Keisri hull. Jaan Kross

ja Eeva nõudel pidin ma iga päev vähemalt nendega ühes lõunatama. Ja sellele ei hakanud ma vastu. Sest lõunalauda ei tulnud peale nende eneste ja doktor Robsti mitte kedagi. Timo nooremad vennad Georg ja Karl olid kes kus ja õde Elisabeth, nagu ma vist juba kirjutasin, neljandat aastat Eestimaal mehel. Muuseas, seesinane Elisabeth polnud teps vaevaks võtnud oma lemmikvenna ja tema noore proua kojusõiduks neile pidulikult külla tulla, mida viimast, nagu ma aru sain, oleks pidanud normaalseks arvama. Aga meie puhul ei olnudki ju normaalse juhtumiga tegemist. See oli otsemaid mitmest asjast näha. Eeva ja Timo saatsid Võisikule jõudes sündsal viisil naabritele küllakutsed laiali. Igatahes vähemalt neile, kelle kohta otseselt teada polnud, et nad nende sekka kuulusid, kes olid Timo ja Eeva abielu jakobiinlikuks sigaduseks või koerapulmatembuks kisendanud. Aga ka kutsutuist ei suvatsenud keegi tulla. Ühed olid ära sõitnud ja teistel oli sügisene külmetus või muu viga kallal. Nõnda et meie söömaajad (mitte söögitoas, mis asetses köögi naabruses, nii et sinna ulatusid toiduvalmistamislõhnad, mida Timo ei sallinud, vaid rohelises teejoomatoas väikese saali kõrval) sündisid kõik neljakesi ümmarguse teelaua ümber. Aga laud oli igatahes Bockide raske lauahõbedaga kaetud. Vanahärra Bocki kohta olin ma küll kuulnud, et ta pidi olema mingisuguste omaenese süüde läbi vaese mehena surnud (kaheteistkümnenda aasta suvel laatsaretipalavikku Riia linnas, kus ta kaptenleitnandi aukraadis oli Punapardi pealetungi aegu sõjaväehospidale organiseerinud). Sedamööda pidi muidugi ka Timo tegelikult vaene mees olema. Aga see, kui imelik asi seesinane rikaste vaesus õieti olla võis, pidi mulle edaspidi veel hoopis kõnekamate asjade peal selgeks saama, kui Bockide lauahõbe seda oligi.

      Minu vastas istus laua ääres doktor Robst. Tema hoolitses mõisarahva tervise eest ja tohterdas ka Põltsamaa rentnikku von Wahli või lossiomanikke Bobruiskeid, kui need Peterburi ja Pariisi vahel haruharva Põltsamaale juhtusid. Pealeselle kollektsioneeris doktor Robst liblikaid ja lavastas Võisiku antvärgilastega aeg-ajalt katke Lessingit või Kotzebuet. Lõunalauda jõudis ta iga kord kahesaja sammu tagant vanast härrastemajast ehk Kivijalast õhetades pärale. Ning enne laudaistumist ja lauas, suutäite vahel, tsiteeris ta meile lainetaval häälel Rousseau’d või pidas loenguid kodumaa laululindudest, ikka sellekohaste vilistamisproovide saatel. Kusjuures ta iga vilelirina ette ja taha teaduslikult ära põhjendas ja armulise proua käest kummardusega andeks palus. Ja mina vahtisin üle laua tema vibalikku kogu ja lendutõusvat olemist, ta heatahtlikku nägu ja kurbi silmi terjerisaba moodi kulmude all, ning mul oli hea meel, et ta mul seal niimoodi vahtida oli ja mul sellevõrra vähem tarvis läks oma õega ja õemehega pilkusid vahetada. Sest risti minu ja doktori vahelt läbi hõõgasid need kaks teineteisele oma suurt armastust nii varjamatult üle laua vastu, et ma imeks poleks pannud, kui Bockide hõbedased soustikannud oleksid sellest tinisema hakanud. Ma mäletan, Timo ei tahtnud Käspril või köögipiigal laua juures teenida lasta, nii et mõnikord tuli Eeval või ka Timol püsti tõusta ja midagi tuua või õiendada. Ja iga kord, kui Timo laua juurde tagasi tulles Eevast mööda astus, kummardas ta Eeva kohale ja andis talle kuklaauku musi, või, mis veel kohatum, Eeva libistas Timost mööda oma kohale minnes mehel pihuga läbi rõõmsa pruuni juuksepahmaka. Otsekui poleks doktor Robsti ega mind sealsamas laua ääres üldse olemas. Aga kange armastus on ennegi —

      4-ndal juunil, hilja öösel

      See Jette tuli nii tasa ja koputas nii äkitselt, et ma jõudsin oma päevaraamatu vaevalt ära koristada.

      Aga koolitarkuse poolest on ta rumalam, kui ma arvasin. Ma tahtsin tema teadmised läbi katsuda ja andsin talle rehkendusülesande. Nimme niisugusest asjast, mis tüdrukuid huvitama peaks: riidekaupmees müüs kokku 44 rubla eest kahte sorti musliini. Ühe küünar maksis 2 ja teise küünar 4 rubla. Mitu küünart müüs ta kallimat ja mitu odavamat musliini, kui ta sai odavama eest kokku 6 rubla rohkem kui kallima eest?

      Jette kirjutas selle oma sileda ja rutaka kirjaga üles, vahtis natuke aega oma ridu, ja kui vastus sedamaid ära ei paistnud, hakkas lihtsalt naerma:

      „Kuulge, härra Mettich – ega mina riidega kauplema ei hakka. Minul on riidepoes ainult siis tegemist, kui ma ostma lähen. Ja musliini ma nagunii ei osta. Musliin on juba mitu aastat koguni moest läinud.”

      Ja sealjuures vaatas ta mulle oma naeruste silmadega (silmad on tal hallid ja pisut pungis, väheke nagu udused ja siiski siravad) ja naeruse punase suuga niimoodi otsa, nagu peaksin ma temaga tingimata kaasa lõkerdama hakkama.

      Aga kui ma talle siis 44 tolli pikkuse joone paberile tõmbasin (kogu väike ovaalne laud kahe korvtooli ees, kus me istusime, oli paberipoognat täis), kui ma joone paberile tõmbasin ja keskpaiga ära märkisin ja teda vankumatul koolmeistrihäälel mõtelda käskisin, siis luges tema sedamaid teisest joonepoolest 6 tolli maha ja pani esimesele juurde ning luges esimese poole kahetollised ja teise neljatollised jupid ära. Nõnda et praktilist nutti oli temal iseenesest küll ja küll. Ja protsentülesannetega tuli tema mõninga meeldetuletamise järele ka päris kenakesti toime. Ja rõõmustas selle üle ise nõnda, et kippus mitu korda naerda lõkerdama. Aga Peeter Suure reformide asi oli tal täiesti pässus. Ja ma ei usu, et see tal minu seletusest palju klaarimaks sai. Sest ma panin tähele, et ta mängis mind kuulates üsna eemalolevalt oma peenikese kuldsõrmusega. (Kihlasõrmus see küll vist ei ole, sest kui ta kooli edasi tahab minna, on ta ju vaevalt kihlatud, eks ole). Ja mõni Vene riigi asjadesse puutuv küsimus huvitas teda koguni ka. Sest minu Peetri-reformide-jutu peale küsis ta:

      „Härra Mettich, teie olete hirmus tark inimene, ütelge – proua Friebe juures ei saanud meie selles asjas sugugi selgust – mis seal Peterburis tunamullu detsembris õieti sündis?”

      Ma olin natuke aega vait.

      „Koolis teile ei räägitud?”

      „Oh ei! Ainult sosistati. Et oli mäss olnud. Ja keisri elu kallale kiputud. Ja mõned suuremad tüdrukud nutsid. Et hulk toredaid ja kõige parematest perekondadest noori ohvitsere olevat hukka saanud. Või hirmsa nuhtluse ära teeninud. Aga mis see kõik oli ja mille nimel nad olid mässama hakanud, sellest ei saanud keegi aru. Igatahes mina küll mitte. Võib-olla sellepärast, et see polnud meie õpetajail endilgi vististi klaar. Ja ka sellepärast, et mina olin tunamullu ise alles liiga laps. Aga nüüd saaksin ma juba aru küll. Kui üks nii tark mees nagu teie mulle seletaks…”

      Mina mõtlesin: vaata tüdrukut… Mina ei tea isegi, mis seal õieti oli. Näputäis isandamajadest nolkisid tahtis hakata maailma pöörama. Vististi küll õigele poole. Aga nii kuradi ennatlikult. Ja nii kuradi ülevalt alla. Nagu ma olen aimama hakanud. Olgugi et, jah, õigele poole… Sest isevalitsuse piiramine ja konstitutsioon olid sõnad, mis mulle juba enne tunamullust detsembrit mõnikord kõrva olid puutunud… Muuseas ka sellesinase polkovnik Tenneri suus, kelle trianguleerijaterühmaga mina kahekümne teisest kahekümne kuuendani mööda Kuramaad ja Grodno kubermangu pahmasin. Aga Jettele ütlesin ma:

      „Teate, räägime sellest teisipäeval, kui te järgmine kord minu juurde tulete.”

      Mispärast peaksin mina hakkama ühele plikale niisuguste asjade kohta oma arvamust avaldama, mille ees tervel impeeriumil on suu vett täis?! Ena mul asja. Aga mul ei sünni ju tüdrukule ka ütelda, et ma sellest mitte kui midagi ei tea. Õpetaja peab ikka teadma. Noh, teisipäevaks unustab see väike tuulepea oma pärimise muidugi ära.

      Ta oli juba püsti tõusnud ja minekul, kui ta jäi äkitselt minu ette seisma ja küsis:

      „Teie olete ju meie härra sugulane… Tähendab – olete ja ei ole ka… Ütelge: kas meie härra on nüüd tõesti hull – nagu riigivalitsus pidi kinnitama – või ikkagi mitte…?”

      Ma olin vist jälle natuke aega vait.

      „Kuidas siis ikkagi mitte?” ütlesin ma. „Seda ei kinnita ju üksi riigivalitsus ülepea, vaid keiser ise. Siis peab see ju õige olema!”

      „Ah nii,” ütles ta vaikselt, „mina lootsin, et võib-olla ta ikkagi ainult teeb, et ta on hull,” – Jette vaatas mulle siravate helehallide silmadega otsa – „sest hirmus kahju on mõelda… niisugune tore härra…”

      Ta läks minema. Ma astusin oma kirjutuslaua ette ja vaatasin aknast välja. Ta sammus valendavate õunapuude vahel