Tillud vabamehed. Terry Pratchett

te räägite,” ütles Tiffany.

      „Selle peale on teil ainult minu sõna,” kostis kärnkonn lillede vahele kadudes. „Te ei saa midagi tõestada.”

      „Ega sul juhuslikult tikke pole?” küsis naine Tiffanylt.

      „Ei.”

      „Olgu. Ma lihtsalt kontrollisin.”

      Tekkis järjekordne paus, mille vältel naine Tiffanyt pikalt silmitses, otsekui püüdnuks ta milleski selgusele jõuda.

      „Minu nimi,” ütles ta lõpuks, „on preili Tick4. Ja ma tõesti olen nõid. See on nõia jaoks muidugi väga hea nimi.”

      „Te mõtlete verdimevat parasiiti?” küsis Tiffany otsaesist kurrutades.

      „Kuidas palun?” küsis preili Tick kalgilt.

      „Puugid,” ütles Tiffany. „Lambad koguvad neid. Samas, tärpentini kasutades…”

      „Ma mõtlesin seda, et see kõlab nagu „müstiline”,” sõnas preili Tick.

      „Aa, te mõtlete kalampuri või sõnamängu,” ütles Tiffany5.„Sellisel juhul oleks veelgi parem, kui te oleksite preili Teak, kõva võõramaine puit, sest see kõlaks nagu „mystiik”, või siis te võiksite olla preili Take, mis kõlaks…”

      „On näha, et meie vahele on tekkinud tõeline säde,” ütles preili Tick. „Võimalik, et ellu ei jää kedagi.”

      „Te oletegi tõesti nõid?”

      „Oh paa-lun,” sõnas preili Tick. „Jah, jah, ma olen nõid. Mul on kõnelev loom, kalduvus teiste inimeste hääldamist parandada – see oli muuseas „kalambuur”, mitte „kalampur” – ja huvi toppida oma nina teiste asjadesse ning – just täpselt – terava tipuga kübar.”

      „Kas ma võin nüüd vedru vajutada?” küsis kärnkonn.

      „Jah,” sõnas preili Tick jätkuvalt Tiffanyt silmitsedes. „Sa võid vedru vajutada.”

      „Mulle meeldib vedru vajutada,” sõnas kärnkonn kübara taha peitu roomates.

      Kostis klõpsatus ja aeglane uap-uap heli ning siis hakkas kübara keskosa mahapudenevate paberlillede vahelt aeglaselt ülespoole kerkima.

      „Ee…” ütles Tiffany.

      „Kas sa tahad midagi küsida?” küsis preili Tick.

      Kübara tipp moodustas viimase uapi saatel täiusliku teraviku.

      „Kuidas te teate, et ma kohe praegu minema ei jookse ja Parunile kõike ära ei räägi?” küsis Tiffany.

      „Sest sul pole vähimatki tahtmist seda teha,” kostis preili Tick. „Sa oled täiesti võlutud. Sa tahad i s e nõiaks saada, eks ole? Küllap sa tahad ka luuaga lennata?”

      „Oh jaa!” Ta oli tihti lendamisest unistanud. Preili Ticki järgmised sõnad tõid ta tagasi maa peale.

      „Tõesti? Kas sulle meeldib kanda väga, väga pakse pükse? Usu mind, kui mina pean lendama, siis kannan ma kaht paar villaseid pükse ja nende peal veel üht purjeriidest paari, mis, usu mu sõnu, pole sugugi naiselikud, ükskõik kui palju pitse sa nende külge ka ei õmbleks. Seal üleval võib väga viluks muutuda. Inimesed unustavad selle ära. Ja siis veel soeng. Ära soengu kohta üldse pärigi. Ma ei taha soengust rääkidagi.”

      „Aga kas te ei saa siis soojaloitsu kasutada?” küsis Tiffany.

      „Saaksin küll. Aga nõid ei tee sedasorti asju. Kui ma kasutaksin enda soojendamiseks nõidust, siis hakkaksin ma seda ka igasuguste muude asjade puhul kasutama.”

      „Aga kas nõiad just seda ei peakski te…” alustas Tiffany.

      „Kui sa nõidumise selgeks õpid, t õ e l i s e l t selgeks õpid, nii et oled kõik selgeks õppinud, mis nõidusest õppida on, siis on sul kõige tähtsam asi veel õppida,” ütles preili Tick.

      „Mis asi?”

      „Kuidas seda mitte kasutada. Nõiad kasutavad nõidust ainult siis, kui kohe üldse teisiti ei saa. See nõuab suurt vaeva ja seda on raske valitseda. Me teeme muid asju. Nõid jälgib tähelepanelikult kõike, mis ümberringi toimub. Nõid kasutab oma pead. Nõid on endas kindel. Nõial on alati nöörijupp…”

      „Mul on alati nöörijupp kaasas!” hüüatas Tiffany. „See kulub alati marjaks ära!”

      „Tore. Kuigi nõiaamet ei keerle ainult nöörijupi ümber. Nõiale pakuvad huvi väikesed üksikasjad. Nõid näeb asjadest läbi ja ümber. Nõid näeb kaugemale kui enamik teisi. Nõid näeb asju, mis tulevad teiselt poolt. Nõid teab, kus ta on ja millal ta on. Nõid märkaks Jenny Rohehammast,” lisas ta. „Mis juhtus?”

      „Kust te teate, et ma nägin Jenny Rohehammast?”

      „Ma olen nõid. Mis sa arvad?” kostis preili Tick.

      Tiffany vaatas telgis ringi. Seal polnud kuigi palju vaadata isegi nüüd, kus ta silmad olid hämarusega harjunud. Õuehelid tungisid summutatult läbi paksu telgiriide.

      „Ma arvan…”

      „Jah?” küsis nõid.

      „Ma arvan, et te kuulsite, kuidas ma seda õpetajale ütlesin.”

      „Õige. Ma kasutasin lihtsalt oma kõrvu,” ütles preili Tick, jättes tinditassi täiesti mainimata. „Räägi mulle sellest koletisest, kelle silmad olid sama suured kui kaheksatollise läbimõõduga supitaldrikud. Kuidas on supitaldrikud üldse sellega seotud?”

      „Sellest kollist räägitakse ühes minu raamatus,” seletas Tiffany. „Seal öeldakse, et Jenny Rohehambal on silmad suured nagu supitaldrikud. Seal on ka pilt, aga see ei ole eriti selge. Ma mõõtsin siis supitaldriku üle, et ma saaksin täpne olla.”

      Preili Tick asetas käe lõua alla ning naeratas Tiffanyle kummaliselt.

      „Kas see oli ikka õige?” päris Tiffany.

      „Mida? Ah jaa. Jah. Ee… jah. Väga… täpne. Räägi edasi.”

      Tiffany rääkis talle võitlusest Jennyga, kuid ei maininud igaks juhuks Wentworthi, et preili Tick sellesse imelikult ei suhtuks. Preili Tick kuulas tähelepanelikult.

      „Miks praepann?” küsis ta. „Sa oleksid võinud mõne kaika otsida.”

      „Praepann tundus lihtsalt parem mõte,” kostis Tiffany.

      „Hah! Seda see oligi! Kui sa oleksid kaigast kasutanud, siis oleks Jenny sind nahka pannud. Praepann on rauast. Seda liiki olendid ei talu rauda.”

      „Aga see on ju koletis juturaamatust!” ütles Tiffany. „Miks ta meie väikses jões välja ilmus?”

      Preili Tick silmitses Tiffanyt mõnda aega ja küsis siis: „Tiffany, miks sa tahad nõid olla?”

      See oli saanud alguse „Hää Lapse Muenasjuttude Raamatust”. Tegelikult oli see alguse saanud paljudest asjadest, aga kõige rohkem just juttudest.

      Kui ta väike oli, oli ema neid talle ette lugenud ja hiljem luges ta neid juba ise. Ja kõigis juttudes oli kusagil nõid. Vana kuri nõid.

      Ja Tiffany oli mõelnud: Kus on tõendid?

      Lood ei rääkinud kunagi sellest, miks ta kuri oli. Piisas sellest, et ta oli vana naine, et ta oli üksi ja et ta nägi veider välja, kuna tal polnud hambaid. Piisas sellest, et teda nimetati nõiaks.

      Kui aus olla, siis ei esitanud raamat mitte millegi kohta tõendeid. Seal räägiti „kenast printsist”… kas ta oli tõesti kena, või nimetasid inimesed teda selliseks vaid seepärast, et ta oli prints? Või siis „tüdruk, kes oli sama kaunis kui pikk oli päev”… aga milline päev? Talve keskel peaaegu ei läinudki õues valgeks! Jutud ei tahtnud, et sa mõtleksid, nad tahtsid lihtsalt seda, et sa usuksid, mida sulle räägitakse…

      Ja

4

tick – puuk (ingl. k.) (Tlk.)

5

Tiffany oli sõnaraamatust lugenud palju sõnu, mida ta polnud räägituna kuulnud ja nii pidi ta nende häälduse ise ära arvama