Tillud vabamehed. Terry Pratchett

ta rääkis loomadega, ent temas polnud midagi kurja. See tõestas, et lugusid ei tasunud uskuda.

      Ja siis oli veel üks teine vana naine, kelle kohta kõik ütlesid, et ta on nõid. Ja see, mis temaga juhtus, tegi Tiffany väga… mõtlikuks.

      Igatahes eelistas ta nõidasid kenadele printsidele ja eriti nendele rumalatele itsitavatele printsessidele, kel oli sama vähe mõistust kui põrnikal. Lisaks oli neil kaunis kuldne juus ja Tiffanyl seda polnud. Tema juuksed olid pruunid, lihtsalt pruunid. Ta ema nimetas neid kastanpruunideks, või mõnikord punakaspruunideks, kuid Tiffany teadis, et need olid pruunid, pruunid, pruunid, just nagu tema silmadki. Pruunid nagu muld. Ja kas raamatus oli seiklusi ka inimestele, kel olid pruunid silmad ja pruunid juuksed? Ei, ei, ei… kõik lood olid heledate juuste ja siniste silmade või roheliste silmadega punapeade jaoks. Kui sul olid pruunid juuksed, siis olid sa ehk ainult teener või puuraiuja või midagi sarnast. Või piimatüdruk. Sellisel asjal aga ei kavatsenud ta juhtuda lasta, isegi kui ta oskas hästi juustu valmistada. Printsi temast ei saaks ja printsessi samuti mitte, ka puuraiujaks ta ei taha hakata ja nii saab temast nõid, kes teab asju, just nagu teadis Vanaema Aching…

      „Kes oli Vanaema Aching?” küsis hääl.

      Kes oli Vanaema Aching? Inimesed hakkavad seda nüüd küsima. Ja vastus kõlas: Vanaema Aching oli olemas. Ta oli alati olemas. Tundus, et kõigi Achingute elud keerlesid ümber Vanaema Achingu. All külas langetati otsuseid, toimetati asju ja jätkati oma elu teadmises, et üleval mägedes oma vanas ratastel karjasehütis oli Vanaema Aching, kes jälgib.

      Ta oli ka mägede vaikus. Vahest sellepärast hooliski ta Tiffanyst oma kohmakal, kõhkleval viisil. Tiffany vanemad õed vadistasid ja Vanaemale lärm ei meeldinud. Tiffany aga üleval hütis käies kära ei tekitanud. Talle lihtsalt meeldis seal olla. Ta jälgis hiireviusid ning kuulas vaikuse helisid.

      Seal üleval olid vaikusel helid. Madalalt kõrgemaks kerkivad helid, hääled ja loomahäälitsused tegid vaikuse kuidagi sügavaks ja mitmekihiliseks. Ja Vanaema Aching mässis selle vaikuse enda ümber ning tegi selles ka Tiffanyle ruumi. All talus oli alati liiga kiire. Seal oli palju inimesi, kellel oli palju teha. Neil ei jätkunud vaikuseks aega. Neil ei jätkunud kuulamiseks aega. Kuid Vanaema Aching vaikis ja kuulas kogu aeg.

      „Mida?” küsis Tiffany silmi pilgutades.

      „Sa ütlesid äsja: „Vanaema Aching kuulas mind kogu aeg”,” kordas preili Tick.

      Tiffany neelatas. „Mulle tundub, et mu vanaema oli natuke nõid,” lausus ta kerge uhkusenoodiga hääles.

      „Tõesti? Kust sa seda tead?”

      „Noh, nõiad saavad ju inimesi ära sajatada?” ütles Tiffany.

      „Nii väidetakse,” kostis preili Tick diplomaatiliselt.

      „Mu isa ütles, et Vanaema Aching sajatas taeva siniseks,” ütles Tiffany.

      Preili Tick hakkas köhima. „Noh, sajatamine, seda et, see sajatamine pole päris ära sajatamine. See sajatamine on rohkem nagu kurask ja neetud ja pele ja raip. Ära sajatamine aga on umbes sedamoodi nagu „Ma loodan, et su nina plahvatab ja su kõrvad lendavad kaugele ära.””

      „Ma arvan, et Vanaema sajatamine oli ikka põhjalikum,” sõnas Tiffany üsnagi kindlalt. „Ja ta rääkis oma koertega.”

      „Ja mida ta neile ütles?” küsis preili Tick.

      „Noh, näiteks „tule” ja „siia” ja „sellest piisab”,” seletas Tiffany. „Ja nad kuuletusid talle alati.”

      „Need on lihtsalt lambakoerte käsud,” kostis preili Tick muretult. „See pole just otseselt nõidumine.”

      „Jah, aga see tähendab ikkagi, et nad olid tema kaasvaimud,” vastas Tiffany veidi ärritunult. „Nõidadel on loomad, kellega nad saavad rääkida ja keda kutsutakse kaasvaimudeks. Nagu see teie kärnkonn.”

      „Ma ei ole kaasvaim,” kostis hääl paberlillede varjust. „Ma olen lihtsalt veidi jultunud.”

      „Ja ta tundis kõiksugu ravimtaimi,” jätkas Tiffany. Vanaema Aching pidi jääma nõiaks, isegi kui Tiffany pidi selleks terve päeva sajatama. „Ta oskas kõiki haigusi ravida. Mu isa ütles, et ta suutnuks ka lihapiruka jalule ajada ja määgima panna.” Tiffany lisas sosinal: „Ta oskas lambaid uuesti ellu äratada…”

      Kevadel ja suvel võis Vanaema Achingut toast vaid väga harva leida. Suurema osa aastast magas ta vanas ratastega hütis, mida sai karja kannul mööda rohumaid vedada. Aga Tiffany kõige varasemas mälestuses talumajas käinud vanaemast põlvitas too tule ees ja lükkas surnud lammast suurde musta ahju.

      1

      Inimestel on kombeks öelda selliseid asju nagu „kuula oma südant”, kuid nõiad õpivad kuulama ka muid asju. Te ei usuks, mida kõike teie neerud teile öelda võivad.

      2

      Inimestel on kombeks öelda selliseid asju nagu „kuula oma südant”, kuid nõiad õpivad kuulama ka muid asju. Te ei usuks, mida kõike teie neerud teile öelda võivad.

      3

      ache – valutama, tuikama, kibelema (ingl. k.) (Tlk.)

      4

      tick – puuk (ingl. k.) (Tlk.)

      5

      Tiffany oli sõnaraamatust lugenud palju sõnu, mida ta polnud räägituna kuulnud ja nii pidi ta nende häälduse ise ära arvama