avas kohvri ja pani ümbriku kiiresti sinna sisse. Ta konstateeris, muie suu ümber, et see on sel korral palju paksem. Viimane ülesanne. Aeg oli saada lõpparve. Ta lahkus hoiukappide juurest, läks trepist üles, läbi saali, astus seejärel sisse Burger Kingi ja lukustas end tualetti. Ta avas kohvri ja võttis ümbriku välja, ei mallanud oodata. Ta irvitas laialt omaette, kui nägi, mida ümbrik sisaldas. Seal ei olnud ainult kokkulepitud rahasumma kahesajastes rahatähtedes, mida ta alati palus, vaid peale selle väike kotike valget pulbrit. Kotkatätoveeringuga mees avas läbipaistva koti, maitses ettevaatlikult sisu ja tema suu ümber ilmus veel laiem irve. Ta ei teadnud, kes oli tema tööandja, kuid kontaktide ja informatsiooniga olid asjad ilmselgelt korras. Need, kes teda tundsid, teadsid, kui väga ta seda pulbrit armastab.

      Ta otsis välja telefoni ja saatis oma vastuse, nagu ikka.

      OK. Aitäh.

      Tavaliselt ta ei tänanud, see oli ainult töö, mitte midagi isiklikku, aga sel korral ei saanud ta jätta tänusõnu lisamata. Läks mõni sekund, enne kui tuli vastus.

      Naudi.

      Kotkatätoveeringuga mees pani naeratades ümbriku ja koti valget pulbrit diplomaadikohvrisse tagasi ja lahkus reisijatesaalist.