Tants lohedega II osa. George R. R. Martin

ei kavatse ju ometi tõsiselt Trystane’i ja Myrcellat Kuningalinna saata,” lausus Obara lükates. Tema sammud olid pikad ja raevukad, liiga kiired ja tooli suured puidust rattad kolisesid kärarikkalt mööda ebaühtlast kivipõrandat. „Kui seda teete, ei näe me tüdrukut enam kunagi ja teie poeg veedab oma elu Raudtrooni pantvangina.”

      „Kas sa pead mind ullikeseks, Obara?” Prints ohkas. „On paljut, mida sa ei tea. Asju, mida ei ole hea arutada seal, kus sind võidakse pealt kuulda. Kui keele hammaste taga hoiad, võin sind asjasse pühendada.” Ta krimpsutas nägu. „Aeglasemalt, kui minust karvavõrdki hoolid. See viimane jõnks torkas justkui pussina mulle põlve.”

      Obara aeglustas sammu poole võrra. „Mida te siis teete?”

      Vastas tema õde Tyene. „Mida ta alati teeb,” nurrus naine. „Viivitab, hämab, puikleb. Keegi ei saa sellega nii hästi hakkama kui meie vapper onu.”

      „Sa teed talle liiga,” ütles printsess Arianne.

      „Jääge vakka, te kõik,” käskis prints.

      Alles siis, kui tema eeskambri uksed olid kindlalt suletud, pööras ta oma tooli ümber, et naistele otsa vaadata. Isegi see pingutus muutis ta hingetuks ja tema jalgu kattev Myri vaip jäi tooli veeredes kahe kodara vahele ning ta pidi sellest kinni haarama, et vaipa jalgelt maha ei rebitaks.

      Sõba all olid tema jalad valkjad, pehmed, võikad. Tema mõlemad põlved olid punased ja pundunud, tema varbad peaaegu lillakad ja normaalsest kaks korda suuremad. Areo Hotah oli neid näinud tuhat korda ja ikka oli tal raske neid vaadata.

      Printsess Arianne astus ettepoole. „Luba ma aitan sind, isa.”

      Prints kiskus sõba vabaks. „Ma saan oma tekiga ikka veel ise hakkama. Vähemalt sellega saan ma hakkama.” Seda oli tõesti vähe. Tema jalad olid juba kolm aastat kasutud olnud, aga tema kätes ja õlgades oli veel rammu.

      „Kas toon oma printsile sõrmkübaratäie moonipiima?” päris meister Caleotte.

      „Vajan selle valu leevendamiseks ämbritäit. Tänan, kuid ei. Tahan mõistuse juurde jääda. Täna õhtul ma sind rohkem ei vaja.”

      „Väga hea, mu prints.” Meister Caleotte kummardas, ser Gregori pea ikka veel pehmete roosade käte haardes.

      „Anna see siia.” Obara Sand haaras kolba mehe peost ja sirutas käed välja. „Milline Mägi välja nägi? Kust me teame, et see on tema? Nad võinuksid pea tõrva sisse torgata. Milleks see luuni paljaks koorida?”

      „Tõrv oleks laeka rikkunud,” pakkus emand Nym, kui meister Caleotte minema siblis. „Keegi ei näinud Mäge suremas ja keegi ei näinud, kuidas tema pea eemaldati. Tunnistan, see häirib mind, aga mida see lipakast kuninganna meie tüssamisega saavutada püüab? Kui Gregor Clegane on hingekirjas, tuleb tõde varem või hiljem päevavalgele. See mees oli kaheksa jalga pikk, teist sellist pole terves Westeroses. Kui mõni selline jälle välja ilmub, on Cersei Lannister terve Seitsme Kuningriigi ees luiskajana paljastatud. Sellega riskides oleks ta ülim tolvan. Mida ta sellega saavutada püüab?”

      „Kolp on kahtlemata piisavalt suur,” lausus prints. „Me teame, et Oberyn haavas Gregorit rängalt. Kõik ettekanded on väitnud, et Clegane suri aeglaselt ja piinarikkalt.”

      „Täpselt nagu isa seda plaanis,” ütles Tyene. „Õed, tõesti, ma tean mürki, mida isa kasutas. Kui tema oda ka kõigest kriimustas Mäge, on Clegane surnud ja mind ei huvita, kui suur ta oli. Kahelge oma väikeses ões, aga ärge iial kahelge oma isas.”

      Obara turtsus. „Ma pole temas kunagi kahelnud ega kahtle kunagi.” Ta suudles kolpa mõnitavalt. „Nõustun, et see on alguseks hea küll.”

      „Alguseks?” küsis Ellaria Sand uskumatul toonil. „Jumalad andestagu. Minu poolest võiks see olla lõpetus. Tywin Lannister on surnud. Niisamuti Robert Baratheon, Amory Lorch ja nüüd ka Gregor Clegane – kõik, kes mängisid rolli Elia ja tema laste mõrvas. Isegi Joffrey, kes polnud sündinudki, kui Elia suri. Ma nägin oma silmadega, kuidas poiss hinge tõmmata püüdes ja oma kõrist haarates koolis. Keda meil veel tappa on? Kas Myrcella ja Tommen peavad surema, et Rhaenyse ja Aegoni hinged rahus puhata saaksid? Millega see küll lõpeb?”

      „See lõpeb verega, nagu see ka algas,” vastas emand Nym. „See lõpeb, kui Casterly Kalju on lõhki löödud ja kõik seal olevad vaglad ja tõugud päevavalgele toodud. See lõpeb Tywin Lannisteri ja kogu tema tehtu täieliku hävinguga.”

      „See mees suri omaenda poja käe läbi,” torkas Ellaria vastu. „Mida sa veel soovid?”

      „Võin soovida, et ta oleks surnud minu käe läbi.” Emand Nym istus toolile, tema pikk must palmik üle õla sülle langemas. Tal oli sarnaselt isaga kiilukujuline juuksekahl. Selle all asetsevad silmad olid suured ja säravad. Tema veinipunased huuled tõmbusid siidiseks naeratuseks. „Sellisel juhul poleks tema surm olnud nii kerge.”

      „Ser Gregor näeb tõesti üksildane välja,” sõnas Tyene armsal seitsminnatoonil. „Olen kindel, et ta sooviks seltsi.”

      Ellaria põsed olid pisaratest märjad, tumedad silmad hiilgamas. Isegi nuttes on temas jõudu, mõtles pealik.

      „Oberyn soovis Elia eest kätte maksta. Nüüd soovite teie kolm tema eest kätte maksta. Tuletan teile meelde, et mul on neli tütart. Teie õed. Minu Elia on neljateistkümnene, peaaegu täisnaine. Obella on kaksteist, neiupõlve veerel. Nad jumaldavad teid, nagu Dorea ja Loreza jumaldavad neid. Kui peaksite surema, siis kas El ja Obella peaksid teie eest kätte tasuma ja Dorea ja Loreza nende eest? Kas see jääbki alatiseks ringiratast käima? Ma küsin uuesti, millega see lõpeb?” Ellaria Sand asetas käe Mäe kolbale. „Ma nägin teie isa suremas. Siin on tema tapja.

      Kas võin kolba kaissu võtta, et see mind öösel lohutaks? Kas see paneb mind naerma, kirjutab mulle laule, hoolitseb minu eest, kui olen vana ja tõbine?”

      „Mida me peaksime tegema, mu emand?” päris emand Nym. „Kas peaksime odad käest panema ja naeratama ning unustama meie vastu tehtud ülekohtu?”

      „Meid ootab sõda, kas me seda soovime või mitte,” ütles Obara. „Raudtroonil istub poisskuningas. Isand Stannis on Müüril ja kogub enese alla põhjalasi. Kaks kuningannat kaklevad Tommeni pärast nagu litad mahlase kondi üle. Raudsaarlased on vallutanud Kilbisaared ja rüüstavad piki Manderit sügaval Avarmaal, mis tähendab, et ka Mägiaed on hõivatud. Meie vaenlased on korratuses. Aeg on küps.”

      „Mille jaoks küps? Rohkemate kolpade jaoks?” Ellaria Sand pöördus printsi poole: „Nad ei mõista. Ma ei suuda seda enam kuulda.”

      „Mine tagasi oma tütarde juurde, Ellaria,” ütles prints talle. „Ma vannun sulle, keegi ei tee nendele liiga.”

      „Mu prints.” Ellaria suudles teda laubale ja lahkus. Areo Hotahi meel läks naise lahkumist nähes kurvaks. Ta on hea naine.

      Kui ta oli lahkunud, kostis emand Nym: „Ma tean, et ta armastas meie isa, aga on ilmselge, et ta ei mõistnud teda.”

      Prints heitis talle uudishimuliku pilgu. „Ta mõistab rohkem kui sina iial, Nymeria. Ja ta tegi su isa õnnelikuks. Lõpus võib leebe süda olla rohkem väärt kui uhkus või vaprus. Olgu sellega, kuidas on, aga on asju, mida Ellaria ei tea ega peaks teadma. See sõda on juba alanud.”

      Obara naeris. „Jah, meie kallis Arianne on selle eest hoolt kandnud.”

      Printsess punastas ja Hotah märkas, kuidas üle tema isa meenutava näo virvendas meelepahahoog. „See, mida ta tegi, tegi ta nii teie kui ka enda nimel. Mina teda nii kergekäeliselt ei mõnitaks.”

      „See oli kiitus,” käis Obara Sand peale. „Lükake edasi, hämage, puigelge, teeselge ja viivitage palju tahate, onu, aga ser Balon peab Myrcellaga Veteaias kohtuma ja kui see juhtub, näeb ta, et plikal on üks kõrv puudu. Ja kui tirts räägib talle, kuidas teie ihukaitsjate pealik oma terasest naisega Arys Oakhearti kaelast kubemeni lõhki lõikas, siis…”

      „Ei.” Printsess Arianne tõusis patjadelt, kuhu