Ma reisin üksinda. Самюэль Бьорк

Skog.

      Sigrid oli olnud kaheksateist, kondine idioot kakskümmend kaks. Ta oli kolinud Oslosse, kus oli hakanud Platal aega surnuks lööma. Paar kuud hiljem oli Sigrid temaga liitunud.

      Neli nädalat taastusravis. See ei olnud esimene kord, kui Mia oli oma õe haiglast ära toonud, aga seekord oli kõik olnud teistmoodi. Sigridi soov paraneda oli olnud hoopis tugevam. Mitte see tavapärane narkarinaeratus pärast vabanemist, valed valede otsa, kiiresti välja saada ja jälle tagasi langeda, seekord oli tema pilgus midagi erilist. Ta oli tundunud enesekindlam, peaaegu endine Sigrid.

      Mia oli aastate jooksul nii palju õele mõelnud, et see oli ta peaaegu hulluks ajanud. Miks just Sigrid? Kas sellepärast et tal oli igav? Et ema ja isa olid surnud? Või ainult ühe kõhna lodeva idioodi tõttu? Kas see oli olnud armastus?

      Ema võis olla range, aga mitte kunagi eriti karm. Isa võis olla liiga hea, aga see ei teinud ju ometi halba? Eva ja Kyrre Krüger olid adopteerinud kaksikud kohe pärast nende sündimist, see oli laste emaga varem kokku lepitud. Ta oli noor, üksik, ei suutnud ega tahtnud neid endale jätta, lastetu abielupaar oli nagu taeva kingitus, just tüdrukuid olid nad tahtnud, see oli puhas õnn.

      Ema Eva, õpetaja Åsgårdi algkoolis. Isa Kyrre, värvikaupmees, kaupluse Ole Krügers ja pojad omanik Horteni kesklinnas. Mia oli aina otsinud koduseid põhjusi, mis võiksid anda mingisuguse vastuse, miks Sigridist sai süstiv narkomaan, kuid ei olnud leidnud.

      Markus Skog.

      See oli tema süü.

      Kõigest nädal aega pärast Valdresist kojutulekut. Nad olid Vogti tänava korteris ennast koos nii hästi tundnud. Sigrid ja Mia. Mia ja Sigrid. Lumivalguke ja Okasroosike. Hernekaunas tagasi. Mia oli isegi mõneks päevaks töölt vabaks võtnud, esimest korda üle pika aja. Siis ühel õhtul oli köögilaual kirjalipik.

      Pean ainult rääkima M-iga.

      Tulen kohe tagasi. S

      Mia Krüger tõusis kaiservalt ja läks tasasel sammul maja poole. Ta tuigerdas juba natuke. Oli ka aeg pärast mitut tabletti ja drinki.

      5

      Holger Munch oli sõitmisest tüdinenud ja ta keras teelt kõrvale, et teha väike puhkus. Ta leidis puhkeplatsi ja läks autost välja, et jalgu sirutada. Ta ei olnud kuigi kaugele jõudnud, ainult mõni kilomeeter Hitra tunnelist edasi, aga kiirustamiseks ei olnud põhjust. Mees, kes pidi ta paadiga saarele sõidutama, ei saanud seda mingil põhjusel teha enne kella kahte. Holger Munchil ei olnud jõudu küsida, miks. Kohalik politseiametnik, kellega ta oli rääkinud, ei jätnud eriti erksat muljet. Ta ei suhtunud maapolitseinikesse eelarvamusega, aga Holger oli Oslos harjunud veidi teise tempoga. Praegu mõistagi enam mitte. Ringerike politseiprefektuur ei olnud mingil juhul Norras enim tööga koormatud. Munch vandus vaikselt ja needis mõttes Mikkelsoni, aga kahetses seda kohe. See ei olnud Mikkelsoni süü. Sisejuurdlus. Peamaja pidi pärast seda midagi tegema, ta teadis seda väga hästi, aga siiski.

      Munch istus pingile ja läitis uue sigareti. Kevad oli sel aastal varakult Trøndelagi saabunud. Mitmel pool olid puudel rohelised lehed ja lumi oli peaaegu täielikult kadunud. Mitte seda, et ta oleks väga teadnud, millal kevad tavaliselt Trøndelagi saabub, aga ta oli kuulnud, kui sellest kohalikus raadios räägiti. Ta oli teinud muusikas vaheaja, et päevauudiseid kuulata. Kas nad suutsid seda endiselt saladuses hoida või oli mõni idioot Grønlandis selle lekitanud näljasele paksu rahakotiga ajakirjanikule, aga ei midagi, õnneks. Ei midagi väikesest tüdrukust, kes oli leitud Maridalenis puu otsas rippumas.

      Telefon oli helisenud ja plinkinud terve autosõidu aja, aga Holger ei olnud vastanud. Ei tahtnud autos helistada ega sõnumeid saata. Ta oli küllalt kokku puutunud juhtumitega, kui inimesed olid kraavi sõitnud või teise autoga kokku põrganud ainult selle tõttu, et tähelepanu oli sekundiks kõrvale pööratud. Pealegi ei olnud midagi, mis oleks tagant kiirustanud. Hea oli ka natuke vaba olla. Talle ei meeldinud tegelikult seda endale tunnistada, aga vahel sai kõike natuke liiga palju. Kogu seda tööd ja perekondlikke väikesi sündmusi. Tal ei olnud midagi vastu, et ema vanadekodus külastada. Tal ei olnud midagi selle vastu, et aidata oma tütart pulmade ettevalmistamisel. Tal ei olnud midagi hetkede vastu, mida ta veetis koos Marioniga, lapselapsega, kes äsja oli saanud kuueaastaseks, aga siiski, jah. Vahel sai seda kõike liiga palju.

      Tema ja Marianne. Ta ei olnud kunagi ette kujutanud, et midagi võiks olla teistmoodi. Isegi nüüd, kümme aastat hiljem oli tal endiselt tunne, et temas oli midagi, mis oli nii purunenud, et seda ei saanud enam parandada.

      Ta raputas selle endalt ja kontrollis telefoni. Veel kaks uut vastamata kõnet Mikkelsonilt. Ta teadis, mida need puudutavad, mingit põhjust ei olnud tagasi helistada. Veel üks teade Miriamilt, tütrelt, lühike ja isikupäratu nagu tavaliselt. Paar kõnet Mariannelt, eksnaiselt. Pagan, ta oli unustanud hooldekodusse helistada. Kõigest hoolimata oli kolmapäev. Ta oleks tegelikult pidanud seda tegema, enne kui istus autosse. Ta otsis numbri, tõusis ja sirutas jalgu.

      „Høvikveieni hooldekodu, te räägite Kareniga.”

      „Jah, tere Karen. Siin Holger Munch.”

      „Tere Holger, kuidas läheb?” vastas mahe hääl teises otsas. Munch peaaegu punastas veidike. Ta oli oodanud, et telefoni võtab vastu mõni vanem hooldaja, nagu tavaliselt.

      Jessas, Holger, uus kampsun? Jessas, Holger, uus pintsak? Jessas, Holger, kas sa oled habet piiranud?

      „Enam-vähem hästi,” vastas Munch. „Aga ma olen kahjuks sunnitud veel üht teenet paluma.”

      „Küsige aga, Holger,” naeris naine telefonis.

      Nad olid olnud mitu aastat teretuttavad. Kareniga. Üks hooldajatest seal, kus Holgeri vana ema oli alguses keeldunud elamast, aga nüüd paistis, et ta oli rahunenud.

      „Jälle kolmapäev,” ohkas Munch.

      „Ja te ei jõua?”

      „Kahjuks mitte,” vastas Munch. „Olen linnast väljas.”

      „Saan aru,” ütles Karen ja naeris jälle natuke. „Vaatan, kas keegi saab teda sõidutada, kui ei, siis tellin takso.”

      „Ma maksan selle loomulikult kinni,” vastas Munch kähku.

      „Pole probleemi.”

      „Aitäh, Karen.”

      „Võtke heaks, Holger, ma arvestan sellega, et jõuate järgmisel kolmapäeval.”

      „Jõuan küll.”

      „Tore, kohtume võib-olla siis?”

      „See on täitsa võimalik,” köhatas Munch. „Aitäh ja tervitage teda minu poolt.”

      „Teen seda.”

      Munch pani telefoni ära ja istus pingile tagasi.

      Miks sa ei kutsu teda kusagile? Mis selles halba oleks? Tass kohvi? Minna kinno?

      Ta tõrjus selle mõtte kõrvale, samal ajal tiksus tema telefoni meil. Ta oli olnud sellele uuele telefonile vastu, kus kõik on koondatud ühte kohta, kuidas peaks ta nii kunagi rahu saama? Just praegu sobis see talle siiski päris hästi. Ta muigas, kui avas meili ja luges uut ülesannet, mille oli saatnud Juri, venelane, kellega ta oli mõne aasta eest internetis tutvunud. Veebilehe Math2.org foorumis, kus kogu maailma innukad inimesed kogunevad. Juri oli üle kuuekümne aasta vana professor Minskist. Ta ei tahtnud teda sõbraks nimetada, nad ei olnud kunagi kohtunud, aga nad olid igatahes vahetanud meiliaadresse ja hoidnud sporaadiliselt sidet. Mõni malealane diskussioon ja aeg-ajalt veidi ühist ajutreeningut nagu praegu.

      Vesi voolab paaki. Vee hulk kahekordistub iga minutiga. Paak saab täis ühe tunniga. Kui palju aega kulub, et paak saaks pooltäis? J.

      Munch süütas uue sigareti ja mõtles veidi, enne kui leidis vastuse. Lõbus. Talle meeldis Juri. Ta oli tegelikult kaalunud kunagi talle külla sõita, tõesti, miks mitte? Ta ei olnud kunagi Valgevenes käinud. Miks mitte kohtuda inimesega, kellega oled internetis tuttavaks saanud. Tal oli veel internetituttavaid, näiteks mrmischigan40 USA-st, margrete_08 Rootsist, Birrrdman Lõuna-Aafrikast.