Armastuskirju teatrile. Jim Ashilevi

mis seal ikka, aga publikuga kontakti astumine on tõepoolest õrn asi. Ma ei saa seda rõhutamata jätta. See on nagu nööril kõndimine. Täpsem oleks ehk isegi öelda, et nagu ämblikuniidil kõndimine. Sul praktiliselt polegi midagi, millel kõndida, aga kui oled kaval ja oskad publiku endaga kaasa meelitada, võid vaikselt jõuda punkti, kus sind kannab tugev elastne võrk, mis kannatab ära kõik su tõmblused.

      Kolmandal, viimasel etendusel kandis võrk mind juba kindlalt. Olin laval piisavalt vaba ja väsinud, et enam mitte hoolida kellegi ees eputamisest ega ka kellegi heakskiidust („näed, kui tubli poiss, õppis soome keele ära“), vaid jutustasin ennast mitte liiga tõsiselt võtva kergusega publikule soome-inglise segakeelse loo kolmest kauboist, kes kõndisid kõrbes ja surid ükshaaval maha. Neist viimane jõudis kahekümnendal päeval välja kõrbe piirini, sirutas välja oma kondise käe, et puudutada värskeid rohelisi murututte, tõmbas kopsud õhku täis ning lausus viimse sõna:

      „Yes.“

      Ja siis ta suri. Kukkus maha. Pool tema keha jäi kõrbesse ja teine pool puhkas värskel rohelisel murul. Ka mina kukkusin higisena publiku ees maha. Etenduse algusest oli möödunud oma 20 minutit. Minu avalöök oli antud. Saalist käis üle vaikus ja siis kostis aplaus. Ma olin oma tööd hästi teinud. Ma polnud seda monoloogi kunagi varem nii hästi esitanud. Olin kohale jõudnud. Prožektorid kustusid. Blackout. Yes!

      Võimalik, et see oli mu elu parim lavahetk. Ega mina ju ei tea. Nädal hiljem üleväsinuna siin Pariisis istudes ma enam ei tea, mis asi see teater on ja miks ma seda teen. Ja mis edasi saab, ma ei tea. „Lääne“ etendused lõppesid tolle kauni triumfiga. Ja ega mina ei tea, kellele või milleks seda kuradi teatrit vaja on.

      #2 Vangla privilegeeritutele

      Haapsalu–Tallinna buss

      23. detsember 2015

      KALLIS TEATER, me tegime sinuga lõpparve, mäletad? Miks ma siis ikka veel siin olen? Miks me ikka veel päevast päeva teineteisega kohtume?

      Pool aastat tagasi, tänavuse ärajäänud suve hakul, 18. juunil 2015 kell 21.30 tuli Von Krahli trupp teatrijuht Peeter Jalaka kutsel viimast korda täiskoosseisus kokku. Tema oli otsustanud ameti maha panna ja trupp oli jõudnud arusaamisele, et on aeg laiali minna. Peeter tahtis kogu kamba veel kord kokku võtta ja öelda, et see pole lõpp, vaid uus algus.

      Tõepoolest, selles polnud midagi kurba, ammugi mitte traagilist. Mul kummitas jälle peas Deerhunteri laulurida „when one life is over a new one begins“. Olin selleks hetkeks olnud Krahliga lähedalt seotud peaaegu kaheksa aastat, kaudsemalt juba kauem, vast 12 aastat, jah, sellest ajast peale, kui kirjanik Sass Henno, mu toonane kursavend tele- ja filmikoolist, vedas mind sellesse saksapärase nimega koopasse, mille sissepääsu kohal ilutses must žilett. Me vaatasime Rainer Sarneti lavastust „Lumi“, kus valgesse riietunud näitlejad sumpasid valges „lumes“ ning käitusid ja rääkisid imelikult. Sellega nad mind veel konksu otsa ei püüdnud. Ma näksisin pahaaimamatult ja isutult, pigem ajaviiteks sööta. Kork veepinnal küll võbeles natuke, aga sellele järgnes vaikus, vesi läks tagasi tüüneks. Ujusin edasi, sõitsin bussiga number 40 koju Pelguranda ja kalamees jäi tühjade kätega. Surmahoop tuli siiski juba mõne aja pärast, ootamatult, kui leidsin end pärast loenguid ja erialatunde taas sellest Tallinna ülikooli kultuuriteaduskonna kõrvaltänava teatrist. Tol õhtul oli kavas Mati Undi „Stiil ehk Mis on maailma nimi“. Elumuutev õhtu millalgi aastal 2004. Sellega oli kõik otsustatud. Mind püüti konksu otsa ja enam ma lahti ei rabelenud.

      See konks on nüüd juba 12 aastat mu moka küljes kinni olnud, tilbendab niimoodi totakalt otsapidi mu huulte vahelt välja. Valetan, mitte 12, vaid oma 17 aastat juba. Ma pean jälle ennast parandama. Tegelikult sai see kõik ju alguse Aime Lutsari näiteringist Salme kultuurikeskuses. Millal ma sinna läksin, 13–14-aastaselt? Tegelikult neelasin ju konksu alla juba siis, aga see oli selline salakaval konks, peiteajaga. Lasi mul rahumeeli edasi ujuda ja vett nautida. Veest välja tiris mind Mati Unt ja nüüd ma vedelengi siin kaldal. Unt suri ja õng jäi sinu kätte.

      Jälle sa sikutad ja kisud. Olgugi et me tegime sinuga lõpparve ja läksime sõbralikult lahku, olgugi et see jahe juuniõhtu jättis sisse lepitava soojuse, mis sulatas vaikse kindla leegina viimaste aastate vaha, mis mu liigeste vahele, ninna ja kõrvadesse tahkunud oli, mis kattis mu silmad valge kaega ja täitis mind tüdimusega igasuguste lavastuste, näidendite ja teatrijuttude suhtes, ning olgugi et ma tagatipuks sügisel Haapsallu kolisin, et sinust lõplikult eemale saada (mitte et ma nii suure sammu ainult sinu pärast astusin, ära ennast nii tähtsaks ka pea), olgugi mis oli.

      Siin ma nüüd istun tõbise peaga päev enne jõululaupäeva bussis teel Haapsalust Tallinna. Talv nagu eelmine suvigi jääb tänavu ära, lund pole kuskil, lilled õitsevad ja inimesed käivad lahtiste hõlmadega ringi. Mul õnnestus siiski külmetuda või mingi pisik saada, kurgus on imelik valu ja nina on juba üle nädala kinni, ühest ninasõõrmest tuleb koguni verd. Ka pisitütar sai mult nohupisiku ja mõne päeva eest tõusis tal palavik. Mu elukaaslane katsub kodus oma töökohustuste virna alt välja roomata, remonti teha ja tütre eest hoolitseda, aga mina sõidan juba varahommikul tagasi sinu juurde. Miks?

      Kui see ei ole imelik, siis ma ei tea, mis on.

      Jah, pool aastat tagasi tol juuniõhtul oli kõigile selgeks saanud, et vajame trupina puhkust. Või kui mitte puhkust, siis vähemasti vaheldust. Mõnel keerles peas mõte minna uuesti kooli mõnda uut ja huvitavat eriala õppima, et saaks ikka mingi ameti ka selgeks, juhuks kui see teatri tramburai ja tilulilu ära väsitab, mõnel oli ees ootamas tööots välismaal, mõni ei teadnud üldse, mis temast edasi saab ja tundis hirmu. Mina hirmu ei tundnud, ainult kergendust, et viimaks ometi saan selle ratta pealt maha, kuhu me pärast teatrikooli lõppu sattusime. Von Krahl on alati olnud idealistlik teater, seal on alati vähemalt püüeldud selle poole, et lavastused ei sünniks kultuurilisest harjumusest või inertsist, vaid tungivast sisemisest vajadusest publikule midagi öelda. Iga lavastus on olnud püha üritus. Just sellesama idealismi foonil oli eriti jabur leida end trupina ühel hetkel olukorrast, kus uued lavastused muudkui tulid ja tulid peale, samal ajal kui meie akud voolasid iga etendusega aina tühjemaks ja tühjemaks. Puhkamiseks aega ei jätkunud, sest teater pidi juba ainuüksi sellepärast tihedalt uute teostega lagedale tulema, et mitte seda piskutki kultuuriministeeriumi toetust kaotada, mis meil seni päevast päeva tegutseda võimaldas. Ole kultuuriasutus või kaubamaja, raha liigutatakse ikkagi Exceli tabeli järgi, ja kui ühel teatril pole järsku enam uusi töid ega lubatud publikunumbreid ette näidata, sest ollakse väsinud (oh te vaesekesed), siis keeratakse rahakraan kinni. Õigemini lükatakse see sinu topsist eemale järgmise saja tühja topsi poole, mida januste käed joa poole sirutavad.

      Olla kuude ja aastate kaupa päevast päeva laval või proovisaalis on ju iga algaja teatriarmastaja unistus. Ja tõepoolest, selles kunstimullis elamises on midagi äärmiselt luksuslikku. See on korraga privileeg ja vangla – vangla privilegeeritutele. Vahel heidetakse eluvõõrastele kirjanikele ette, et nad elavad elevandiluust tornis. Seavad seal segaseid ja justkui tähendustiineid sõnu ritta, mis tegelikult kedagi ei kõneta. Mitusada korrust allpool laiuvatel väljadel ja metsades müttavad ringi lihtinimesed, kelle jalad on mustad ja hambad puseriti, kes armastavad ja vihkavad, sigivad ja tapavad, juubeldavad ja nutavad, joovad ja palvetavad, ühesõnaga elavad täisverelist elu ega tee nägu, et nad on paremad, kui nad päriselt on. Lihtsad inimesed lihtsate mõtetega. Normaalsed inimesed normaalsete tunnetega. Kuna aga ebanormaalsetel on lihtrahva seas raske ellu jääda (värdjaid on ju ajast aega kividega surnuks loobitud), pagevad elujanulisemad neist hullusesse või eksiili. Või elevandiluust torni. Või teatrisse.

      Muidugi on igasugune teater, mis soovib olla elevandiluust torn, mida elumuda pritsmed ei määri, juba eos mõttetu ega vääri teatri nime. Sest teater on algusest peale olnud rahvakunst. Nii Vana-Kreekas kui ka Shakespeare’i Inglismaal tuli teatrisse rahvast igast seisusest, et elada kaasa üldinimlikele lugudele. Teatriajalugu teab kõnelda õhtutest Londonis, kus toimusid Shakespeare’i värssdraamade esmaettekanded, ja publik käis saalist sisse-välja, õgis, jõi, mölises ja kusi nurka. Ega Shakespeare rahvalikkust ei kartnud, tema näidendid on geniaalsele riimitehnikale vaatamata rammus segapuder päevapoliitikast, kuulsuste elulugudest, müütidest ja lorilauludest. Shakespeare