Kahe näoga jumal. Eia Uus

kogu trepil ja mu seljataguse baari ümbruses seistakse. Vähesed jälgivad.

      Naise hääl kostab mikrofonist hoolimata vaevu mürast üle. Ilus hääl. Ja head sõnad. Oleneb, millega võrrelda. Ta lõpetab, üksikud plaksutavad loiult.

      Tõusen püsti, et ta mööda pääseks, ning järgnen talle. Naine paneb mantlit selga, seisan ta kõrval ja piidlen teda. Ta vaatab mind kriitiliselt, andes mõista, et kui mul midagi öelda on, ma ütleks.

      „Teisi kuulama ei jää? Te ei käi siin luule pärast, vaid ennast näitamas?“ provotseerin.

      „Teil pole mingit õigust minu kohta ei eeldusi ega ka järeldusi teha,“ ütleb ta salli kaela sidudes.

      Saan aru, et ta on ebameeldivast esinemiskogemusest löödud, ja lähen minema.

      Ega see kerge ole. Eestis luuletajaks saada. Vähe on kohti, kus luulet avaldada ja juba tuntud luuletajadki ei mahu igakuistele trükipindadele ära. Peab olema pealehakkamist või lausa nahaalsust ja närvi, et ennast kusagile sisse süüa. Pealegi pole luulel piire. Ei ole tähtis, millises stiilis sa luuletad, olgu see või: „Täna käisin poes, sittagi polnud osta. Võtsin ainult pesupulbri ja viinerid.“ Voh, kunst.

      Oluline on see, kuidas sa käitud ja ennast näitad, mitte tehniline oskus. Ilmselgelt ei saagi kaasajal öelda „tehniline oskus“, see ei käi luule kohta ning inimesed ei suudagi mitu tuhat aastat sonette ja aleksandriine vorpida ja lugeda ning infoajastul on osa kirjaniku kunstist oskus end müra sees kuuldavaks-nähtavaks teha.

      Ometigi. Kuidas jääda üldsusele meelde, kui suvalist teavet on mälumahust rohkem ning kirjaniku või luuletaja või autori mõiste on hoopis midagi muud kui näiteks kakskümmend aastat tagasi.

      Panen jaki selga ja jooksen trepist üles. Naine paneb astudes kindaid kätte. Närviliselt, ent veenvalt. Kuuma verega külmavereliselt?

      Avan talle välisukse.

      Ta on üllatunud, tänab.

      Jään õues seisma ja vaatan teda. Ta vaatab ka mind hetkeks ja kõnnib minema.

      „Head õhtut, siis!“ hüüan talle järele.

      Ta pöördub ja soovib mulle rohkem kui viisakalt naeratades: „Head õhtut teilegi!“

      Teilegi, teilegi. Mulle ja kõigele, mis minuga kaasas käib.

      Umbes kümme minutit hiljem seisan bussipeatuses naisest paari meetri kaugusel ja vaatan ikka teda. Inimesed ju tunnevad, kui neid vaadatakse. Ta kas teeskleb, et ei näe, või on ta ära.

      Astun lähemale, vaatan, ta ei vaata. Nii mõnda aega, kuni olen päris tema kõrval ja ta teeb mind märkama.

      „Kui minema kõndisite, jooksin ma ümber maja ja jalutasin Teile vastu. Te ei näinud mind?“ küsin.

      „Ei, ei näinud.“

      „Siis kõndisin Teie selja tagant veidi Teist ette, varsti pöörasin ümber ja kõndisin Teile uuesti vastu. Te vist ei näinud mind siis ka…?“

      „Ei, vabandust, ei pannud tõesti tähele,“ vastab ta rahulikult, justkui oleks üsna tavaline, et võõras inimene hilisõhtul rahu ei anna.

      „Siis ma jooksin Teie selja tagant kaugele ette ja tulin Teile longates vastu. Te ei märganud vigast meest? Või jooksvat?“

      „Tõesti ei.“

      Seisame vaikselt ja ta ei vabanda viisakalt, et mu vaeva ei täheldanud.

      „Te ei küsigi, miks ma seda tegin?“

      Ta vaatab mulle otsa.

      „Ilmselgelt ei,“ vastan ise oma küsimusele.

      „Kuna ma ei tohi ei eeldada ega järeldada, miks Te nii ebafilantropistlikult käitute, jätan Teid rahule. Taas, kena õhtut Teile.“

      Kergitan nähtamatut kaabut ja sean sammud minekule. Kui ta kavatseb luuletajaks saada, näen ma teda varem või hiljem uuesti. Ja kui ei kavatse, ei olegi mul vaja teda tunda.

      Kui olen veel kuuldekauguses, hüüab ta mulle:

      „Miks Te ei öelnud, et lund sajab?!“

      Pööran ümber ja inimesed bussipeatuses vaatavad teda või mind. Ta peopesad on lumele lahti ning tõstan pilgu üles. Tõepoolest, pimedusest kukub väikesi heledaid maailmalõppe. Naeratan, asetan teatraalselt käe rinnale ja teen väikese aupakliku kummarduse. Vabandades ja tänades, lubadusteta lubades.

      Jõuan nüüd Aneti poole, keeran ukse lahti. Loen kirja läbi. Miks ta ei võinud seda mulle lihtsalt öelda? Kuidas ta ei tule selle peale, et teistel on ka elu ja aeg ja mida üldsegi tähendab varsti? Eriti tema puhul.

      Laual Aneti mobiiltelefoni kõrval seisab paberil:

      „Tulen varsti tagasi. Kui tahad, tunne end nagu kodus.“

      ANETT

      Ma pean suutma. Pean seda lihtsalt tegema. Ma võtan ennast nüüd kokku ja teen. Mul ei ole vabandusi. Ma pean. Hingan sügavalt. Ma pean, tahan, suudan, oskan. Olen täiskasvanud inimene ja saan endaga hakkama.

      Tühja lehe sündroom on minu meelest talutav, kuigi paljud autorid selle üle kaeblevad – valge leht, millele kirjutamist tuleb alustada, ei ole kõige hirmsam asi maailmas. Piisab sõnast või lausest ja tühjalehelisus on ravitud.

      Tegelikult on asi hoopis hävitamishäires. Võid ju täita kümneid lehekülgi, aga kui sa sellega rahul ei ole, siis oled sa alguses, tühjal lehel, tagasi. (Ja kui sa oled sellega rahul, oled sa lihtsalt rumal ja ennast täis, kujutades endale ette, et sul on maailmale midagi öelda. Midagi, mida varem pole öeldud, või viisil, kuidas varem pole öeldud, mis on loomulikult parem kui kõikide teiste katsetused siiani, sest sina ju oskad kirjutada. Sa oled kirjanik ja sind on ühiskonnale vaja. Ära kujuta endale ette.) Samas lohutab, et mõned surematuks tituleeritud autorid ütlevad, et nad kirjutasid esimest lehekülge sama kaua kui kogu ülejäänud raamatut, mis võis olla mõõdetav kuudes. (Ja kui sa kirjanikesse ja enda kirjutistesse ei usu, siis miks sa üldse üritad? Sest ma ei saa muud moodi. Ei oska.)

      Algus las olla, seda saab pärast ümber teha; oluline on lõppu jõuda. Kõik valmis kirjutada ja alles siis lugema hakata. Kirjutada kas või kõik otse ja mustalt. Lõppu jõudes ei pruugi algsest ideest midagi järel olla, on midagi suuremat ja paremat ning pealegi oled ise kasvanud. (Mida sa loomulikult endale ette kujutad.)

      „Kirjuta selline raamat, mida sa ise tahaksid lugeda, mis sind huvitab. Kirjuta kõigest, mis sul parajasti vaja on, ära hoia tagasi, ära jäta midagi järgmise või ülejärgmise loo jaoks. Kirjuta, nagu see oleks su esimene ja viimane romaan.“

      Mis Miikaelil viga öelda, ta ilmselt sündiski pool käsikirja kaenla all ja sulg pihus.

      See ei ole tegelikult üldse nii lihtne.

      Ma olen kirjutanud kümneid ja kümneid peatükke, aga ülelugemisel ei ole ükski see. Kust alustada, kuhu jõuda? Kui kirjutada nii, nagu öeldakse, et peab, ei jõua ma kirjutamisenigi, vaid takerdun loo väljamõtlemises. Ajastatud kliimaks, katarsis ja – näiteks peaks teooria järgi olema igas loos – vastane. Aga päriselus ei ole ju nii. Kõigil inimestel ei ole rivaali või vaenlast, kes talle kurja soovib.

      Ent samas ei pruugi vastane olla inimene. Võib olla mõni isikuomadus või haigus või mälestus, mis teda iga päev tagasi hoiab ja pööritab.

      Sa ei saa olla lugenud kõiki siiani kirjutatud raamatuid, sa ei saa teada kõiki tegelasi ja ideid ja teemasid ja tehnikaid ja stilistilisi võtteid ning lugusid , aga sa võid olla kindel, et milline iganes on sinu lugu, keegi teine on selle juba kirja pannud. Tõenäoliselt paremini kui sina. Mitte ainult, et on kirjutatud sarnasel teemal, aga on kirjutatud sama raamat, rida või lause; näiteid sellest leiab piisavalt palju ka lähimate tuttavate kirjutajate kogemustest.

      Üks noor naisautor läks vaatama üht Lõuna-Korea filmi, sest selle pealkiri oli tema kirjutatava romaani pealkirja mitmus. Film tugines samale loole, paari muudetud detailiga. Väga väikesed, kõrvalised nüansid. Pärast seda ei kirjutanud ta kolm aastat midagi.

      Üks