Eikusagi. Neil Gaiman

noogutas. Vihm tugevnes, rabistas katustel ja teed katval asfaldil. „Mina sinu asemel oleksin ustega ettevaatlik.”

      Richard ajas end veidi kõikudes püsti. „Hea küll,” sõnas ta, teadmata õieti, mida sedasorti infoga peale hakata. „Eks ma siis olen. Aitäh.”

      Pubi uks läks lahti ning valgus ja lärm voolasid välja tänavale. „Richard? Kas sinuga on kõik korras?”

      „Jaa, kõik on korras. Tulen kohe tagasi.” Vana naine kaperdas juba mööda tänavat ja läbi vemmeldava vihma eemale ning sai läbimärjaks. Richardil oli tunne, et ta peaks tema heaks midagi tegema, aga ta ei saanud talle ometi raha anda. Ta kiirustas mööda kitsast tänavat naisele järele, külm vihm leotas näo ja juuksed märjaks. „Võta,” ütles Richard. Ta kohmitses vihmavarju käepideme kallal ja püüdis leida nuppu, mis selle lahti teeks. Siis käis klõps ning vari avanes hiiglasuureks Londoni metroo kaardiks, mille iga liin oli joonistatud eri värviga, iga jaam ja selle nimi peale märgitud.

      Vana naine võttis vihmavarju tänulikult vastu ja naeratas. „Sul on hea süda,” ütles ta Richardile. „Mõnikord sellest piisab, et sind ohust oida, ükskõik kuhu sa lähed.” Siis vangutas ta pead. „Aga enamasti mitte.” Ta pigistas varju kõvemini pihku, kui tuuleiil ähvardas selle ta käest rebida või pahupidi pöörata. Ta surus käed käepideme ümber ning kummardus vastu vihma ja tuult sügavalt maadligi. Seejärel kõndis ta ära vihma ja öösse, ümmargune valge kogu, keda katsid Londoni metroojaamade nimed: Earl’s Court, Marble Arch, Blackfriars, White City, Victoria, Angel, Oxford Circus …

      Richard avastas end joobnult juurdlemas, kas Oxford Circuses asus tõepoolest tsirkus – tõeline tsirkus kõigi klounide, kaunite naiste ja ohtlike elajatega. Kõrtsiuks läks jälle lahti – heliplahvatus, nagu oleks pubi helinupp just põhja keeratud. „Richard, igavene jobu, see on su kuramuse pidu ja sa jääd kogu lõbust ilma.” Richard kõndis tagasi kõrtsi – kihk oksendada oli kõiges kummalises kaduma läinud.

      „Sa näed välja nagu uppunud rott,” ütles keegi.

      „Sa pole uppunud rotti näinudki,” vastas Richard.

      Keegi teine ulatas talle suure klaasi viskit. „Võta, kalla sisse. Soojendab su üles. Sa ikka tead, et Londonis sa enam õiget viskit ei saa.”

      „Päris kindlasti saan,” ohkas Richard. Vesi tilkus ta juustest joogi sisse. „Londonis on kõik olemas.” Siis kummutas ta viski kurku ning pärast seda ostis keegi talle järgmise, edasi oli kõik ähmane ja lagunes tükkideks ning hiljem mäletas ta vaid tunnet, et ta hülgab millegi väikese ja arusaadava millegi tohutu suure ja vana pärast, mis pole üldse arusaadav, ja vältimatut oksendamist vihmaveest tulvil rentslisse millalgi varahommikul, ja valget kummalist värvi sümbolitega kaetud kogu nagu pisikest ümmargust põrnikat, kes läbi vihma tema juurest eemale kõndis.

      Järgmisel hommikul istus Richard Londoni rongi peale, et alustada kuuetunnist reisi lõunasse, mis pidi viima ta St Pancrase jaama kummaliste gooti tornide ja võlvkaarteni. Ema pani talle kaasa väikese kreeka pähkli koogi, mille ta oli just selle reisi tarvis küpsetanud, ja teed täis termose, ning Richard Mayhew läks Londonisse, enesetunne täiesti kohutav.

      1

      Nüüdseks oli ta jooksnud juba neli päeva, põgenenud ülepeakaela ja koperdades läbi käikude ja tunnelite. Ta oli näljane, omadega läbi ja rohkem väsinud, kui keha taluda suutis, ning iga järgmist ust oli aina raskem avada. Pärast neljapäevast pagemist oli ta viimaks leidnud peidupaiga, tillukese kiviuru maailma all, kus ta võis end turvaliselt tunda – ta vähemalt palvetas, et see oleks nii – ja siis ta viimaks magas.

      Härra Croup oli palganud Rossi viimasel Liugleval laadal, mis oli peetud Westminster Abbeys. „Mõtle temast,” ütles ta härra Vandemarile, „kui kanaarilinnust.”

      „Laulab?” küsis härra Vandemar.

      „Ma kahtlen selles. Kahtlen siiralt ja sügavalt.” Härra Croup libistas käega läbi oma sorakil oranžide juuste. „Ei, mu hea sõber, ma mõtlesin pigem kujundlikult – rohkem neid linde silmas pidades, kes maa-alustesse kaevandustesse kaasa võetakse.” Härra Vandemar noogutas, mõistmine hakkas aeglaselt koitma – jah, kanaarilind. Muud sarnasust härra Rossil kanaarilinnuga ei olnud. Ta oli tohutu suur – pea sama suur kui härra Vandemar –, äärmiselt kasimatu, üsna kiilas ja rääkis väga vähe, kuigi neile oli ta väga rõhutatult seletanud, et talle meeldib kõiksugu olevusi tappa ja et ta teeb seda väga hästi, ning see tegi härra Croupile ja härra Vandemarile nalja, üsna samamoodi, nagu oleks võinud Tšingis-khaanile teha nalja mõne noore mongoli ärplemine, kes on äsja rüüstanud oma esimese küla või põletanud maha esimese jurta. Ta oli kanaarilind ja tal polnud sellest aimugi. Nii et härra Ross oma räpase T-särgi ja paakunud siniste teksadega läks ees ning Croup ja Vandemar oma elegantsetes mustades ülikondades kõndisid tema järel.

      Tähelepanelikul vaatlejal on härra Croupi ja härra Vandemari eristamiseks neli lihtsat viisi: esiteks on härra Vandemar kaks ja pool pead pikem kui härra Croup; teiseks on härra Croupi silmad nagu pleekinud sinine portselan, aga härra Vandemari silmad on pruunid; kolmandaks tegi härra Vandemar neli sõrmust oma paremas käes neljast kaarnakolbast, samas kui härra Croupil pole ühtki nähtavat ehet; neljandaks armastab härra Croup sõnu, samal ajal kui härra Vandemar on kogu aeg näljane. Lisaks ei sarnane nad üldse teineteisega.

      Kahin tunnelipimeduses – härra Vandemaril oli nuga käes, siis polnud see enam tema käes, vaid vabises vaikselt peaaegu kolmekümne jala kaugusel. Ta kõndis noa juurde ja tõstis selle käepidemest hoides üles. Tera oli tunginud läbi halli roti, kelle suu avanes ja sulgus jõuetult, kui elu temast kadus. Härra Vandemar lömastas looma kolju nimetissõrme ja pöidla vahel.

      „Nõnda, see rott enam ei nuhi,” ütles härra Croup. Ta kõhistas oma nalja peale naerda. Härra Vandemar ei vastanud. „Rott. Nuhkima. Mõikad?”

      Härra Vandemar tõmbas roti noatera küljest ja hakkas mõtlikult mäluma, alustades peast. Härra Croup lõi tal selle käest. „Jäta järele,” ütles ta. Härra Vandemar pani noa ära, aga veidi pahuralt. „Pea püsti!” sisistas härra Croup julgustavalt. „Alati tuleb järgmine rott. Aga praegu – edasi. Meil on asju teha. Inimestele kahju teha.”

      Kolm Londonis elatud aastat polnud muutnud Richardit, kuid need olid muutnud tema arusaamist linnast. Algselt oli Richard kujutlenud Londonit nähtud piltide põhjal kui halli, lausa musta linna ja ta üllatus, kui avastas, et London on täis värve. See oli punaste telliste ja valgete kivide linn, punaste busside ja suurte mustade taksode (mis olid sageli – nagu Richardi hämmelduseks selgus – kuldsed või rohelised või kastanpruunid) linn, erkpunaste postkastide ning roheliste rohuste parkide ja kalmistute linn.

      See oli linn, kus omavahel rüselesid väga vana ja kohmetult uus, mitte just ebamugavalt, kuid igasuguse austuseta; see oli poodide ja kontorite, restoranide ja kodude linn, parkide ja kirikute, unustatud mälestusmärkide ja tähelepanuväärselt ebapaleelike paleede linn; linn sadade piirkondadega, millel olid kummalised nimed – Crouch End, Chalk Farm, Earl’s Court, Marble Arch – ja pentsikult erisugused identiteedid; lärmakas, räpane, lustlik ja rahutu linn, mis toitus turistidest, keda ta vajas samavõrra kui põlgas, linn, mida läbivate transpordivahendite keskmine kiirus polnud kasvanud viimase kolmesaja aasta jooksul, mis oli järgnenud viiesajale aastale hootisele teede laiendamisele ja kohmakatele kompromissidele sõidukite – olgu siis hobuste veetud või siis, nagu viimasel ajal, motoriseeritud – ja jalakäijate vajadustega arvestamise vahel; linn, mis kihas seda asustavatest kõiksugu sorti, liiki ja värvi inimestest.

      Esimest korda siia saabudes oli ta pidanud Londonit üüratu suureks, kummaliseks ja põhjapanevalt arusaamatuks, nii et ainult metrookaart, see maa-aluste raudteeliinide ja peatuste elegantne mitmevärviline topograafiline kajastus lõi selles mingitki korda. Aegamööda jõudis talle kohale, et metrookaart oli vaid käepärane väljamõeldis, mis tegi küll elu lihtsamaks, kuid sel polnud mingit seost linna tõelise kujuga maa peal – täpselt nagu kuulumine mõnda parteisse, oli ta tollal endamisi uhkelt mõelnud, ja siis,