Painajalik leping. Lars Kepler

täiesti terve, kuid nagu paljudel inimestel, kes on tunda saanud surma ülemvõimu, heljus temagi ümber mingi helluse loor.

      Joona seisis koosolekusaali ukse taga koridoris ja kuulas John Bengtssoni aeglast juttu. Hääl oli tulvil vahedat väsimust, mis tekib mõni minut pärast ränka stressi. Ta kirjeldas, kuidas ta oli alles hiljuti leidnud strateegiliste kaupade inspektsiooni peadirektori tolle kodust pooduna.

      “Enesetapp?” küsis Joona.

      “Ei.”

      “Mõrv?”

      “Kas sa võiks siia tulla?” küsis John. “Sest ma ei saa sotti sellest, mida ma näen.”

***

      Koos Nathan Pollocki ja Tommy Kofoediga oli Joona äsja sedastanud, et tegemist on enesetapuga, kui Palmcrona koduukse taga kella anti. Pimedal trepimademel seisis pikka kasvu naine, toidukotid suurtes kämmaldes kõlkumas.

      “Kas võtsite ta alla?” küsis naine.

      “Alla?” kordas Joona.

      “Direktor Palmcrona,” kostis naine asjalikult.

      “Mida te allavõtmise all silmas peate?”

      “Andestust, ma olen ainult majapidajanna, ma arvasin…”

      Olukord muutis naise kohmetuks ning ta hakkas tagasi trepist alla minema, kuid seisatas järsult, kui Joona tema esimesele küsimusele vastas:

      “Ta alles ripub.”

      “Ahah,” sõnas naine ja pöördus Joona poole täiesti ilmetu näoga.

      “Kas te nägite teda täna varem seal rippumas?”

      “Ei,” kostis naine.

      “Mis sundis teid küsima, kas me oleme ta alla võtnud? Kas midagi on juhtunud? Kas märkasite midagi erakordset?”

      “Silmust väikese salongi lambikonksu küljes,” vastas naine.

      “Te märkasite silmust?”

      “Muidugi.”

      “Aga te ei kartnud, et ta seda kasutab?” küsis Joona.

      “Surra pole üldse hirmus,” vastas naine tagasihoitud naeratusega.

      “Mida te ütlesite?”

      Ent naine raputas üksnes pead.

      “Kuidas tema surm teie meelest välja nägi?” päris Joona seejärel.

      “Ma kujutan ette, et silmus tõmbus kaela ümber pingule,” kostis naine tasa.

      “Ja kuidas sai silmus kaela ümber?”

      “Ma ei tea, võib-olla kellegi abiga,” sõnas naine mõtlikult.

      “Mida te abi all silmas peate?”

      Naise silmad pöördusid pahupidi ja Joona arvas, et ta minestab, kuid naine toetas käe vastu seina ja vaatas taas Joonale otsa.

      “Abivalmis inimesi on igal pool,” vastas ta poolihääli.

      8. Nõel

      Politseimaja ujula on vaikne ja inimtühi, klaasseina taga valitseb pimedus ja kohvikus pole ühtki külastajat. Suur sinine bassein on peaaegu peegelsile. Vesi on altpoolt valgustatud ja virvendused võnguvad aeglaselt mööda seina ja lage. Joona Linna ujub ühe basseinipikkuse teise järel, hoides ühtlast tempot ja korrapärast hingamisrütmi.

      Ujumise ajal tulvab läbi tema teadvuse erisuguseid mälestusi. Disa nägu, kui naine lausus, et tunneb teda vaadates hammastes kihelust.

      Joona jõuab basseini servani, pöörab vee all ümber ja annab jalgadega uut hoogu. Ta pole teadlik, et hakkab ujuma kiiremini, kui seisab mõtetes korraga Grevgatanil Carl Palmcrona korteris. Taas silmitseb ta nööri otsas kõlkuvat keha, uriiniloiku, kärbseid laiba näol. Surnul olid olnud seljas üleriided, mantel ja kingad, kuid ta oli ometigi võtnud endale aega, et panna muusika mängima.

      Joona ujub kiiremini, pöörab ringi ja lisab veel tempot, nähes vaimusilmas, kuidas ta läbi Palmcrona korteri esiku sammub ja pärast ootamatut kellahelinat ukse avab. Kuidas silmab ukse taga pimedal trepimademel suurte kätega pikka kasvu naist.

      Joona peatub hingeldades basseiniservas ning toetub käsivartega äravoolurenni katvale plastvõrele. Hingetõmbed muutuvad peagi rahulikumaks, kuid piimhappest põhjustatud raskustunne õlalihastes kasvab endiselt. Ujulasse tuleb rühm dressides politseinikke, kaasas kaks päästenukku, lapsnukk ja ülekaaluline nukk.

      “Surra pole üldse hirmus,” oli naine naeratades öelnud.

      Joona ronib basseinist välja, imelik surutis sisemust pitsitamas. Ta ei tea, millest see tuleb, kuid Carl Palmcrona surmajuhtum ei anna talle asu. Mingil põhjusel näeb ta vaimusilmas jätkuvalt seda tühja valgusküllast tuba. Kuuleb tasast viiulimuusikat segunemas kärbeste laisa suminaga.

      Joona teab, et tegu on enesetapuga, ning püüab endale kinnitada, et riikliku kriminaalpolitseiga pole sel juhtumil mingit pistmist. Siiski tahaks ta joosta sündmuskohale ja seda uuesti vaadata, uurida, käia läbi kõik toad, teha kindlaks, ega ei olnud midagi kahe silma vahele jäänud.

      Majapidajannaga vesteldes oli ta mõelnud, et naine on vapustatud, et šokk ümbritses teda tiheda uduna, muutes ta segaseks ja kahtlustavaks, pannes vastama veidralt ja seosetult. Nüüd proovib Joona seda mõtet teistpidi pöörata. Võib-olla polnudki naine vapustatud ega šokis, vaid vastas küsimustele nii konkreetselt kui suutis. Sel juhul kinnitas majapidajanna Edith Schwartz, et Carl Palmcronat abistati silmuse sidumisel, et leidus abikäsi, abivalmis ligimesi. Sel juhul oli naise sõnum, et Palmcrona surm ei olnud tema enese põhjustatud ja et mees ei olnud surmahetkel üksi.

      Miski siin ei klapi.

      Joona teab, et tal on õigus, kuid ei suuda tundele täpset nime anda.

      Ta kõnnib meeste riietusruumi, keerab kapi lahti, võtab telefoni ja helistab peapatoloog Nils Åhlenile.

      “Ma pole valmis,” vastab Nõel telefoni kõrva äärde tõstes.

      “Asi puudutab Palmcronat. Mis su esmamulje on, mis siis, et sa…”

      “Ma pole veel valmis,” katkestab teda Nõel.

      “Mis siis, et sa veel valmis pole,” lõpetab Joona oma lause.

      “Tule esmaspäeval läbi.”

      “Ma tulen praegu,” ütleb Joona.

      “Kella viie ajal lähme naisega üht diivanit vaatama.”

      “Ma olen kahekümne viie minuti pärast sinu juures,” lausub Joona ja lõpetab kõne, enne kui Nõel jõuab üle korrata, et ta pole veel valmis.

      Kui Joona on duši all käinud ja riietunud, kuuleb ta laste naeru ja kõnekõminat ning taipab, et kohe alustab basseinis politseimaja ujumiskool.

      Ta mõtiskleb, mida õigupoolest tähendab fakt, et strateegiliste kaupade inspektsiooni peadirektor on leitud pooduna. Surnud on isik, kes tegi lõplikke otsuseid kogu Rootsi sõjatehnika valmistamise ja ekspordi kohta.

      Mõelda, kui ma eksin, mõelda, kui ta ikkagi mõrvati, lausub Joona endamisi. Ma pean enne Nõela juurde sõitmist Pollockiga rääkima, sest tema ja Kofoed on ehk jõudnud tutvuda kuriteopaiga ülevaatuse käigus leitud materjaliga.

      Joona läheb suurte sammudega läbi koridori, jookseb trepist alla ja helistab oma assistendile Anja Larssonile, et teada saada, kas Nathan Pollock viibib politseimajas.

      9. Lähivõitlusest

      Joona paksud juuksed on endiselt läbimärjad, kui ta avab loengusaali nr 11 ukse, mille taga peab Nathan Pollock ettekannet meestele ja naistele, kes saavad eriväljaõpet pantvangide vabastamise alal.

      Pollocki selja taha seinale on projitseeritud inimkeha anatoomiline kaart. Laual lebab reas seitse erinevat käsitulirelva alates väikesest hõbedasest Sig Sauer P238-st kuni mattmusta Heckler & Koch automaatkarabiinini koos 40-millimeetrise granaadiheitjaga.

      Üks noorpolitseinikest seisab Pollocki ees, kes