Elamata elud. Argo Järve

mölapidamatus ja eufooria tekkis kõige ümbritseva suhtes. Pakatasin energiast. Väsimus oli kui peoga pühitud. Suu kuivas kergelt ja seepärast tõusin ning suundusin baari poole. Leti äärde uut kokteili tellima minnes oli tunne, et jalad ei kuula enam sõna ja kõnnin nagu toonekurg. Iseendale tundus vähemalt niimoodi. Sõrmedega vastu letti trummeldades, ütlesin kiirelt sõnu pudistades oma joogisoovi. Baarmen vaatas mind imelikult ja pobises endale midagi nina alla. Arvas ilmselt, et ma olen üle joonud jaaniuss või midagi sinnapoole aga see ei huvitanud mind absoluutselt.

      Haarasin letilt klaasi ja viskasin baarmenile mõned kortsus rahatähed. Ma isegi ei vaadanud palju seal seda oli, niivõrd kiire oli tagasiminekuga lauda. Seekord tundsin ennast juba tähtsalt ja tõelise kambajõmmina ning teistega võrdselt.

      Sellest samast võrdsusest sai minu allakäigu algus, millest ma ei saanud aru ennem, kui olin päris põhjas ning sõbrad ja viimased lähedased olid mulle käega löönud. Suhete parandamiseks ei olnud kahjuks enam aega antud. Sellest sain ma aru alles hiljem.

      II

      Teekond põrgusse

      Ärkasin järjekordsest pohmelusest ühes odavas hotellis kuskil äärelinnas.

      Voodisse olin jõudnud alles varavalges. Vaatasin kissitades toas ringi ja proovisin ähmaselt meenutada eilseid sündmuseid.

      Sündmuste virr – varr käis nagu kinoekraanil silme eest läbi. Seda küll ainult osaliselt, kõike ei suutnud ma hetkel kuidagi meenutada. Pea lõhkus meeletult ja ma ei tahtnudki hetkel midagi väga meelde tuletada. Õhtu oli olnud raju nagu alati. Ööklubid, narko ja naised ei puudunud sellestki ööst. Peale seda kui olin Stefiga niiöelda vennastunud, möödusid minu päevad pidevas möllus. See oli nagu rikkis karusell, mis aina kiiremini pöörles ja mind sealt enam maha ei lasknud.

      Jõudsin veel vaevu tööl käia. Õnneks käisin vahetustega tööl ja mul oli pidevalt kaks – kolm vaba päeva jutti. Just need töövabad, niinimetatud hingamispäevad, möödusid linnas klubides ja kahtlastes seltskondades. Steff usaldas aeg – ajalt minu kätte hoiule väiksemaid koguseid ja vahest toimetasin tema palvel, hoolikalt suletud pakke ka mingitele inimestele edasi. Steff andis mulle selle eest paar korda nagu muuseas rahanutsaka, mis ületas minu ametliku kuupalga tavaliselt mitmekordselt.

      See oli nii magus ja vangistav ning pani mind, noort meest mõtlema, et mis kuradi pärast ma üldse tööl käin. Muidugi ei mõelnud ma pulbrist, kui narkootilisest ainest ning oma tegevust ei pidanud ma tollal sugugi ebamoraalseks või mingil määral kahjulikuks. Selle tegelikust mõjust nii inimhingele, kui kaudselt ka ühiskonnale, polnud mul tollal tegelikult aimugi. Kõik oli lihtsalt nii kuradi lõbus ja tulus. Muidugi pidasime ennast tollal ka tegijateks.

      Steffi teadsid paljud inimesed ja klubide uksed avanesid iseenesest, ilma järjekorras seismata. Ükskõik kuhu me temaga läksime, teda tunti ja mingil määral, osaliselt ka kardeti.

      Ilmselgelt tundsin ka mina ennast tema seltskonnas tähtsana. Me olime peaaegu kokku kasvanud. Vähe oli neid päevi kui ma temaga üldse ei kohtunud.

      Vahest, ilma temata sihitult linnas kolades ja kuhugi tuttavasse baari, restorani sisenedes, tervitasid mind paljud tema nii – öelda äripartnerid.

      Seinalt tuge otsides komberdasin aknani ja keerasin ruloo täiesti kinni. Hetk hiljem võisin silmad juba täielikult avada ja tualetti minna. Väikeses, räpasevõitu ruumis oli vana vann, katkine peegel, paar kulunud väljanägemisega riiulit ja mõranenud jalaga pott. Tõstsin kaane üles ja soristasin kergelt tuikudes, mustava sisuga poti sisemusse. Iiveldama ajas. Siin odavas ja kopitanud haisuga hotellis poldud ilmselt puhtusele väga rõhku pandud.

      Tuve imestas endamisi, kuidas ta küll sellisesse urkasse ööbima oli tulnud. Tavaliselt, väljaspool üürikorterit olles, ööbis ta ikka paremates kohtades. Mees loputas enda nägu jaheda veega, väljus ruumist ja istus voodiservale, vaatas ringi ning tõusis uuesti. Ta kobas taskuid, võttis põrandal vedeleva nahktagi ja väljus toast. Tal polnud ikka veel aimu kus ta tegelikult viibis. Mees läks ettevaatlikult trepist alla ja nägi portjeed.

      “Hommikust, kas ma võlgnen veel midagi?” küsis ta teda mitte ainult tähelepaneliku, vaid lausa uuriva näoilmega vahtivalt portjeelt.

      “Ei. Teil on kõik makstud. Soovite taksot?” vastas talle mees leti tagant. Ilmselt oli sama tegelane siin ka tema tulles olnud, sest ta isegi ei küsinud, millises toas ta ööbinud oli.

      “Pole…vaja“ vastasin lõpuks aeglaselt ja väljusin tänavale.

      Tiirutasin üsna kaua mööda tänavaid, enne kui taipasin, kus ma olen.

      Pea hakkas lõpuks selginema, kuid enesetunne polnud kiita. Tuve istus sadama lähedal pargipingil ligi tund aega, enne kui otsustas lõpuks koju minna.

      Ta liikus kiirelt sõidutee äärde ja viibutas käeviipega taksole, mis kiirelt lähenes ning tema kõrval peatus. Tuve avas tagumise ukse ja kadus auto sisemusse.

      “Kuidas elu läheb Tuve. Kas koju?” küsis taksojuht.

      Tuve võpatas ja vaatas pingsa näoga juhile otsa. Mehele ei meenunud kuidagi ega kuskilt taksisti nägu.

      “Läheb kah. Jah, ikka koju,” vastas ta ning püüdis asjatult meenutada, kust ta küll seda meest tunneb. Taksojuht rääkis vahet pidamata küll kehvast ajast ja oma kodusest elust.

      Heitis aeg-ajalt pilke peeglisse, justkui veendumaks, kas Tuve teda kuuleb ja jätkas monoloogi, sest tagapingil istuja vastas ainult noogutades või pead raputades.

      Pool tundi hiljem peatus takso tema elukoha ees. Tuve maksis arve ja väljus kiirelt autost.

      Ta võttis oma pisikeses üürikorteris mõnuga vanni ja heitis end päevinäinud, kuid puhta pesuga voodisse pikali. Tuve tundis ennast vaevatult, justkui oleks temaga palli mängitud. Kõik kondid ja kohad valutasid. Ta oli olnud kindel, et niipea kui ta koju jõuab, võtab ta vanni ja peale seda jääb magama nagu imik aga see ei õnnestunud.

      Mees tõusis ja läks ohates poolpimedasse kööki. Seal oli akna ette kinnitatud ruloo alati suletud. Tuvele ei meeldinud liigne päevavalgus ja uudishimulike pilgud, kes tänavalt sisse võisid vaadata. Tegemist oli ikkagi esimese korrusega. Kardinaid polnud ta sellesse üürikorterisse jõudnud veel siiani soetada.

      Avasin vana, kägiseva uksega külmiku ja võtsin sealt pooltühja mahlapaki. Rohkem seal midagi polnudki. Klaasi kasutamata valasin jahutavat tomatimahla, otse pakist, oma valusasse ja põletavasse kurku.

      Ahnelt neelates tegin pakile põhja peale ja pühkisin suu käeseljaga puhtaks. Virutasin paki vandudes seina ääres seisvasse inetusse prügikasti ja istusin põrandale maha. Suitsuhimu oli suur aga silma ei hakanud ühtegi sigaretti.

      Ohates ja vaevaliselt end püsti tõugates, kõndisin elutuppa, kohmitsesin äsjasoetatud “Hugo Bossi” nahktagi taskutes ning tõmbasin sealt kortsunud “Marlboro” sigaretipaki välja. Süütasin väriseva käega sigareti ja ohkasin valjult mitu korda. Torkasin käe püksitasku ja tõmbasin sealt peoga välja hunniku kortsunud rahatähti. Umbkaudu tuhat dollarit ja natukene kroone. Seda oli veel rohkem kui küllalt. Olin äsja maksnud üüri ja meeletu lauatelefoni arve, kasutasin seda vahest päris agaralt, eriti johmas peaga aga see oli teinekord minu ainus side välismaailmaga. Juhtus nii, et sulgesin ennast päevadeks pimendatud korterisse ja ei lasknud isegi Steffi ega muid kambajõmme sisse.

      Mobiiltelefon oli alati hääletu ja nii ei saanud keegi neist, kes ukse taga kobistamas ja kuulatamas käisid, teada, kus ma parajasti viibin. Tõmbasin sigaretist ahnelt paar mahvi ja aeglaselt suitsu välja puhudes kuulatasin vaikust. Seinakell tiksus nii valjusti, et mul hakkas hirm. Väristasin õlgu ja kustutasin sigareti tuhatoosi. Tõusin ettevaatlikult toolilt ja läksin akna juurde, näpuga õrnalt ruloo plastikust ribi kergitades, piilusin õue.

      Päike oli juba kõrgel ja kõrvetas korralikult. Eemaldusin ja läksin tagasi elutuppa. Lülitasin televiisori sisse ning jäin seda, häält sisse lülitamata, vaatama.

      Tugev ning nõudlik koputus äratas mind omast mullist. Ehmatasin, süda hakkas meeletult taguma ja otsaesine tõmbus märjaks. Tundsin