Nääps. Christine Dwyer Hickey

vahest ehk ainult iss annab selle päeva töökäsud kätte, nii et kuulda pole midagi peale köhatuste ja haigutuste või tikkude kraapsatuste ja sügava suitsupahvimise, mis vihinal läbi hammaste välja läheb.

      Iss sõidab mööda maad ringi, mehi välja lastes ja peale korjates, ja kõik on must, aga siis võid sa järk-järgult näha, kuidas päev välja tuleb, ikka tagant ettepoole. Siis peab iss oma tööd ära tegema. Ta sõidab mitmesugustest väravatest sisse-välja ja mitmesuguste õuede peale. Koputab ustele, surub käsi; ronib oma suure mõõdulindiga redelist üles; seisab vabrikutrepi all ja loeb kokku hõbedasi värvitünne, mis kallakust alla veerevad. Ja ta lööb ukse pauguga kinni, kui välja läheb, ja lööb ukse pauguga kinni, kui uuesti autosse istub. Ja ta teeb seda kogu aeg: pauh! pauh! Ja siis on aeg pubisse minna.

      Kui lähed koos meestega välja, siis lähed pubisse. Sind upitatakse baaripukile. Sa võid teha asju, millest ei tohi pärast empsile rääkida. Mõnikord saad väikese pindi porterit.

      Pint mulle, ütleb iss, ja väike pint minu semule.

      See maitseb nagu must petipiim, hapukas ja tihke. Alla minnes kõrvetab see torukesi su kõrvade sees. Aga sa jood kõik ära ja teed „Haaa!“ nagu iss ja pühid käeseljaga suud. Siis ütled, et tahad kempsu minna, isegi kui ei taha, ja sind tõstetakse pukilt maha ja mehed unustavad su otsemaid.

      Võib kõiki kraane lahti keerata; võib korraldada kempsude võiduajamise, joostes ühest kabiinist teise ja tõmmates kõigist kettidest vett. Võib avada kõiki uksi ja neid jälle kinni plaksatada; võib välja tagasi tulla ja kõikide seinaäärsete pikkade vetruvate istmete peal ringi roomata.

      Mõnes pubis leiad sa üles, kus pubimehe naine on, ja ta on alati köögis. Mõnikord tuleb kööki minna pimedast trepist üles, seal on terve maja koos elutoa ja söögitoaga ja puha. Ühes neist on trepimademel isegi klaver. Aga mõnikord tuleb minna läbi külma hoovi, nokkivatest punastest tibudest mööda, või siis on see lihtsalt baari tagumises otsas.

      Talle meeldib, kui tuleb minna läbi baari.

      Võib vaadata kõiki riiulisse litsutud pudeleid; apelsinmustikas-vaarikas-sidrun, ja klaaside ja sinepipotsikute ridu ja suuri pappkarpe, mille sees liuglevad krõpsupakid. Seal on prügikast, kuhu baarimees viskab kõik suitsukonid ja lödised salvrätid ja singi küljest äralõigatud pekiribad. Seal saepuru sees on tema segamini trambitud jalajäljed; hõbedased pudelikorgid; maha loksunud porteri loigud. Seal on madal kraanikauss, kus ta oma klaase peseb, ja kõrge kast, kus ta hoiab kõiki kihlveopabereid. Kui kõnnid läbi baari, võid kõiki neid asju näha, ja kui jõuad lõppu välja, pöörad ringi, et kindla peale õiget teed minna. Siis ütleb baarimees: lase käia, ära pelga. Mine aga edasi, tal pole selle vastu midagi.

      Ja järgmise asjana oledki juba köögis.

      Siis võib baarimehe naine küsida, kas sa oled õhtust söönud? Ja sina vastad alati, alati ei.

      Sest teiste inimeste köögis saab naljakaid õhtusööke. Selliseid õhtusööke, mis ei maitse nii nagu empsi omad.

      Söök võib olla sama, aga nad sätivad seda taldrikule kuidagi teisiti ja sellepärast ei maitse see üldse samamoodi.

      Kord sai ta praetud ja täidetud südame alumise otsa, teine kord kastmega muna ja kaalikaid, mis olid viiludeks lõigatud nagu praekartulid. Ühe õhtusöögi järel sai ta viis Kimberly küpsist ja kruusitäie teed ja siis ta oleks justkui ahnitsenud endale kaks söögikorda ühekorraga. Sest emps annab ainult kaks küpsist ja ainult teeajal. Ükskord sai ta valget pudingit ja kartuliputru ja konservikarbi seest midagi, mis nägi välja nagu okse, aga selle nimi oli Vene salat, ja see oli kõige naljakam õhtusöök.

      Naine, kes sulle õhtusöögi valmistab, võib sinult küsimusi küsida. Ja ehkki emps hoiatab alati, et ta ei räägiks kõigest neile uudishimulikele vanamooridele, läheb ta vahel omadega sassi ja unustab ära. Ja nii raske on teada, mida tohib rääkida ja mida mitte, sest ühel hetkel on „räägi tõtt ja kõik muu käigu põrgu,“ ja järgmisel „ah, miks sa pidid neile sellest rääkima? Ma võiksin su siinsamas maha lüüa.“

      Emps ütleb, et kui keegi sult millegi kohta küsib, pead ütlema ainult „ei tea“. Aga küsimused on peaaegu alati ühesugused nagu: kas sul on telekas? Ja kui palju magamistube ja õdesid-vendi? Ja liiga nõme oleks mitte teada, kas sul on telekas või mitte, või kui mitu magamistuba või õde-venda sul on.

      Kimberly küpsistega naine küsis temalt teistsuguseid küsimusi. Kimberly küpsistega naine küsis: kuidas su emme käsi käib ja kas ta on ikka veel selline vuhva?

      Mis on vuhva?

      Kas ta kannab ikka ilusaid rõivaid?

      Ei tea.

      Noh, kas ta on siis ikka ilus ja sale?

      Oh ei. Ta kõht on ikka veel päris paks pärast seda, kui tal sündis tita Luke.

      Veel üks? Jumal küll, ta ei andnud talle kuigi palju aega, või mis?

      Kimberly küpsistega naisel oli köögis telekas ja üks mees ja naine riidlesid selles telekas. Kimberly naine ütles, et ta tundis issi varasemal ajal ja ta oli tõeline südametemurdja ja keegi ei suutnud seda uskuda, kui ta lõpuks empsi-sarnase noore plikaga abiellus. Siis hakkas ta telekat vaatama.

      Telekanaisel oli satsidega põll ees. Tal oli käsi puusas ja ta vehkis pidevalt sõrmega mehe poole ja iga kord, kui ta jälle temaga kurjustas, hakkasid inimesed, keda ei olnud näha, kõigest kõrist naerma.

      Kas sinu emme kurjustab kunagi sinu issiga? küsis Kimberly-naine.

      Ei tea, ütles tüdruk.

      Kui ta näiteks purjuspäi koju tuleks, kas siis emme oleks tema peale kuri?

      Ei tea.

      No kas pole tore? Sinu emme peab siis olema väga rahumeelne – kas on?

      Hmm…?

      Nii et sinu emme ja issi ei kakle kunagi – kas sa pead seda silmas?

      Kas sa mõtled nagu poksimatšis?

      Ei. Ma mõtlen riidlemist, nagu see paar telekas.

      Ei tea. Ma ei pruugiks neid kuulda, kui ma magan, aga ma kuuleksin, kuidas kõik naeravad.

      Ah, ei, ütles Kimberly-naine, seal ei oleks kedagi, kes naeraks. See ei ole päris, see on kõigest telekas.

      Ah soo? Noh, ma ei tea, sest ma ei pruugiks neid sellegipoolest kuulda. Ma ei pruugiks neid kuulda, kui nad karjuksid ja teineteist sõimaksid. Ma ei pruugiks teada, kui emps kisab ja iss ustega paugutab. Ja kui siis emps ihuüksi elutoas nutaks? Noh, ma ei pruugiks seda teada.

      Või niimoodi…? ütles Kimberly-naine.

      Tal hakkas sees kripeldama, kui Kimberly-naine küsis talt empsi ja issi kohta. See pani teda tundma häbi ja ka hirmu, juhuks kui ta ütles kogemata midagi ja tal tuleb nüüd empsiga suur pahandus.

      Nii et kui baarimehe naine temalt järgmine kord küsis, ei öelnud ta, et ei tea, vaid luiskas vastuseks. Ta ütles, et neil on kolm telekat ja kümme magamistuba ja et emps kannab nõusid pestes ja põrandat pühkides oma pulmakleiti ja suurt kübarat, ja see pani naise täiest kõrist naerma ja ta nimetas teda kõvaks pähkliks.

      Oi, sa oled üks päris kõva pähkel, ütles naine ja puhkes uuesti naerma.

      See oli tore, et ta sai naise naerma panna. See oli tore ja palju kergem kui tõtt rääkida.

      Kui lähed naistega välja, lähed poodi või hoopis mõnda majja külla. Sind võidakse välja mängima lubada, kui ei saja. Aga kui sajab, pead jääma tuppa ja end hästi üleval pidama. Kui see ei ole mõne õiendaja maja, võib emps lasta sul tema elutuppa minna. Kui telekas on juba käima pandud, võib vaadata saateid nagu „Unistan Jeanniest“ või „Jackanory“ või „Crackerjack“, kui on reede. Mõnikord nimetatakse elutuba saaliks või võõrastetoaks või hoopis eestoaks. Aga kui maja kuulub empsi sõbrale Alice’ile, siis kutsutakse seda salongiks.

      Mispärast nimetab Alice oma elutuba salongiks, päris ta issilt, kui see ei ole isegi pubi?

      Sest