Tants lohedega II osa. George R. R. Martin

„Vähemalt see vastab tõele.”

      „See kõik vastab tõele,” kostis prints valust nägu grimassitades. Kas talle teeb liiga luuvalu või luiskelugu? „Ja nüüd on ser Gerold tagasi meile kättesaamatusse Kõrgepelgu kantsi pagenud.”

      „Tumetäht,” nurrus Tyene itsitades. „Miks ka mitte? See kõik on tema süü. Aga kas ser Balon seda ka usub?”

      „Usub, kui ta seda Myrcella suust kuuleb,” käis Arianne peale.

      Obara turtsatas uskumatult. „Ta võib luisata täna ja homme, aga varem või hiljem räägib ta tõtt. Kui ser Balonil tõega Kuningalinna naasta lubatakse, hakkavad trummid põrisema ja veri voolama. Me ei tohi tal lasta lahkuda.”

      „Muidugi võiksime ta tappa,” kostis Tyene, „aga siis peaksime tapma ka tema ülejäänud kaaskonna, isegi need armsad noored kannupoisid. Ja see oleks… nii räpane.”

      Prints Doran sulges silmad ja avas siis need uuesti. Hotah nägi, kuidas ta jalg sõba all tudises. „Kui te poleks mu venna tütred, saadaksin teid kõiki kolme tagasi kongidesse ja hoiaksin teid seal kinni, kuni olete vanadusest halliks läinud. Selle asemel kavatsen teid koos meiega Veteaeda kaasa võtta. Seal on õppetunde, kui neid vaid mõista oskaksite.”

      „Õppetunde?” päris Obara. „Mina olen seal vaid alasti lapsi näinud.”

      „Just,” kostis prints. „Ma pühendasin ser Baloni loosse, aga mitte kogu loosse. Kuni lapsed tiikides sulistasid, jälgis Daenerys neid apelsinivõsas ja ta jõudis mõistmisele. Ta ei suutnud kõrgesti sündinuid madalast soost lastest eristada. Alastuses olid nad kõik vaid lapsed. Nad kõik süütud, kõik haavatavad, nad kõik väärisid pikka elu, armastust, kaitset. „Seal lasub sinu riik,” ütles ta oma pojale ja aujärjepärijale, „pea neid meeles, mida iganes sa ka ei tee.” Minu enda ema lausus mulle samad sõnad, kui olin tiikidest lahkumiseks piisavalt vana. Printsil on hõlbus kõik odade alla kutsuda, aga lõpus maksavad hinda lapsed. Nende nimel ei pea tark prints ühtki sõda ilma mõjuva põhjuseta, ega ühtki sõda, mida tal pole lootust võita.

      Ma pole pime ega kurt. Tean, et te kõik peate mind nõrgaks, hirmunuks, väetiks. Teie isa tundis mind paremini. Oberyn oli alati siug. Surmav, ohtlik, ennustamatu. Keegi ei julgenud talle vastu hakata. Mina olin rohi. Mõnus, vastutulelik, hästi lõhnav, igas tuuleiilis koolduv. Kes pelgab rohus kõndimist? Aga see on just rohi, mis varjab siugu oma vaenlaste eest ja kaitseb teda, kuni viimane ründab. Teie isa ja mina tegime lähemat koostööd kui arvata oskate… ja nüüd teda pole enam. Küsimus seisab selles, kas ma võin tema asemel tema tütreid usaldada.”

      Hotah jälgis järjest nende kõigi ilmeid. Obarat, tema roostekarva küüsi ja kõvastatud nahkrüüd, tema tigedaid lähestikku asetsevaid silmi ja rotikarva juust. Loidu, elegantset, oliivikarva naha ja punakaskuldse paelaga põimitud pika musta palmikuga Nymeriat. Sinisilmset ja blondi, pehmete kätega ja plikalikult itsitavat Tyenet.

      Tyene vastas nende kolme eest. „Mitte millegi tegemine on raske, onu. Andke meile ülesanne, suvaline ülesanne ja leiate, et oleme nii ustavad ja kuulekad kui ükski prints seda loota võib.”

      „Seda on hea kuulda,” kostis prints, „aga sõnad on tuul. Olete mu venna tütred ja ma armastan teid, aga olen õppinud, et teid ei saa usaldada. Ma soovin teilt vannet. Kas vannute, et teenite mind ja teete kõik, mida käsin?”

      „Kui just peame,” vastas emand Nym.

      „Siis vanduge kohe ja oma isa haua nimel.”

      Obara nägu tõmbus süngeks. „Kui te poleks minu onu…”

      „Ma olen teie onu. Ja teie prints. Vanduge või lahkuge.”

      „Ma vannun,” ütles Tyene. „Oma isa haua nimel.”

      „Ma vannun,” kostis emand Nym. „Oberyn Martelli, Dorne’i Punase Siu ja teist parema mehe nimel.”

      „Just,” sõnas Obara. „Ka mina. Isa nimel. Vannun.”

      Prints lõdvestus osaliselt. Hotah nägi teda tagasi tooli vajumas. Prints sirutas käe välja ja printsess Arianne astus tema juurde ja haaras tal käest. „Räägi neile, isa.”

      Prints Doran tõmbas katkendlikult hinge. „Dorne’il on õukonnas veel sõpru. Sõpru, kes kannavad meile ette asjadest, mida me ei peaks teadma. See Cersei saadetud kutse on pettus. Trystane’il pole mõeldud kunagi Kuningalinna jõuda. Teel tagasi, kusagil kuningalaanes, ründavad ser Baloni salka lindpriid ja minu poeg sureb. Mind kutsutakse õukonda vaid selleks, et tunnistaksin rünnakut oma silmadega ja lunastaksin kuninganna kogu süüst. Ah jah, need lindpriid? Nad karjuvad rünnates „Poolmees, Poolmees”. Ser Balon võib isegi hetkeks Paharetti märgata, aga keegi teine teda ei näe.”

      Areo Hotah poleks uskunud, et Liivamadusid on võimalik pahviks lüüa. Ta oleks eksinud.

      „Päästku meid Seitse,” sosistas Tyene. „Trystane? Miks?”

      „See naine on peast segi,” ütles Obara. „Ta on ju kõigest poisike.”

      „See on hirmus,” kostis emand Nym. „Ma poleks seda iial uskunud, Valvkonna rüütlist küll mitte.”

      „Nad on vandunud kuuletuma, täpselt nagu minu ihuväelaste ülem,” vastas prints. „Ka mina kahtlesin selles, aga te ju nägite, kuidas ser Balon tõrkus, kui talle mereteed soovitasin. Laev oleks kõik kuninganna ettevalmistused uppi löönud.”

      Obara nägu tõmbus punaseks. „Andke mulle mu oda tagasi, onu. Cersei saatis meile pea. Peaksime talle kotitäie vastu saatma.”

      Prints Doran tõstis käe. Tema nukid olid punased kui kirsid ja pea sama suured. „Ser Balon on külaline minu katuse all. Me oleme murdnud leiba ja jaganud soola. Ma ei tee talle häda. Ei. Me reisime Veteaeda, kus ta saab kuulda Myrcella loo ja saadab kuningannale kaarnaga teate. Tüdruk palub tal talle liiga teinud mehe üles otsida. Kui ta on mees, kelleks teda pean, ei saa Swann keelduda. Obara, sina juhid ta Kõrgepelgusse, et seista Tumetähega tema urus silm silma vastu. See aeg pole veel käes, mil Dorne avalikult Raudtroonile vastu hakkab, seega peame Myrcella tema emale tagastama, aga mina temaga kaasa ei lähe. See ülesanne jääb sulle, Nymeria. Lannisteridele see ei meeldi, mitte rohkem kui neile Oberyni saatsin, aga nad ei julge keelduda. Vajame nõukogus oma häält, õukonnas oma kõrva. Aga ole ettevaatlik. Kuningalinn on üks ussipesa.”

      Emand Nym naeratas. „Aga onu, ma ju armastan usse.”

      „Ja mis minust saab?” päris Tyene.

      „Sinu ema oli seitsminna. Oberyn rääkis mulle kord, et ta jutustas sulle hällis „Seitsmetipulisest tähest”. Ma soovin, et ka sina läheksid Kuningalinna, aga teisele künkale. Mõõgad ja Tähed on uuesti loodud ja see uus ülemseitsmik ei ole nukk, nagu eelmised. Püüa talle lähedale saada.”

      „Miks ka mitte? Valge sobib mulle. Ma näen selles nii… süütu välja.”

      „Hästi,” ütles prints, „hästi.” Ta kõhkles. „Kui… kui teoks saavad teatud asjalood, saadan teile kõigile sõna. Troonide mängus võivad asjad kärmelt muutuda.”

      „Ma tean, et te ei vea meid alt, nõod.” Arianne astus kordamööda igaühe juurde, haaras neil kätest ja suudles neid kergelt huulile. „Raevukas Obara. Nymeria, mu õde. Kallis Tyene. Ma armastan teid kõiki. Dorne’i päike on teiega.”

      „Alistamatu, paindumatu, murdumatu,” kostsid Liivamaod üheskoos.

      Printsess Arianne viibis veel, kui tema nõod olid lahkunud. Ka Areo Hotah jäi maha, nagu oli tema kohus.

      „Nad on oma isa lapsed,” ütles prints.

      Väike printsess naeratas. „Kolm tissidega Oberyni.”

      Prints Doran naeris. Sellest oli nii palju aega möödas, kui Hotah teda viimati naermas kuulis, et ta oli peaaegu unustanud, kuidas see kõlab.

      „Arvan siiski, et see peaksin olema mina, kes Kuningalinna läheb, mitte emand Nym,” ütles Arianne.

      „See