Eikusagi. Neil Gaiman

osutas kõnniteele. Isik lamas näoli maas, mässitud suurtesse kohmakatesse rõivastesse, aga Jessica võttis noormehel käsivarrest ja sikutas teda enda poole. „Ah, see. Kui sa neile tähelepanu pöörad, kasutavad nad sind täiega ära. Tegelikult on neil kõigil kodud. Ma olen kindel, et kui see tüdruk ennast välja magab, on temaga kõik hästi.” Tüd ruk? Richard langetas pilgu. See oli tõesti tüdruk. Jessica jätkas: „Vaata, ma rääkisin härra Stocktonile, et me …” Richard laskus ühele põlvele maha. „Richard? Mida sa teed?”

      „See tüdruk pole purjus,” ütles Richard. „Ta on viga saanud.” Ta silmitses oma sõrmeotsi. „Ta on verine.”

      Jessica vaatas alla tema poole, närviline ja segaduses. „Me jääme hiljaks,” ütles ta.

      „Ta on viga saanud.”

      Jessica vaatas uuesti tüdrukut kõnniteel. Prioriteedid – Richardil polnud prioriteedid paigas. „Richard. Me jääme hiljaks. Küll tuleb keegi teine, keegi teine aitab teda.”

      Tüdruku nägu kattis mustusekorp ja ta rõivad olid verest märjad. „Ta on viga saanud,” ütles Richard lihtsalt. Tema näol oli ilme, mida Jessica polnud varem näinud.

      „Richard,” sõnas ta hoiatavalt, andis siis veidike järele ja pakkus välja kompromissi. „Helista siis 999 ja kutsu kiirabi. Kähku, kohe.”

      Äkitselt läksid tüdruku silmad lahti, valged ja pärani näos, mis oli üleni üks tolmu- ja vereplekk. „Palun, mitte haiglasse. Nad leiavad mu üles. Viige mind ohutusse kohta. Palun.” Tema hääl oli nõrk.

      „Sa jooksed verd,” ütles Richard. Ta vaatas sinnapoole, kust tüdruk oli tulnud, kuid sein oli tühi, tellistest, ühegi avauseta. Ta vaatas uuesti liikumatult lebavat kogu ja küsis: „Miks mitte haiglasse?”

      „Aita mind,” sosistas tüdruk ja tema silmad vajusid kinni.

      Richard küsis temalt uuesti: „Miks sa ei taha haiglasse minna?” Seekord ei saanud ta üldse mingit vastust.

      „Kui sa kiirabisse helistad,” ütles Jessica, „ära neile oma nime ütle. Nad võivad tahta, et sa teed mingi avalduse või midagi, ja siis me jääksime hiljaks, ja ma ei lase seda õhtut ära rikkuda mingil … Richard? Mida sa teed?”

      Richard oli tüdruku üles tõstnud ja hoidis teda süles. Tüdruk oli üllatavalt kerge. „Ma viin ta enda juurde, Jess. Ma ei saa teda lihtsalt siia maha jätta. Ütle härra Stocktonile, et ma palun väga vabandust, aga tegemist oli hädaolukorraga. Kindlasti ta mõistab.”

      „Richard Oliver Mayhew,” ütles Jessica külmalt. „Sa paned otsekohe selle neiu maha ja tuled siia. Või meie kihlus on praegusest alates lõppenud. Ma hoiatan sind.”

      Richard tundis, kuidas vere kleepuv soojus läbi ta särgi imbus. Vahel, mõistis ta, ei saa sa midagi teha. Ta kõndis minema.

      Jessica seisis kõnniteel, vaatas, kuidas Richard tema tähtsa õhtu ära rikub, ning tema silmis kipitasid pisarad. Mõne aja pärast polnud noormeest enam näha ja siis – alles siis – ütles ta valjusti, selgelt ja üldse mitte daamilikult: „Persse”, ning virutas oma käekoti nii kõvasti vastu maad, kui vähegi suutis, igatahes piisavalt kõvasti, et mobiiltelefon, huulepulk, märkmikkalender ja käputäis tampoone sillutisel laiali lendasid. Ja siis, kuna midagi muud ei jäänud üle, korjas ta need kõik kokku, pani tagasi käekotti ja kõndis restorani härra Stocktonit ootama.

      Hiljem oma valget veini limpsides püüdis ta välja mõelda usutavaid põhjusi, miks kihlatu temaga kaasas pole, ja avastas end meeleheitlikult kaalumast, kas ta ei võiks lihtsalt väita, et Richard on surnud.

      „See juhtus väga äkki,” pomises Jessica igatsevalt endamisi.

      Richard ei peatunud oma mineku ühelgi hetkel kordagi, et järele mõelda. See ei olnud asi, mis oleks allunud tema tahtele. Kusagil tema pea mõistlikus osas rääkis talle keegi – normaalne, mõistlik Richard Mayhew –, kui naeruväärne ta on, et ta oleks pidanud lihtsalt politseisse või kiirabisse helistama, et oli ohtlik vigastatud inimest tõsta, et ta oli Jessica tõeliselt, tõsiselt ja põhjalikult välja vihastanud, et ta peab täna sohval magama, et ta rikub ära oma ainukese korraliku ülikonna, et tüdruk lehkab päris kohutavalt … aga ta avastas, et tõstab ühe jala teise ette ning kõnnib edasi, käsivarred krampis ja selg valus ning eirates möödujate pilke. Ja mõne aja pärast oli ta oma maja allkorrusel, komberdas trepist üles ja siis seisis ta oma korteri ukse ees ning mõistis, et on jätnud võtmed sisse koridorilauale …

      Tüdruk sirutas oma räpase käe ukse poole ja see vajus lahti.

      Poleks iial arvanud, et ma võin rõõmustada selle üle, et uks pole korralikult kinni läinud, mõtles Richard, tassis tüdruku ust oma selja taga jalaga kinni tõugates tuppa ning pani ta oma voodile. Tema särgiesine oli verest läbi imbunud.

      Tüdruk tundus poolteadvusetu – tema silmalaud olid kinni, kuid võbelesid. Richard kooris tal nahkjope seljast. Tüdruku küünarvarrel ja õlal oli pikk lõikehaav. Richardil jäi hing kinni. „Kuule, ma helistan arstile,” ütles ta vaikselt. „Kas sa kuuled mind?”

      Tüdruku silmad avanesid, pärani ja hirmul. „Ei, palun. Kõik saab korda. Asi pole nii hull, kui paistab. Mul on vaja ainult magada. Ei ühtki arsti.”

      „Aga su käsivars … su õlg …”

      „Kõik saab korda. Homme. Palun?” See polnud palju valjem kui sosin.

      „Ee, küllap vist, hea küll,” ütles Richard ja küsis siis, kui terve mõistus end kehtestas: „Kuule, kas ma tohiksin küsida …”

      Aga tüdruk juba magas. Richard võttis kapist oma vana koolisalli ja sidus selle tihedalt tema käsivarre ja õla ümber – ta ei tahtnud, et tüdruk tema voodis verest tühjaks jookseb, enne kui tal on võimalik ta arsti juurde viia. Ning siis hiilis ta kikivarvul magamistoast välja ja pani ukse enda järel kinni. Ta istus diivanile teleri ees ja imestas, mida ta oli teinud.

      2

      Ta on kusagil sügaval maa all – tunnelis või ehk kanali satsioonikäigus. Valgus on võbelev, see tõstab pimeduse esile, mitte ei hajuta seda. Ta pole üksi. Tema kõrval kõn nivad veel teised, kuigi nende nägusid ta ei näe. Nüüd nad juba jooksevad läbi kanalisatsiooni, pritsides laiali muda ja soppa. Läbi õhu langevad pimeduses aeglaselt kristallselged veepiisad.

      Ta keerab ümber nurga ja koletis ootab teda.

      See on hiiglaslik. Ta täidab kogu käigu – massiivne pea maadligi, harjaseline kere ja jahedas õhus aurav hingeõhk. Mingisugune kult, mõtleb Richard esmalt ja taipab siis, et see on täiesti jabur – ükski kult ei saa olla nii tohutu suur. Ta on suur nagu pull, nagu tiiger, nagu auto.

      Elukas põrnitseb teda ja ootab sada aastat, kuni Richard tõstab oda. Ta heidab pilgu oma käele, mis oda hoiab, ja näeb, et see pole tema käsi – käsivars on kaetud tumeda karvaga, küüned pigem küünised.

      Ja siis koletis ründab.

      Ta heidab oda, aga juba on liiga hilja ja ta tunneb, kuidas koletise nugateravad võhad ta külge lõhestavad, tunneb kuidas elu temast välja pori sisse voolab, ja taipab, et ta on kukkunud näoli vette, mis lämmatavatest vere pööristest punaseks värvub. Ta püüab karjuda, ta püüab ärgata, kuid ei suuda muud kui vaid muda, vett ja verd sisse hingata, tunda ainult valu …

      „Paha uni?” küsis tüdruk.

      Richard tõusis diivanil istuma ja ahmis õhku. Kardinad olid ikka veel ees, tuled põlesid ja teler mängis, kuid piludest paistva kahvatu valguse järgi sai ta aru, et on hommik. Ta otsis käsikaudu diivani pealt üles puldi, mis oli öösel end tema ristluude alla kiilunud, ja lülitas teleri välja.

      „Jah,” vastas ta. „Midagi sellist.”

      Ta pühkis ära silmadesse kogunenud unerähma ja vaatas end hindavalt, märgates rahulolevalt, et vähemalt oli ta enne magama jäämist kingad jalast ja pintsaku seljast võtnud.