Katkuhaldjas. Pax: 7. raamat. Åsa Larsson

marsib ta pika sammuga minema.

      „Oooh, mina ei kavatse küll rookima hakata,” nuriseb Suggen.

      „Ma vihkan teda täiega,” oigab Viggo ja pöörab näo tumeda taeva poole.

      Viggo pilk peatub aknal, kus nad lumerookimise järel peaksid pärast tunde istuma.

      Ja sel hetkel torkab talle pähe üks plaan. See on t. t.t., Tööõpetuse-Thomase Terroriseerimine.

      „Jaaa, muidugi hakkame rookima,” ütleb Viggo aeglaselt ja naeratus levib üle kogu ta näo. „Sest mul tekkis maailma kõige ägedam idee.”

      Suggeni ja Galteni silmad löövad särama. Viggo Dellingiga hängides ei hakka tõepoolest kunagi igav.

      „Milline?” pärivad nad läbisegi.

      Ent Viggo ei vasta. Küll nad veel näevad! Tööõpetuse-Thomasel hüppavad silmad peast välja! Ja kohe, kui kool lõpeb, jookseb Viggo Tere-Henry juurde ja räägib talle kõigest. Tere-Henry saab tubli kõhutäie naerda, selles on Viggo raudkindel.

      209. peatükk

      Võtke korralikult ritta!

      Tööõpetuse-thomas tuleb veerand tunni pärast tagasi, täpselt nagu ta oli lubanud. Kogu õu on puhtaks roogitud. Viggo, Suggen ja Galten on koguni trepi üle pühkinud.

      Tööõpetuse-Thomas vaatab ringi. Paistab, et ta pole nii korraliku tööga sugugi rahul.

      „Eks ta otsib midagi, mille kallal iriseda,” pomiseb Suggen vaikselt, et Tööõpetuse-Thomas ei kuuleks.

      „Nüüd läheme sisse,” ütleb Tööõpetuse-Thomas ja keerab majaukse lukust lahti.

      Nad lähevad teisele korrusele. Klassiukse ees jääb Tööõpetuse-Thomas seisma, käed rinnal ristis. Ta raputab pead ja laksutab keelt.

      „Ei, ei, ei,” ütleb ta. „Kas te enne tunni algust tavaliselt niimoodi rivistutegi? Võtke korralikult ritta!”

      „Aga meid on ju ainult kolm,” sõnab Suggen.

      „Suurepärane,” vastab Tööõpetuse-Thomas. „Siis peaksite pikkuse järgi ritta võtmisega hakkama saama. Liigutage ennast! Viggo, sina oled loomulikult esimene, sest sa oled ju klassis kõige väiksem.”

      Suggen, Galten ja Viggo oigavad endamisi mõttes, ent võtavad siiski pikkuse järjekorras ritta. Suggen ja Galten on kaksikud, nii et nad on ühepikkused. Aga täna on Suggeni juuksed veidi rohkem turris, seega on ta natuke pikem. Mõningase õiendamise järel läheb Suggen rivisse viimaseks.

      „Hm,” ütleb Tööõpetuse-Thomas. „Aga ühe asjaga ei ole ma ikka veel päris rahul. Kas te oskate arvata, mis see on?”

      „Sinu elu?” pomiseb Viggo vaikselt. „Sinu nägu?”

      Suggen ja Galten suruvad itsituse maha.

      „Mis?” küsib Tööõpetuse-Thomas ja paneb käe kõrva äärde.

      Jumal tänatud, puutööklassis mürisevate masinate keskel veedetud aastate tõttu pole tema kuulmine enam väga terav.

      „Ma ütlesin, et ma ei tea,” vastab Viggo valjusti.

      „See ei läinud piisavalt kiiresti,” ütleb Tööõpetuse-Thomas. „Aga olgu, saate veel ühe võimaluse. Nüüd võtate ritta eesnimede tähestikulises järjekorras.”

      Nii kestab see veel mõnda aega. Tööõpetuse-Thomas sunnib neid ritta võtma tähestiku järjekorras, vanuse, kinganumbri ja kõikvõimalike muude näitajate järgi.

      Viggo, Suggen ja Galten vahetavad rivis kohti. Nad vaikivad pahuralt. Paistab, et lõpuks on Tööõpetuse-Thomas harjutamisega ühel pool.

      Kui nad klassis istet võtavad, jagab Tööõpetuse-Thomas laiali universumi kõige igavama ülesande. Neil tuleb läbi lugeda Skåne kohta kirjutatud tekst ja vastata küsimustele kirjalikult.

      „Ma tahan, et te vastate täislausetega,” ütleb Tööõpetuse-Thomas. „Võtame näiteks esimese küsimuse: „Mis on Skåne kõige suurem linn?” Sellele ei tohi te vastata lihtsalt „Malmö”, vaid et „Skåne suurim linn on Malmö”. Niimoodi harjutate ka kirjatehnikat. Sinul, Viggo, on seda eriti vaja.”

      Minutid venivad nagu jalutu vanamees karkude najal. Viggo vahib paberit enda ees laual. Ta peab püüdma küsimustele vastata, sest Tööõpetuse-Thomas ütles, et kui ta ülesannet ära ei tee, jäetakse ta uuesti pärast tunde. Ja Viggo saaks parema meelega tuulerõuged kannikate vahele, kui istuks siin veel kord Tööõpetuse-Thomasega ühes ruumis.

      Tekstist pole võimalik aru saada. Isegi küsimustest pole võimalik aru saada. „Milline maakond piirneb Skånega?” ja „Milline väin eraldab Skånet ja Taanit?”.

      Tööõpetuse-Thomas istub, jalad laual, ja joob termosega kaasa võetud kohvi. Ta uurib kogu aeg oma telefoni.

      Kindlasti Facebook, mõtleb Viggo. Kes meist õigupoolest ekraanisõltlane on?

      Umbes sada aastat metsikut igavust, alles siis tõuseb Tööõpetuse-Thomas püsti.

      „Kuidas läheb?” küsib ta.

      Ta astub sammu lähemale ja haarab Viggo eest laualt paberi.

      „Vaatame,” ütleb ta ja kissitab paberit uurides silmi. „Mis sa siia oled kirjutanud… Ore… snod… ahaa, Öresund. Aga pärast seda… Issand jumal, Viggo, käid sa tõepoolest neljandas klassis? Kas sa hoidsid kirjutades pliiatsit varvastega…”

      Kaugemale Tööõpetuse-Thomas ei jõua. Viggo tõuseb püsti. Seda hetke on ta oodanud. Ta teadis, et Tööõpetuse-Thomas hakkab teda lõpuks mõnitama. Aga nüüd ta alles näeb!

      „See on tõsi!” hüüab Viggo ja taob omale rusikaga vastu rinda. „Ma ei oska kirjutada. Minu elu on mõttetu!”

      Suggen ja Galten vahivad teda üksisilmi. Mida see Viggo nüüd korraldab?

      Viggo jookseb akna juurde ja tõmbab selle lahti.

      „Viggo!” hõikab Tööõpetuse-Thomas hoiatavalt.

      Aga Viggo on juba aknalauale roninud.

      „Hüvasti, julm maailm!” hüüab ta.

      Siis hüppab ta aknast välja. Teise korruse aknast!

      Tööõpetuse-Thomas karjatab hirmust.

      „Viggoooo!”

      Ta tormab akna juurde ja vaatab alla.

      Keset Viggo, Suggeni ja Galteni kokku kuhjatud lumehange seisab Viggo. Ta on vööst saadik lumme vajunud. Ent ta on täiesti terve.

      Suggen ja Galten teevad teise akna lahti. Nad naeravad nagu hullud.

      „Shit, Viggo!” karjuvad nad. „Me arvasime, et sa said surma!”

      Viggo kummardab ja sirutab käed pidulikult laiali.

      „Viggo Delling!” röögatab Tööõpetuse-Thomas. „Ma… ma…”

      Ta vaid hingeldab ega oska rohkem midagi öelda.

      Viggo ronib hangest välja. Siis pöörab ta ringi, et jalga lasta.

      Ja näeb otse lumehange ees Alrikut.

      „Kust sina siia said?” küsib Viggo. „Kas sa nägid? Nägid sa, kui ma…”

      Ta satub segadusse. Alriku pilk on teistsugune. See on nii kurb, et Viggol jääb süda peaaegu seisma.

      „Kas sa kuulsid, mis juhtus?” küsib Alrik.

      „Ema?” küsib Viggo vastu.

      Tema hääl on kähe. Just nagu oleks keegi talle kaela ümber nööri sidunud. Mis siis, kui emaga on midagi juhtunud? Mis siis, kui see on Viggo süü?

      Ent Alrik raputab pead.

      „Ei,” ütleb ta. „Mitte ema. Tere-Henry on… ta on surnud.”