Linn müügiks. Leslie Kelly

ja uudishimu, tuletas Sabrina endale meelde. Ei mingit huvi. Iialgi mitte.

      Ta tahtis selles osas veel arutleda, kuid mingi heli juhtis tema tähelepanu kõrvale. Pärastlõunases õhus kaikus metalne kõlksatus. See kostis paremalt, jändrike puude tagant. Sellele järgnesid valjud, tuttavlikud leierkastihelid – nukker kutse tsirkusesse.

      Sabrina vaatas sinnapoole, kust kostsid helid ja tema pilku paelus ere sähvatus – kaunis valgussädelus, mis näis sellel hallil maastikul kuidagi täiesti kohatu.

      Sabrinale meeldisid säravad asjad – eredad tuled, suurlinnad, vali muusika, lõbus olemine. Veel üks mälestus varajasest lapsepõlvest koos toreda, hoolitseva isaga, mida elu vanaisa seltsis ei olnud kustutada suutnud.

      Ta lõpetas kõne, torkas telefoni kotti ja astus autost välja. Muusika ja värvid kutsusid teda.

      Ja uudishimu ei lubanud tal tagasi Trouble’isse suunduda, kuni ta polnud kindlaks teinud, kust need tulid.

      TEINE PEATÜKK

      Linnakese nimi võis küll tüli või jama tähendada, kuid Maxi arvates oleks Hullumaja märksa paremini sobinud. Pärast kaht nädalat selles Pennsylvania maanurgas, mida vanaisa oma kuningriigiks nimetas, oli ta valmis kisendades sillalt alla hüppama. Peaasi, et pääseda kuulmast, kuidas rahvas taati päästjaks või lurjuseks nimetas, kuidas nende autode kolvirõngad logisesid või – ja see oli veel kõige hullem – tosina käokella painajalikku säutsumist, kui need kõik korraga kukkuma hakkasid, niipea kui minutiseier keskpäeva näitas.

      Kellad. Need piinavad põrgulised ajasid lausa hulluks. Maxi vanaisa majas, kus Max peatus, rippus igas toas vähemasti üks – aga enamasti mitu – neist vastikutest asjakestest. Ja vanaisa armastas neid samavõrd kui tolmust mööblit, mille oli ostuga kaasa saanud.

      Muhkliku diivaniga võis veel leppida, aga paari tosina sädistava linnuga mitte. Need peletasid ta varahommikul majast välja, otsima rahu ja vaikust, midagi, mis tema mõtted kõigelt sellelt kõrvale juhiks. Ükskõik mida.

      Maxi suureks meelehärmiks ei tohtinud see aga olla mõni naisterahvas. Ta oli siin selleks, et oma mainet puhastada, mitte seda veelgi rohkem määrida.

      Trouble’isse tuleku eesmärgiks polnud mitte ainult veenda vanaisa, et see võtaks tagasi mäekõrguse rahasumma, mille oli sellesse põhjatusse auku kühveldanud. Lootusetud juhtumid ja nutulaulud olid vanamehe nõrkuseks ja ilmselgelt oli see väike, ühe nutika suli pankrotti aetud linn talle südamelähedane.

      Max ei suutnud unustada ka oma teist eesmärki – püsida varjus, kuni tema advokaat selle Grace Wellingtoni jama korda ajab. Sellepärast oligi ta siin juba arvukaid päevi veetnud, ilma et oleks kordagi vaadanud mõnd ümarat naisetagumikku.

      Oli veel vaid kaks asja, mis Maxile sama palju meeldisid – või millega ta sama hästi hakkama sai kui naistega. Lendamine. Ja masinavärkide kallal nokitsemine.

      Ta oli täna hommikul lendamas käinud ning nagu alati oli lõputu sinitaeva vabadusest ja ilust abi olnud. Mõne valge pilvetupsu vahel pikeerimine ja liuglemine valmistas talle samasugust meeletut mõnu nagu seda muidu vaid seks pakkuda võis. Kuid niipea kui ta jalad taas maapinda puudutasid, see tunne haihtus. Ta oli ikka veel pinges… rahutu.

      Just sellepärast manas ja meelitaski ta nüüd selle iidse karusselli roostest näritud mootorit ellu ärkama. Ta oli avastanud selle imelise vraki keset kunagist Pennsylvania Lastemaailma pooljuhuslikult, ühe oma igapäevase, terve mõistuse juurde jäämiseks vajaliku jalutuskäigu ajal nädala alguses. Miski selles paigas võlus teda, erinevalt ülejäänud Trouble’ist. Päris kindlasti erinevalt sellest kopitanud, käokelladest läbi imbunud lobudikust, kus ta elas praegu koos oma vanaisaga, kes oli rõõmus nagu mudaloigu avastanud põrsas.

      Linnaomaniku tütrepoja seisusest oli veidi kasugi, sest Maxil oli õnnestunud lõbustuspargi elekter sisse lülitada. Ehkki sellest kuigi palju kasu ei olnud. Kõigi nende päevade jooksul, mis Max siin nokitsenud oli, polnud vaene karussell isegi mitte ühtainsat hädist oiet kuuldavale toonud, kuigi leierkastist oli tal õnnestunud paar kaeblikku heli välja võluda.

      „Kullake, ma tean, et sa oled vana ja väsinud, aga ehk vead vähemasti veel ühegi ringi välja.”

      „Vabandust?”

      Tähelepanu juhtpaneelilt, mille avamiseks oli kulunud pea liitrijagu lukuõli, eemale viidud, kiikas Max üle õla selja taha. Keegi naine oli talle liginenud läbi tillukese, rohtukasvanud ja hüljatud lõbustuspargi, mis kunagi oli tehiskalliskivina kaunistanud Trouble’i kahtlase väärtusega krooni.

      Kalliskividest rääkides… Jeesus küll, see naine siin oli alles vaatamisväärsus. Blondiin. Naine oli blondiin. Tema täielik nõrkus.

      Naine oli ka pikk, kurvikate vormide ja just seesuguste huultega, mis panid mehe öös ihast ulguma.

      Ei. Ei mingit ulgumist. Üldse mitte mingit hundijuttu, mäletad?

      Oma libiidot alla surudes naeratas Max naisele. „Palun vabandust. Te ilmselt juhtusite kuulma, kuidas ma siin omaette räägin.” Ta tõusis ja pühkis käed pükstesse, jättes ühele reiele õlipleki. Ta astus naisele lähemale ja püüdis käituda sõbralikult, nagu naabrile kohane.

      Kuigi tegelikult tahtnuks ta olla hoopis seksikas ja ahvatlev.

      Naine naeratas vastu, samuti sõbralikult, ent mitte flirtivalt. Kahjuks. „Ma ei tahtnud teie tööd häirida.” Naine lükkas päikeseprillid pealaele, tuues nähtavale paari siresiniseid silmi.

      Pagan. Sinisilmne blondiin kauni naeratuse ja lopsakate huultega. Sile näolapp pehmete põskede ja pisikese, kangekaelsusele viitava lõualohuga. Helge, naeratav ingel, kes ilmus siia üksildasse põrgunurka just nagu päikesekiir hallil, pilvisel päeval…

      Max tahtnuks valjusti oiata. Kelle küll oli ta mõnes eelmises elus sedavõrd ära pahandanud, et talle saadeti selline kiusatus just nüüd, mil ta ei saanud – lihtsalt ei saanud – sellele järele anda?

      Naine vaatas teda pealaest jalatallani selle rahuliku süütu pilguga, mille taha nad alati oma huvi peidavad. Tema põsed roosatasid veidi ja ta keeleots libises üle huulte – nende huulte –, et neid pisut niisutada.

      Saada see välgunool juba teele ja saame selle asjaga ühele poole.

      „Omaette rääkimine võib ohtlikuks osutuda,” tähendas naine, hääl veidi sügavam kui Max tema õrna välimuse puhul oletada oleks osanud.

      „Nagu ka mõne terava, roostes metallitükiga kätte lõikamine.” Max muigas. „Peaksin teda vist pisut meelitama, et ta mulle küüsi ei näitaks.” Hmm… kas see kõlas kahemõtteliselt? Seda tal küll plaanis polnud.

      Ja-jah. Jäta, Taylor.

      Naise täidlased huuled tuksatasid ning ta vaatas mehe käsi. „Kas saite viga?”

      „Veel mitte. Aga mul on tunne, et nii see läheb, enne kui selle vana kullakese tööle meelitan.”

      Blondiin kiikas karusselli poole ja tema kaunikujuline kulm kerkis kulunud vrakki silmitsedes. Ainuke terveksjäänud osa oli kõige üleval asuv tilluke mini-karussell, mille peegelkatus saatis laiali valgussähvatusi, kui päike sellele õige nurga alt paistis. Aga ülejäänud… kõik kunagi kirevavärvilised tsirkuseloomad olid nüüd enamasti hallikat tooni, mille alt kumasid vaid üksikud rohelised või punased laigud. Sebra oli esijalgadest ilma jäänud ja lõvi lakast oli alles vaid kaks sakiliste servadega teravikku. Iga looma taga näitasid vanaaegsed peeglid – räpased ja mõrased – moonutatud kujutist ümbrusest, võimendades ja rõhutades iga haletsusväärse eluka nukrust veelgi.

      Maxil polnud aimugi, mida võõras vaatas – kuid kas naine oskas seda näha? Ta lihtsalt pidi endalt küsima, kas blondiin võis näha sedasama kaeblevat, kurba ilu, mis oli teda ennastki paelunud, kui ta esmakordselt selle teest eemal, rohtukasvanud unustatud lagendikul asuva paiga avastas.

      „Ma ei suuda uskuda, et seda romu veel päris maha pole lõhutud.” Naine rääkis nii vaikselt, otsekui olnuks sõnad vaid talle endale mõeldud.

      „Mina