.

hüüdis Timo ootamata agaralt. „Tule sisse, tule sisse, tule sisse! Ma ei tundnud sind alguses ära. Pole mõnda aega näinud.”

      Isand Laming astus pisut kõheldes, külg ees, sammu ligemale ja silmitses meid, samal ajal kui Timo jätkas:

      „Ja pealegi oled sa ju mitu aastat surnud. Eks ole? Varsti kolm aastat. Isegi kolm aastat kasematti moonutab inimese nägu. Kolm korda kolm seda enam. Mis siis surmast rääkida. Tema teeb inimese näo hoopis teiseks. Ka valitseja oma. Näe kui pisikeseks ja lihtsaks sina oled muutunud! Ei-ei, ära karda, et ma sulle valetama hakkan. Ma olen sulle alati tõtt rääkinud. Aga praegu hoian ma ka tõe enese teada. Sest tõtt ütlen ma sulle otse ja omavahel. Nagu alati. Omal ajal olid sa minu peale pahandanud, et ma ütlesin sulle surelik. Noh, ega ma nüüd seda ei tee. Nüüd ma ei ütle sulle surelik, vaid surnu – Alexandre, le mort. Aga ikka otse sulle enesele. Kurb, et sa… Kurb, et sa neid väikesi nuhkisid tarvitad. Aga jumal sinuga. Ühed surnud kõik.”

      „Isand Laming, minge juba,” ütles Eeva metalselt, „härra tunneb ennast täna halvasti.”

      Isand Laming taganes vabandusi pomisedes toast välja ja Timo vaatas talle imelikult tühja pilguga järele. Mulle paistis, et ta põsenukid olid läbi ta ikka veel hallika kahvatuse mingist sisemisest pingutusest punetama hakanud. Igatahes hiilgasid ta otsaesisel mõned peenikesed higipiisad. Eeva võttis tema rohelise kuue rinnataskust valge räti. Timo pigistas silmad kinni ja Eeva pühkis ta otsaesise kuivaks. Mina ütlesin:

      „Ma lähen ka nüüd. Head ööd.”

      Eeva ütles: „Parem vist on. Head ööd.”

      Timo ei öelnud midagi.

      Esmaspäeval, 6-ndal juunil

      Ma ei tea ikka veel, mis ma tunaeileõhtusest loost arvama pean. Eeva sõitis eile väikese Jüri, teener Käspri ja toaneitsi Liiso seltsis minema. Mul polnud juhust tema käest küsida, kas Timoga sagedasti niiviisi juhtub ja mis tema, Eeva, sellest arvab. Aga mida täpsemalt ma stseeni Lamingiga silma eest mööda lasen, seda veendunumalt pean ma ütlema, et ma pole ei Timo hulluses ega ka mitte tema tarkuses kindel.

      Üldse, kui ma neid lehekülgi tagasi lehitsen, saan ma aru, et eilsete ja homsete asjade asemel on tarvis mõned ammused lood kirja panna. Mõned, mida teadmata tänased ja homsed asjad kõrvalisematele silmadele veel segasemad peavad paistma, kui nad juba mulle endalegi paistavad.

      Nõnda siis, terve 1817-nda aasta sügise ja sügistalve elasime meie kolmekesi Võisikul või õigemini Võisikul ja Tartus. Sest Eeva ja Timo käisid selle aja sees mitu korda Tartu vahet ja olid seal mõnikord mitu nädalat, ja korra või teise olin ka mina neil seal kaasas.

      Muuseas, minu plaanist ennast edaspidi Võisiku valitsejaks pakkuda ei tulnud midagi välja. Kui ma sellest Timole rääkisin, ütles ta naerdes, et ta olevat ammugi märganud, kuidas Klarfeldt meid pisitasa pügab. Aga ka piiblis pidi ometi seisma, et pahmast tallaja härja suud ei pea seotama. Ja muidu olevat Klarfeldt asjalik mees. Mind pidi Timol aga hoopis teise töö peal tarvis tulema. Ta ütles:

      „Ma olen vaadanud, sina, Jakob, oled harjutanud oma käekirja Masingu pandud aluse peal imeväärt korrapäraseks ja selgeks. Nähtavasti on see mingil määral ka loomuse küsimus, muuseas. Ja minu vanu koolipoisivihikuid oled sa mitu aastat uurinud. Nii et minu kirbukirja sorgeldusi loed sina sorinal. Ja sellepärast ei ole mul oma käsikirjade ümberkirjutajaks kohasemat meest kuskilt võtta kui sina.”

      Mina küsisin: „Mis käsikirjad need sul on?” Ta kõndis natuke aega edasi-tagasi. Ma mäletan, see oli sealsamas kabinetis, kus ta meie surnud keisriga tunaeile juttu ajas. Aga sel ajal oli ta just elusa keisri flüügeladjutandi ametist tulnud ja oli ise piltilus sirge noor mees. Suurte akende taga tuiskas. Timo kõndis ühest aknast teiseni, ühest tuisust teiseni ja tagasi, jäi joonistuslaua ette seisma ja lükkas gloobuse keerlema. Ma mäletan, ma mõtlesin: näe, mismoodi ta kujutleb end maailma oma tahtmise järgi pööritavat… Ta ütles:

      „Noh, näiteks minu õpetaja Lehrbergi elulugu. Postuumselt on tema ju mingil määral sinu õpetaja ka. Kui see töö mul natuke küpsemasse järku saab, tahan ma paluda, et sa kirjutaksid selle mulle ümber. Esiteks oleks see mul enesel siis selgemalt silma all. Teiseks – ma olen tähele pannud: võõra käekirjaga teksti puudused torkavad mulle hõlpsamini silma kui need, mis mu enese kirjutatud tekstis võivad leiduda.”

      Nõnda et härra erupolkovnik von Bock oli tüürimas militaria’st literaria’sse. Ja minust plaanitses tema endale kirjutajat. Aga seesinane tema kava oli määratud veel vähem täide minema kui minu plaan valitsejakohast Võisikul.

      Tartus peatusime meie Suurkooli tänavas Timo isa kunagises majas. Ma ei tea, kelle omanduses see maja kümne aasta eest õieti oli, nähtavasti olid mingid Liivimaa aadlikest sugulased selle vana Georgi-härra pankroti ja surma järel ära ostnud ja andsid meie tulles neli-viis teise-korra-tuba meile lahkesti pruukida. Timo käis sealsamas suurkooli uues templitaolises peahoones professor Ewersi ajalooloenguid kuulamas ja kirjutas neid niisuguse hoolega üles, et sai poole talvega mitukümmend sinist vihikut täis. Mina lehitsesin neid ka. See oli keskaja ajaloo kursus. Ja mulle paistis silma: iseäranis palju oli Ewers rääkinud rüütellikkusest kui ajastu ideaalist – ja nimelt need kohad oli Timo oma üleskirjutustes hoolega alla kriipsutanud. Mind ajas see igatahes muigama. Seda enam, et ma ühel õhtul kuulsin sellesama Timo enese suust hoopis midagi muud.

      Õhtuti kogunesid Timo sõbrad kas tema ja Eeva pool Suurkooli tänavas või kuskil mujal. Need olid enamjaolt noored inimesed aadli ja literaatide seast, aga sekka juhtus sinna ka vanemaid härrasid ja ülikooli professoreid oma prouadega. Ja see oli muuseas kõik säherdune rahvas, kes Eeva puhul vähemalt väliselt üldsegi nina ei kirtsutanud ega ennast nähtaval moel temast paremaks pidanud. Mulle paistis, et koguni vastupidi: nad püüdsid temaga iseäranis armastusväärsed olla. Mis teinekord küll ka natuke naeruväärt kuju võttis – kui nad oma prantsuskeelse jutu Eeva tulles katki jätsid ja tihti üsna kibadi-kobadi maakeeles tema poole pöördusid. Ja kui tema kõige vaevumärgatavama muigega neile ütles:

      „Mesdames et Messieurs, continuez donc enfrangais, pour moi c ‘est moins difficile que pour vous l ‘estonien.”

      Nii et ühed unustasid üllatusest suu lahti („Ilus lehmatüdruk, kelle see hull Bock oli ära kosinud, oli siis ikka tõesti haridust saanud, nagu mõned ju rääkisid…”) ja teised muutusid korraga vabanenult jutukaks ja uudishimulikuks. Aga nende uudishimu Eeva suhtes püsis ikkagi haritud inimestele sobivates piirides. Olgugi et ka see aeg-ajalt koomiliseks kippus. Iseäranis kui nad tähele panid, et Eeva polnud seltskonnas ainuke kurioosum, vaid et tal veel ka minutaoline saksapükstes prantsuskeelne külakas kaasas oli… Ma mäletan, kuidas keegi lõkendava näoga ja pulkas-silmaline eakam isand hüüdis, kui ta meiega viis lauset oli vahetanud ja see tema ajudesse oli pärale jõudnud:

      „Ma saan aru, et iga halli hulga seas võib leiduda jumalast loodud erandeid. Aga nüüd – pärast seda, mis me siin näeme – kas me peame nüüd siis järeldama, et kui meie tere-tered võimaluse saaksid, siis võiksid nemad kõik prantsuse keelt rääkida ja voltäärlased olla… ?! Est-ce qu ‘il nous faul conclure…?!”

      Mispeale professor Parrot heitis Eevale ja mulle, ma mäletan küll missuguse kahetsevnaeruse pilgu ja ütles:

      „Oui, mon cher Bruininck, c ‘est qa qu ‘il faut conclure!”

      Veel mäletan ma neilt paarilt õhtult läbi udu professor Ewersit ja lehviva lakaga härra La Trobe’i, kes improviseeris kord klaveril, kord harmooniumil, kord klavessiinil (teda olin ma korra juba Võisikulgi kohanud, sest tema oli õieti meie kandi mees: ta oli ju oma muusikuse-huvi kõrval ootamata moel meie Põltsamaa kihelkonnakohtunik). Ja veel mäletan ma muidugi professor Moierit tema ilusa prouaga.

      Moierite maja on mul millegipärast iseäranis hästi meeles – Karlova tee ja mingi Emajõe äärde mineva kujakese nurgal, väike lumise kivikatusega kollakaks krohvitud puumaja keset hangesid, tegelikult juba väljaspool linna. Seal oli alumisel korral kuus või seitse ruumikat, aga madalalaelist tuba ja üleval katuse all omajagu veel. Ma mäletan, uksed olid