Katkuhaldjas. Pax: 7. raamat. Åsa Larsson

Nad jooksevad otsemat teed Tere-Henry maja juurde, sest Alriku üks klassikaaslane on Facebookist teada saanud, et Tere-Henry leiti surnult oma kolikuuri juurest.

      Kolikuuri ümber on palju rahvast. Tee peal seisavad politsei- ja kiirabiautod.

      Viggo ja Alrik võtavad hoo maha. Eemalt näevad nad, kuidas kaks päästetöötajat kellegi keha suurde halli tõmblukuga kilekotti tõstavad. Kas see on Tere-Henry?

      „Meie klassi poisid rääkisid, et ta hüppas katuselt alla,” ütleb Alrik vaikselt. „Ta tappis ennast ära.”

      Viggo neelatab. Ta muudkui neelatab ja neelatab. Aga tundub, et okastraat on talle kurku kinni jäänud.

      Magnar kükitab kanderaami kõrval ja nutab. Tema kõrval seisab Estrid, Freja rihma otsas.

      Kaks politseinikku tõmbavad kuuri ümber sinivalge piirdelindi, millel on kiri politsei. Viggo ja Alrik tunnevad politseinikud ära. Need on Peenike Pats ja Triikraua-nina. Nad käisid pärast koolisööklas toimunud mürgitamislugu Laylah’ ja Andersi juures kodus. Tookord, kui Jonte Alriku pannkoogid ära sõi.

      Peenike Pats ajab eemale mõned uudishimulikud linnaelanikud, kes mobiiliga pilti teevad.

      „Püsige piirdelindi taga,” ütleb ta.

      Ambulantsimehed tõstavad kilekotis surnukeha kanderaamile. Nad kinnitavad selle rihmadega. Seejärel viivad nad kanderaami kiirabiauto juurde ja lükkavad selle autosse.

      Alrik ja Viggo lähevad lähemale, kuid peatuvad piirdelindi taga. Freja on nad lõhna järgi ära tundnud ja haugatab. Magnar ja Estrid märkavad neid ja tulevad nende juurde.

      „Poisid…” ütleb Magnar.

      Ent rohkem ei suuda ta midagi öelda, sest puhkeb jälle nutma. Ta peidab näo oma suurtesse kätesse. Freja surub end tema jalgade vastu.

      Koerad saavad alati aru, kui sa kurb oled, mõtleb Alrik.

      Estrid ei nuta. Aga tema lauääred on punased.

      „Ma arvan, et te olete juba kuulnud,” ütleb ta. „Henry on surnud. Me ei kuulnud temast terve pühapäeva ega ka eilse päeva kippu ega kõppu. Nii et tulime hommikul siia. Kui olime peaaegu kohal, tõmbas Freja ennast lahti. Ta jooksis kolikuuri juurde ja hakkas kaevama nagu segane. Ega tulnud meie juurde, kuigi me teda kutsusime. Pidime talle läbi lume järele sumpama. Ja nägimegi lumes lamavat Henryt.”

      „Mis juhtus?” küsib Alrik. „Kuidas ta suri?”

      „Ta kukkus katuselt alla,” ütleb Estrid. „Mida tal sinna üles küll asja oli?”

      Viggo vaatab Alriku poole. Alriku silmad läigivad. Paistab, et ta hakkab iga hetk nutma.

      Aga Viggo ei tunne mitte midagi. Mitte midagi peale okastraadi, mis on talle kurku kinni jäänud ja takistab tal rääkimist. Ta peaks kohutavalt kurb olema. Ta oli Tere-Hernyga suurem sõber kui Alrik.