Minu soovide nimekiri. Grégoire Delacourt

Minu mudelid müüsid üsna hästi. Eriti tekid-magamiskotid vastsündinutele, heegeldatud sallid ja puuvillased kampsunid.

      Kella kaheteistkümnest kaheni oli pood suletud ja sel ajal käisin üksinda kodus söömas. Mõnikord, kui ilm oli ilus, käisime Danièle’i ja Françoise’iga terrassil kuuma võileiba söömas, L’Estaminet’s või Kangelaste väljakul Café Leffe’is.

      Kaksikud on kenad. Ma tean väga hästi, et nad kasutasid mind ära, et tuua esile oma peened pihad, pikad jalad, heledad ja imeliselt kohkunud hirvesilmad. Nad naeratasid meestele, kes sõid üksinda või kahekesi, nad edvistasid, teinekord kudrutasid. Nende kehad saatsid sõnumeid, nende ohked olid nagu merre heidetud pudelid ja mõnikord korjas mõni mees neist mõne üles, kohvi joomise ajaks, sosistatud lubaduse, pettekujutelma – meestel puudub täielikult kujutlusvõime. Seejärel oli jälle aeg avada meie poekesed. See juhtus alati just sel silmapilgul tagasiteel, kui meie valed kerkisid pinnale. Mul on kõriauguni sellest linnast, mul on tunne, nagu elaksin ajaloolises brošüüris, ah, ma lämbun, sõnas Danièle, aasta pärast olen ma siit kaugel, päikese all, ja ma lasen rindu kohendada. Kui mul oleks raha, lisas Françoise, jätaksin kõik sinnapaika, lihtsalt nii, päevapealt. Ja sina, Jo?

      Mina oleksin ilus ja sale ja keegi ei valetaks mulle enam, isegi mitte ma ise, aga ma ei vastanud midagi, piirdusin kenadele kaksikutele naeratamisega. Et valetada.

      Kui meil ei ole kliente, pakuvad nemad mulle alati välja maniküüri või soengu või näomaski või siis lihtsalt lobisemise, nagu nad ütlevad. Mina omalt poolt koon neile barette ja kindaid, mida nad kunagi ei kanna. Tänu neile olen ma ümmargune, aga hoolitsetud, maniküüritud. Ma olen kursis, kes kellega magab, tean riidepoe Denise’i probleeme reeturliku Genièvre de Loos’ ja selle 49-protsendise alkoholisisaldusega ning Charlet-Fournie retušeerija muresid – too võttis kakskümmend kilo juurde pärast seda, kui tema mees armus meeletult Jean-Jaci peapesijasse ja meil kolmel on tunne, et me oleme kolm kõige tähtsamat inimest maailmas.

      Vähemalt Arrasis.

      Sel tänaval igatahes.

      Nii. Ma olen neljakümne seitsme aastane.

      Meie lapsed on kodust lahkunud. Romain elab Grenoble’is, õpib teist aastat ühes ärikoolis. Nadine on Inglismaal ja töötab lapsehoidjana ning teeb videofilme. Üht tema filmidest näidati ühel festivalil, kus ta võitis auhinna ja pärast seda me kaotasime ta.

      Viimast korda nägime teda eelmise aasta jõulude ajal.

      Kui isa Nadine’ilt küsis, mida ta teeb, võttis ta kotist välja väikese kaamera ja ühendas selle Radiolaga. Nadine ei armasta sõnu. Ta on rääkinud väga vähe sellest ajast, kui ta rääkima hakkas. Ta ei ole mulle näiteks kunagi öelnud, et ema, mul on kõht tühi. Ta tõusis ja võttis lihtsalt midagi süüa. Ega öelnud mitte kunagi: lase ma loen sulle ette oma luuletuse, õppetüki, korrutustabeli. Ta hoidis sõnu endas, nagu oleksid need haruldased. Me pöörasime vaikust, tema ja mina: pilgud, liigutused, ohked olid nimisõnade, tegusõnade ja sihitiste asemel.

      Ekraanile ilmusid must-valged pildid rongivagunitest, rööbastest ja pöörangutest. Alguses kulges kõik hästi aeglaselt, siis hakkas kõik tasakesi kiirenema, lisandus veel pilte, rütm muutus nõiduslikuks ja lummavaks. Jo tõusis ja võttis külmikust alkoholivaba õlle. Ma ei suutnud silmi ekraanist lahti lasta, mu käsi võttis tütre käest, nimisõna, lained läbisid mu keha, tegusõna, Nadine naeratas, sihitis. Jo haigutas. Mina nutsin.

      Kui film läbi sai, ütles Jo, et värvilisena, heliga ja lameekraanil ei ole su film, tütreke, üldse halb, ja mina ütlesin talle aitäh, aitäh, Nadine, ma ei tea, mida sa oma filmiga öelda tahtsid, aga ma tundsin tõesti midagi. Ta ühendas väikese kaamera Radiola küljest lahti ja sosistas mulle otsa vaadates: ema, ma kirjutasin Raveli „Bolero” piltides, et kurdid võiksid seda kuulda.

      Kallistasin tugevasti tütart, surusin ta oma lõdva naha vastu ja lasksin pisaratel voolata, sest kuigi ma ei saanud kõigest aru, aimasin ma, et ta elas valedeta maailmas.

      Selle kallistuse ajal olin ma rahulolev ema.

      Romain saabus hiljem, magustoidu ja kingituste ajal. Tal oli üks tüdruk käevangus. Ta jõi koos isaga Tourteli, alkoholivaba õlut, ja polnud sellega rahul: see on eeslipiss, see värk, ütles ta ja Jo sundis teda vaikima, tuues kuuldavale kurja jaa, kena, küsi Nadège’ilt, mis mõju on kehval õllel, ta ütleb sulle seda, lollpea, sitane lollpea. Tüdruk haigutas seepeale ja jõuluõhtu oli rikutud. Nadine ei öelnudki nägemist, ta kadus külma öhe, lendles minema nagu aur. Romain lõpetas magustoidu. Ta kuivatas käeseljaga suu, lakkus oma sõrmi ja ma küsisin endalt, mis kasu on kõikidest neist aastatest, kui ma õpetasin teda kenasti käituma, küünarnukke mitte lauale panema, ütlema aitäh. Kõik need valed. Enne kui Romain omakorda lahkus, teatas ta meile, et lõpetab õppimise ja hakkab koos tüdrukuga töötama ettekandjana Palais Bretonis, Uriage’is asuvas crêperie’s, Grenoble’ist kümne minuti kaugusele jäävas termaalvete linnas. Ma vaatasin Jo’d. Mu silmad nutsid, ütle midagi, takista teda, hoia teda tagasi, aga ta tõstis ainult pudeli meie poja suunas, nagu teevad mõnikord Ameerika mehed filmides, ning soovis talle edu ja see oli kõik.

      Nii. Ma olen neljakümne seitsme aastane.

      Meie lapsed elavad nüüd oma elu. Jo ei ole mind veel mõne noorema, saledama ja ilusama pärast maha jätnud. Ta töötab palju tehases. Talle anti eelmisel kuul preemiat ja ta käis koolitusel, talle öeldi, et temast võib ühel päeval saada töödejuhataja; töödejuhataja, see viiks teda unistustele lähemale.

      Tema Cayenne’ile, lameekraanile, kronograafile.

      Minu unistused on kõik haihtunud.

      Neljandas klassis unistasin Fabien Derôme’i suudlemisest ja hoopis Juliette Bocquet’l avanes võimalus teda suudelda.

      Kolmeteistkümneselt tantsisin 14. juulil loo „Vananaistesuvi”2 järgi ja palusin mõttes, et mu kavaler söandaks panna käe mu vasttärganud rinnale; ta ei julgenud. Pärast aeglast tantsu nägin teda sõpradega naermas.

      Seitsmeteistkümneselt unistasin, et ema tõuseks üles tänavalt, kuhu ta oli ootamatult kukkunud, tuues kuuldavale sumbunud karjatuse. Ma unistasin, et see ei oleks tõsi, ei oleks tõsi, ei oleks tõsi. Et tal ei oleks olnud äkitselt seda laiku jalge vahel, mis märgas häbiväärselt ta kleidi. Seitsmeteistkümneselt unistasin, et mu ema oleks surematu, et ta saaks aidata mul ühel päeval õmmelda mu pulmakleiti ja anda mulle nõu lillekimbu, koogilõhna, dražeede kahvatu värvuse asjus.

      Kahekümneselt unistasin stilistiametist, et ma pagen Pariisi ja käin Studio Berçot’ või d’Esmod’ kursustel, aga mu isa oli siis juba haige ja ma nõustusin tööga proua Pillardi pudupoes. Seejärel unistasin salaja lauljast nimega Solal, šarmantsest printsist, Johnny Deppist ja Kevin Costnerist ajal, mil tal ei olnud veel implantaate, aga hoopis Jocelyn Guerbette’ist sai minu Venantino Venantini, ümar, armsalt pekine ja meelitaja.

      1

      Prantsuse

2

Prantsuse poplaulja Joseph Ira „Joe” Dassini laul „L’Été Indien” plaadilt „Africa”. Tõlkija märkus.