Painajalik leping. Lars Kepler

John Bengtsson nägevat üksnes mõningaid verevalumeid. Mehel on seljas helehall ülikond, selle peal õhuke mantel, jalas madalad kingad. Põrandal lebavad must kott ja mobiiltelefon – pisut eemal uriiniloigust otse surnukeha all.

      Korraga lööb poodu värisema.

      John Bengtsson ahmib õhku.

      Laepealselt kostab raske põmakas, pööningult kajavad haamrilöögid, keegi kõnnib ülakorruse põrandal. Kostab uus mürts ja Palmcrona keha lööb taas värisema. Nüüd kuuldub trellpuuri häält, mis samas vakatab. Meeshääl hüüab midagi. Tal on vaja lisajuhet, juhtmerulli, hõikab ta.

      Tagasi salongi minnes tajub John Bengtsson, kuidas pulss taltub. Halli välisuks on lahti. Ta seisatab mõtte juures, et on kindel, et enne sulges ta selle korralikult, kuid mõistab, et võib ka eksida. Ta lahkub korterist, ja veel enne, kui ta käigust oma osakonnale ette kannab, võtab ta mobiiltelefoni ja helistab Joona Linnale riiklikust kriminaalpolitseist.

      5. Riiklik mõrvakomisjon

      On juuni esimene nädal. Stockholmis ärkavad inimesed juba mitmendat nädalat liiga vara. Päike tõuseb kell neli hommikul ja peaaegu öö läbi on täiesti valge. Hiliskevad on olnud ebatavaliselt soe. Toomingas ja sirel puhkesid õide käsikäes. Rasked õitekobarad levitavad oma lõhna Kronobergi pargist kuni riikliku politseiameti peasissekäiguni.

      Riiklik kriminaalpolitsei on Rootsi ainus keskne operatiivpolitseiüksus, kes vastutab raske kuritegevusega võitlemise eest nii riigisisesel kui ka rahvusvahelisel tasandil.

      Kriminaalpolitsei ülem Carlos Eliasson seisab üheksandal korrusel madala akna all, pilk suunatud üle Kronobergi pargi järskude künkanõlvade. Ta hoiab käes telefoni, valib Joona Linna numbri, kuuleb, kuidas kõne taas postkasti ühendatakse, katkestab ühenduse, paneb telefoni kirjutuslauale ja vaatab kella.

      Petter Näslund tuleb Carlose kabinetti ja köhatab ettevaatlikult, jääb seisma ja naaldub loosungile kirjaga “Me valvame, märgistame ja ärritame”.

      Kõrvalruumist kostab tülpinud telefonivestlust, mis keerleb Euroopa arreteerimisorderite ja Schengeni infosüsteemide ümber.

      “Pollock on oma kuttidega varsti siin,” ütleb Petter.

      “Ma tunnen kella,” vastab Carlos vaguralt.

      “Võikud on igatahes valmis,” lausub Petter.

      Carlos sunnib näoilme tõsiseks ja küsib:

      “Oled sa kuulnud, et nad tegelevad värbamisega?”

      Petteri palged värvuvad punaseks ja ta langetab pilgu, kuid kogub end siis ja vaatab taas üles.

      “Ma tahtsin… Kas sulle meenub keegi, kes sobiks paremini riiklikusse mõrvakomisjoni?” küsib ta.

      Riiklik mõrvakomisjon koosneb kuuest eksperdist, kes löövad kaasa mõrvajuurdlustes üle kogu Rootsi. Komisjon töötab väga süstemaatiliselt, lähtudes tugimeetodist, mida tuntakse lühendi RKPJ all – raske kuritegevuse vastane politseijuurdlus.

      Riikliku mõrvakomisjoni liikmete töökoormus on üüratu. Nad on nii hõivatud, et neil pole peaaegu kunagi mahti politseimajja kokku tulla.

      Kui Petter Näslund on kabinetist lahkunud, istub Carlos toolile ja silmitseb akvaariumis paradiisikalu. Samal silmapilgul, kui ta sirutab käe kalatoidupurgi järele, heliseb telefon.

      “Jah,” vastab ta.

      “Nad tulevad üles,” ütleb Magnus vastuvõtulauast.

      “Tänan.”

      Carlos teeb viimase katse Joona Linnat tabada, tõuseb siis toolilt, heidab pilgu peeglisse ja väljub kabinetist. Samal hetkel, kui ta koridori jõuab, kostab kõlin ja liftiuksed sõidavad hääletult lahti. Riikliku mõrvakomisjoni liikmeid silmates vilksatab talle välkkiirelt pähe mälupilt Rolling Stonesi kontserdilt, kus ta koos paari kolleegiga mõne aasta eest käis. Lavale tulnud bändiliikmed meenutasid lõõgastunud ärimehi, sarnaselt riikliku mõrvakomisjoni liikmetega kandsid nemadki kõik tumedat ülikonda ja lipsu.

      Kõige ees kõnnib Nathan Pollock, hallid juuksed hobusesabas, seejärel tuleb Erik Eriksson, ees teemantidega kaunistatud prillid, mille tõttu teda grupis omavahel Eltoniks hüütakse. Tema järel longivad kõrvuti Niklas Dent ja P. G. Bondesson, ning kõige taga kõnnib küürus seljaga kriminalist Tommy Kofoed, põrnitsedes pahuralt põrandale.

      Carlos juhatab nad koosolekusaali. Operatiivülem Benny Rubin istub neid oodates juba ümmarguse laua taga, ees tass musta kohviga. Tommy Kofoed võtab puuviljakorvist õuna ja hakkab seda häälekate ampsudega sööma. Nathan Pollock vaatab naeratades tema poole ja vangutab pead, kui too küsivalt keset hammustamist peatub.

      “Tere tulemast,” alustab Carlos. “Väga hea, et kõigil oli aega ja võimalust tulla, kuna meil on päevakorras mõnedki tähtsad arutluspunktid.”

      “Kas Joona Linna ei peaks ka osalema?” küsib Tommy Kofoed.

      “Peaks küll,” vastab Carlos viivitades.

      “Ta teeb nagu tahab,” selgitab Pollock summutatud häälel.

      “Joona lahendas ju mullu need Tumba mõrvad,” mainib Tommy Kofoed. “Ma mõtlen kogu aja selle peale, et ta oli ikka maru kindel… ta teadis, mis järjekorras need mõrvad toime pandi.”

      “Vastu igasugust kuradi loogikat,” naerab Elton.

      “Mina tean kriminalistikast enam-vähem kõike,” jätkab Tommy Kofoed. “Aga Joona lihtsalt läks ja vaatas neid verejälgi, ma ei taipa…”

      “Tema nägi tervikut,” lausub Nathan Pollock. “Vägivalla ulatust, mõrvari pingutust, stressitaset ja seda, kui väsinud paistsid sammud ridamajas, võrreldes riietusruumi jäetud jälgedega.”

      “Ma ei suuda seda ikka veel uskuda,” pomiseb Tommy Kofoed.

      Carlos köhatab ja langetab pilgu mitteformaalsetele päevakorrapunktidele.

      “Merepolitsei võttis täna hommikul ühendust,” lausub ta. “Mingi kalamehevana leidis vist naise surnukeha.”

      “Võrgust või?”

      “Ei, ta nägi suurt sportkaatrit hoovusega Dalaröst mööda triivimas, sõudis selle juurde, läks pardale ja leidis vöörikajutist naise.”

      “Aga vaevalt midagi komisjoni jaoks,” naeratab Petter Näslund.

      “Oli ta mõrvatud?” küsib Nathan Pollock.

      “Ilmselt enesetapp,” vastab Petter kiiresti.

      “Sellega pole kiiret,” märgib Carlos ja võtab tüki keeksi. “Aga ma tahtsin siiski ära mainida.”

      “Veel midagi?” küsib Tommy Kofoed mornilt.

      “Meil on järelepärimine Lääne-Götlandi politseilt,” ütleb Carlos. “Laual on selle koopia.”

      “Mina seda võtta ei saa,” lausub Pollock.

      “Teil kõigil on tööd kuhjaga, ma tean,” kinnitab Carlos laualt tasakesi puru pühkides. “Võib-olla peaksime alustama teisest otsast ja rääkima… riiklikku mõrvakomisjoni lisatööjõu värbamisest.”

      Benny Rubin vaatab vahedal pilgul ringi ja selgitab siis, et juhtkond on suurest töökoormusest teadlik ning on seetõttu esimese meetmena eraldanud vahendeid riiklikku mõrvakomisjoni ühe lisatöökoha loomiseks.

      “Avaldage arvamust,” ütleb Carlos.

      “Kas poleks hea, kui Joona selle punkti arutamise juures viibiks?” küsib Tommy Kofoed, kummardub üle laua ja asub kilesse pakitud võileibade kuhjast sobivat valima.

      “Pole üldse kindel, kas ta tulebki,” märgib Carlos.

      “Me võime enne pisut kohvitada,” ütleb Erik Eriksson oma sätendavaid prille kohendades.

      Tommy Kofoed harutab lõhesaia ümber oleva kile lahti, nopib ära saia kaunistava tillioksa, pressib kalale pisut sidrunimahla ja rullib siis salvräti seest välja noa ja kahvli.

      Järsku