Linn müügiks. Leslie Kelly

juurde, kus oleks parem levi, rääkides samal ajal valjusti, et vend teda kuuleks. „Ma ei taha mitte tema maad ära osta, ma tahan selle paganama raamatu ilmumist takistada.” Kuna ta hoonesse sisenemise hetkel rääkis, pälvis tema vali hääl mitmete inimeste tähelepanu. Täna läks lihtsalt kõik viltu.

      „Raamat? Max, ma räägin sellest jamast, Trouble, noh.”

      Max astus erapilootide puhkeruumi, mis oli õnneks tühi. „Ära mitte räägigi. Ma tean isegi, et olen suures jamas.”

      „Oledki? Sa oledki seal? Siis sa oled teda juba näinud?”

      „Keda näinud?”

      „Vanaisa.”

      Vanaisa. Ah… see siis oligi Morgani elevuse põhjuseks. Kui miski tema tasakaalukat vanemat venda endast välja suutis viia, oli see nende meeletult tore taat, vanamees, kes oli neid pärast vanemate surma üles kasvatanud. „Kus ta on ja mida ta siis nüüd tegi?”

      „Ma ju just rääkisin sulle, kus ta on. Trouble.”

      „Jah, sain aru. Nii et ta on jälle paraja supi kokku keetnud.”

      „Ei.” Venna häälest kostis kannatamatust. „Sa ikka ei saa aru. Vanaisa on Trouble’i-nimelises väikelinnas.”

      Max purskas naerma. Sest kui mõni paik oli Mortimer Pottsile nagu loodud, siis kahtlemata mõni kahtlase nimega linn. „Okei. Nii et ta tutvub mingi veidra linnaga. Selles pole midagi uut.”

      „Ta ei läinud puhkusereisile,” ütles Morgan. „See on tema oma, Max.”

      „Misasja?”

      „Meie vanaisa ostis endale terve linna. Ta on Pennsylvanias asuva Trouble’i ametlik omanik. Keegi meist peab jalamaid sinna lendama ja püüdma ta sellest jamast välja tirida.”

      Keegi meist. Venna hääletoonist ei jäänud vähimatki kahtlust, mida selle keegi meist all mõeldi. Ja päris kindlasti ei olnud tegu Morgani enda või nende noorema venna Mike’iga.

      Ta tahtis juba keelduda, teades, et eelseisva ühinemise tõttu oli kaalul liialt palju, et ootamatult puhkust võtta. Siis mõtles ta asjade üle järele. Võib-olla teeb mõneks ajaks linnast minema pääsemine hoopis head. Ta võiks kaduda – eemale hullumeelsetest tiirastest vanadest tengelpungadest nagu proua Coltrane. Ja vahepeal laseb ta parimal advokaadil, kelle leiab, Grace’i raamatu ilmumisele kriipsu peale tõmmata.

      Pealegi oli vanaisa päris lõbus sell. Ja praegu kuluks talle natuke lõbu ära küll… rääkimata vaheldusest, mis mõtted sekeldustelt kõrvale juhiks. Ja varjunimi kuluks talle samuti ära, vähemasti niikauaks, kuni see raamatu-asi saab joonde aetud.

      Ja lonks alkoholi ei teeks samuti paha.

      Unusta see. Ta ei tee seda enam – ei saa seda enam teha. Mitte iialgi.

      Kui vanal ekstsentrikul, kes ta üles oli kasvatanud, asjad viltu kippusid minema, oli Max nõus tema heaks pea kõike tegema. Ka tema vennad olid pea kõigeks valmis. Lõppude lõpuks olid nad neljakesi ju perekond. Olid seda olnud tervelt kaheksateist aastat, sestpeale, kui Max, Morgan ja Mike kaotasid isa Lahesõjas ja ema võitluses vähiga.

      „Olgu peale. Saab tehtud,” ütles ta, püüdes asjade helget poolt näha. „Praegu on mul pealegi üsna kasulik Dodge’ist jalga lasta.”

      „Mis lahti? Kas midagi on pahasti?”

      Äkitselt ei tahtnud Max vennale Grace Wellingtoni ettevõtmisest rääkida. Arvestades seda, kuidas vanem vend oli teda juba noorest peast kõikvõimalike naistega seotud jamade pärast hurjutanud, ei saanud ta talle seda rahulolu pakkuda.

      Loo iroonia ajas teda naerma. Vanaisa uue linna nimi sobis ka Maxile. Kuigi ta oli viimaste aastate jooksul teinud kõik, et igasugu sekeldustest eemale hoida, näis ta ikkagi otse keset tülinaid maanduvat.

      „Minuga on kõik korras,” vastas ta viimaks. „Kui olen siin mõned asjad joonde ajanud, tirin vanamehe sest jamast välja. Nii otseses kui ülekantud tähenduses.”

       Kaks nädalat hiljem

      Sabrina Cavanaugh oli kuulnud vana ütlust paiga kohta, mis oli nõnda väike, et võisid sellest mööda põrutada, kui korrakski silmi pilgutasid. Kuid ta ei oleks iial arvanud, et see võis terve linna puhul paika pidada.

      Ta ei saanud ju sõita läbi Trouble’i, ilma et oleks seda tähele pannud? Too kummaline kogum lagunemakippuvaid maju, kinnipandud ärisid ja nukravõitu inimesi ei olnud ometi tema sihtpunkt? Sest kaheteistkümne tuhande inimesega pisitilluke Ohio linn, kust ta ise pärit oli, paistis ometigi suurem kui see siin.

      Rendiauto tee kõrvale juhtinud, parkis ta tolmuse kaherealise maantee servale, mida mööda oli pärast kiirteelt mahakeeramist sõitnud. Maantee, mida ei ääristanud varjulised puud, lainetavad mäed ega võluvad vaatepildid, mida ta oli hommikul pärast Philadelphiast lahkumist näinud. Siis sirutas Sabrina käe kaardi järele.

      „Pagan.” Ta oli tõepoolest mööda põrutanud. Too pisike majadekobar, mida oli silmanurgast vaevu märganud, pidigi ilmselt olema linn, mida ta otsis.

      Ehk ei olnud üllatumiseks põhjust. Mida lähemale ta Trouble’ile jõudis, seda rohkem võtsid temas maad kõhklused. Terve selle reisi idee oli tundunud naeruväärne, kui tema vanemtoimetaja Liberty Booksis sellega lagedale tuli ja praeguseks näis asi veelgi totram.

      „No tõepoolest,” pomises ta, „rikas ja kuum piloot läheb otse loomulikult ihast lolliks, kui näeb üht väikelinna vaimuliku tütretütart, kes otsustas toimetajaks saada.”

      Mille pagana pärast oli ta oma ülemuse juurde läinud ja teda veennud, et saab sellega hakkama? Et ta suudab peatada selle naistemehest playboy laimusüüdistused, kui tõestab, et tegemist on tõepoolest naistemehest playboy’ga?

      Ta peaks tõesti vähem vanu filme vaatama – see oli nii Rock Hudsoni ja Doris Day lugu. Dorisel oleks see ehk õnnestunudki, kuid Sabrina Cavanaugh’l mitte mingil juhul.

      Ta oli omadega ülepeakaela sees. Kui just õnnestumiseks ei piisanud pelgalt tulihingelisest soovist. Sest seda Sabrinal jagus. Ta soovis lausa meeleheitlikult, et Max Taylor hulluks ihast tema vastu. Mitte selleks, et Sabrina saaks nautida meeletult kirglikku seksi tolle mehega – igavese valevorstiga –, vaid et Sabrina saaks ta paika panna kui naistekütist hälviku, kellena Grace Wellingtoni raamat teda näitas. Raamat, mille ilmumine rippus nüüd juuksekarva otsas, sest see rikas, libe playboy oli palganud väga võimeka advokaadi ning ähvardas neid kohtuasjaga.

      „Missugune mees ei tahaks, et tema ääretult erootilisi seksuaalseid vallutusi ülistataks ühes hästikirjutatud eluloos?” mõtiskles ta.

      Olgu peale… enam-vähem hästi kirjutatud.

      See mees ilmselt ei tahtnud. Tundus, et tüüp oli välja koukinud inglikostüümi ja palganud parima advokaadi. Taylori advokaat nõudis, et raamatu avaldamine peatataks, ähvardades neid laimusüüdistustega tänu Grace’i kirjeldustele nende meeletust ja kiiksuga armuloost, tema enese murdunud südamest ja Maxi ennasthukutavast elustiilist. Ning post-James Frey memuaarideajastul ähvardas Liberty raamatust hoopiski loobuda.

      „Oh ei, seda sa mul juba nurja ei aja,” pomises Sabrina, leides endas taas meelekindlust näidata koht kätte tollele patukotile.

      Ta tegi seda vaid raamatu nimel, sest selle raamatu edukus oli Sabrinale väga tähtis. Sellel polnud mingit pistmist mehe endaga.

      Seda võid sa endale rääkida jah, lapsuke.

      Sabrina polnud õieti kunagi valetada osanud, arvukatest lapsepõlvekogemustest hoolimata. Valetamine oli olnud hädavajalik väikelinna vaimuliku tütretütre kehasse sündinud mässajast võrukaelale, kellel ei lubatud kanda teksaseid ning keda vanaisa oli lipakaks nimetanud, kui tüdruk esmakordselt huuled roosaks võõpas.

      Olgu jumal talle armuline, kui vanamees teada saab, et just Sabrina oli see, kes poetas kakskümmend pakki punast joogipulbrit purskkaevu vanaisa kiriku ees. Ja viskas vanaema ühe vana paruka sinna sisse, nii et vaatepilt meenutas mõrvastseeni.

      Lapsena