Sai mis tahtis. Louise O'Neill

ütlesin „tere, Jamie”,” lausub poiss uuesti. „Ei tasu sellepärast kohe nõmetsema hakata.”

      „Võta rahulikult, Dylan.” Maggie torkab päikeseprillid oma juuksetihnikusse ja heidab talle vidukil pilgu.

      „Kes sinult midagi küsis?”

      Eli tõuseb püsti ja Dylan näeb tema meeter-üheksakümnese kogu kõrval välja nagu kääbus. Varem lasi Eli kohe rusikad käiku, kui kellelegi tundus, et jube vahva oleks teda neegriks kutsuda, aga nüüd oli ta Maggiele lubanud, et õpib end talitsema. „Ta ütleb, et on minu pärast kõigeks valmis, et ta pole kunagi kellegi teise vastu midagi sellist tundnud,” ütles Maggie meile, kui nad umbes kolm aastat tagasi käima hakkasid. Tahtsin talle vastata, et kõik poisid ütlevad alguses nii.

      Eli hakkab just Dylanile midagi ütlema, kui tema telefon piiksatab. Ta vaatab ekraanile ja kortsutab kulmu.

      „Kes see on?” küsib Maggie.

      „Ema. Ta näeb meid.” Ta vaatab kahvatukollase maja poole, Maggie majast arvates kolmanda maja poole, ja viipab udusele kogule, kes seisab selle eesaknal. „Pean koju minema. Isa on sel nädalal õhtuses vahetuses ja ema tahab, et ma Priscilla ja Isaaci järele vaataks.”

      „Tahad, ma tulen kaasa?”

      Eli aitab Maggiel jalgadele tõusta, harutab päikeseprillid tema juustest ettevaatlikult lahti ja sätib need talle uuesti ninale. Kõik jääb vaikseks, kui nad ära lähevad, ja ma püüan pingsalt välja mõelda, mida järgmiseks ütelda. Emma O’Donovan on kuum tibi, kuulsin ma ühte endavanust poissi ütlemas, kui olime alles neljateistaastased ja hakkasime just käima lastediskodel, aga sitaks igav.

      „Noh, poisid, kas olete homseks võistluseks valmis?” Suunan selle küsimuse Jackile, kes seisab ikka veel teistest tagapool. Tema tumedad geelised juuksed seisavad kuumusele vaatamata ogadena püsti, ehkki sinine T-särk on talle kere külge kleepunud. Ta on poisi kohta lühikest kasvu, umbes sada seitsekümmend sentimeetrit pikk, aga väga tugeva kehaehitusega. „Kuulsin isalt kõmu, et Corki värbaja pidi kohale tulema.”

      „Ta on ju Ciarán O’Brieni vend, nii et ta tuleks igal juhul kohale,” kehitab Jack ükskõikselt õlgu.

      „Aga see on ikkagi võimalus,” suskab Sean vahele. Ta astub mulle lähemale – tunnen, kuidas ta higi ja muru järele lõhnab –, ja istub minu jalgade ette maha. „Rääkisime sellest eile meeskonna koosolekul.”

      „Ja kui veel mängust rääkida,” jätkab ta, „siis ma teen pärast enda juures peo. Mul sõidavad vanemad minema.” Ali tõuseb istukile, aga Seani pilk püsib kindlalt minu näol. „Mis sa arvad, Emma? Tuled kohale või?”

      Olen talle öelnud, et ta ei huvita mind nagu poiss, kellega ma võiksin kunagi käima hakata, et ta ei hakka mind kunagi niimoodi huvitama, sest Ali on talle juba silma peale visanud. „Aga mulle ei meeldi Ali,” vastas ta mulle, kui ta mind ühel õhtul Reilly pubi ees rajalt maha püüdis võtta. „Hoopis sina meeldid mulle.” Lükkasin ta eemale. „Mine tea, ehk sa võiksid mulle isegi meeldida, Sean. Saad isegi aru, et ilmselt võiksid,” vastasin mina. „Aga Ali on üks minu parimaid sõpru. Ma ei saa talle seda teha.”

      „Sul tuleb siis ikka hullult pingutada, et sellest lahe pidu tuleks,” ütleb Dylan. „Eriti pärast minu viimast pidu. On nii, Emma, eks?”

      „Jah, see oli äge.”

      „Lihtsalt äge?” Ta kergitab mulle otsa vaadates kulmu. „Kevin Brennan küll nii ei öelnud.”

      (Kevin, ta surub mind peol vastu seina, lööb hambad mulle huulde.)

      „Miks?” küsin ma vastu. „Mida Kevin siis ütles?”

      ( … ta tirib mu hämaralt valgustatud magamistuppa, mis lõhnab plastiliini järele. Komistan peatule Barbile otsa. Heleroosa voodikate, ukse tagant kostab naeru. Lähme peole tagasi, ütlen ma mitu korda.)

      „Oiii …” Dylan muheleb. „Kuulsin, et teil oli tore.”

      (Kevin paneb käed mulle õlgadele, surub mu pikali ja ütleb: Kuule nüüd, teeme seda, Emma. Kõige lihtsam oli sellega kaasa minna. Nagunii kõik kogu aeg räägivad, milline kompu ta on.)

      „Mis mõttes tore?” küsin ma närviliselt.

      (Käskisin tal pärast vanduda, et ta sellest kunagi kellelegi ei räägiks.)

      „Ma ei tea, mida Kevin rääkis, aga midagi ei juhtunud,” ütlen ma.

      „Tema küll nii ei öelnud.” Dylan vaatab Jackile otsa, et too tema juttu kinnitaks.

      „Siis on ta üks kuradi valetaja.” Võtan ennast kiiresti kokku. „Aga tegelikult vahet pole,” ütlen ma ja pingutan, et mu hääl rahulikult kõlaks. „Kui tal on vaja oma mehelikkuse tõestamiseks igasuguseid lugusid välja mõelda, siis palun väga, mis mul sellest.”

      „Kõik tüdrukud on ühesugused,” ütleb Dylan silmi pööritades. „Tõmbate ennast täis, hakkate litsi lööma, aga hommikul kahetsete ja teete näo, nagu midagi poleks juhtunud.” See märkus on Jamiele suunatud ja ma puhken naerma, vahest ehk liiga valjusti.

      „Ma pean minema,” ütleb Jamie ja haarab oma seljakoti. Üks kaustik ja plekist pinal kukuvad kotist välja ning Ali hüppab püsti, et teda aidata, aga Jamie rehmab keelavalt käega ja topib asjad ise kotti tagasi. „Mul on vaja õppida.”

      „Okei,” ütleb Ali ja istub tagasi murule. „Helistad mulle hiljem?” Jamie ei vasta, vaid jalutab lihtsalt minema. Dylan jääb talle järele vaatama.

      „Kuulge,” ütleb ta Seanile ja Jackile, kui Jamie vaateväljast kaob. „Tõmbame minema.” Ja nad lähevad ära, loopides tee peal üksteisele ragbipalli. Ükski neist ei vaata minu poole tagasi.

      „Ma arvan, et hakkan ka minema,” ütlen ma. „Oota … kurat. Maggie lubas mind ära visata.”

      „Ema saatis mulle kümme minutit tagasi sõnumi. Ta on linnas,” ütleb Ali. „Me võime temaga Mannequinis kokku saada, mis sa arvad? Ta võib su pärast koju ära visata.”

      „Võib-olla.”

      Tean hästi, mida tähendab Kareniga Mannequinis kokku saada. Me lükkame suure musta ukse valla ning meile paiskub näkku pahvakas jahedat õhku ja küünaldest immitsev vanillilõhn; meie koolirihmikud vajuvad pehmesse beeži vaipa, kalliskividega ehitud mustadel riidepuudel ripuvad hirmkallid rõivad. Müüja tõstab pilgu ja tema valvenaeratus kaob, kui ta meie halli koolivormi näeb. „Jah, tüdrukud?” küsib ta ükskõikselt, kuni Ali talle lähemale astub ja ta taipab, kellega tal tegemist on. „Oi, Ali,” kudrutab ta. „Sa peaksid nägema, mis su emal praegu seljas on. See on jumalik.” Karen lükkab proovikabiini raske beeži kardina eest ja astub välja, seljas järjekordne kleit või mantel või T-särk, mille ta lihtsalt peab endale saama. Ta käsib Alil kabiini minna, annab talle proovimiseks kaasa paari teksasid ja peab end silmanähtavalt kokku võtma, et ta nende suurust nähes nägu ei krimpsutaks. Siis pöördub ta minu poole ja nõuab, et ka mina endale midagi selga prooviksin, ja mul hakkab pea ringi käima, kui ma nende asjade hinnasilte näen (See on ennekuulmatu, võin ma peaaegu kuulda oma ema häält, kui inimesed samal ajal maailmas nälgivad), aga Karen ütleb, et ma sellele ei mõtleks, et ma valiksin välja, mida ma iganes tahan. Märkan ühte kleiti, mis riidepuul rippudes mingit erilist muljet ei jäta, aga kui ma selle endale selga tõmban, liibub see ümber mu keha nagu teine nahk. Kareni suu vajub ammuli, kui ma sellega proovikabiinist välja astun. „Sa näed vapustav välja. Sa võiksid modelliks hakata,” ütleb ta minu selja taga seistes ja me näeme peeglis koos nii ilusad välja, et ma suudan hetkeks teeselda, nagu oleksime hoopis meie ema ja tütar. „Sa pead selle endale saama. Kas lubad, et ma ise ostan selle sulle?” küsib ta ja ma tahaksin kohutavalt vastata jah. Ma tahaksin, et ta ostaks mulle sellest poest kõikvõimalikke asju. Ta saab seda endale lubada. Aga ma ei tee seda. Ma ei saa seda teha.

      „Ma võin ise Emma koju viia,” ütleb Conor ja ma noogutan talle.

      „Näeme