Kuningate viimane argument. Esimese seaduse triloogia 3. raamat. Joe Abercrombie

ction>

      Neljale lugejale, kes teavad, et neid mõeldakse

      ESIMENE OSA

      „Kuna elu on selline, nagu on, unistab inimene kättemaksust.”

Paul Gauguin

      Inetu äri

      Üleminkvisiitor Glokta seisis eessaalis ja ootas. Ta sirutas oma kõverat kaela algul ühele ja siis teisele poole, kuulis tuttavaid naksatusi ja tundis tuttavaid valusööste, mis kihutasid läbi krampis lihaste abaluude vahel. Miks ma seda teen, kui see on alati valus? Miks me peame proovima, kas on valus? Miks me peame keelega katsuma haavandit suus, hõõruma sõrmega ville, nokkima kärnasid?

      „Noh?” nähvas ta.

      Marmorist büst trepijalamil vastas ainult tumma põlgusega. Ja seda saan ma ilma tematagi enam kui küllalt. Glokta lonkas eemale, tema järellohisev kasutu jalg kraapis põrandaplaate, tema kepi kopsimine kajas kauge lae karniiside vahel.

      Avatud Nõukokku kuuluvate suurte aadlike seas oli lord Ingelstad, selle ülemäära suure saali omanik, äärmiselt tühine mehike. Ta oli suguvõsa pea – suguvõsa, mille varandus oli iga aastaga kahanenud, suguvõsa, mille jõukus ja mõjukus olid peaaegu olematuks kokku kuivanud. Ja mida enam inimene ise kokku kuivab, seda enam paisub tema soov välise toreduse järele. Miks keegi küll ei mõista, et väikesed asjad tunduvad suures ruumis veelgi väiksemad.

      Kuskil hämaruses oksendas kell välja paar laiska lööki. Kell on juba päris palju. Mida enam inimene on kokku kuivanud, seda kauem laseb ta enda järel oodata. Aga ma oskan kannatlik olla, kui vaja. Mind ei oota ju pimestavalt säravad banketid, ekstaasis rahvamassid, kaunid naised, kes minu pärast hinge kinni peaksid. Enam nad mind ei oota. Gurkullased hoolitsesid selle eest pimedas vangikongis keisri palee all. Glokta surus keele vastu oma tühje igemeid, nihutas lõhutud jalga ja mühatas – seljast käisid läbi valujooned, mis panid silmalaud võbisema. Ma oskan kannatlik olla. See on ainus hea asi, kui iga samm on sinu jaoks katsumus. Sa õpid varsti ettevaatlikult astuma.

      Uks tema kõrval avanes järsult, Glokta pööras kiiresti pead ja pingutas, kuidas suutis, et näokrimpsutust varjata, kui tema kaelaluud raksatasid. Uksel seisis lord Ingelstad, suur isaliku olemise ja punaka jumega mees. Ta kinkis Gloktale sõbraliku naeratuse ja viipas talle, et ta edasi astuks. Justkui oleksin ma lihtsalt külaline, pealegi veel oodatud külaline.

      „Ma pean vabandust paluma, et teil oodata lasksin, üleminkvisiitor. Mul on pärast Aduasse saabumist nii palju külalisi käinud, et mul käib lausa pea ringi!” Jääb üle ainult loota, et teie pea kaela küljest päris lahti ei tule. „Nii palju külalisi!” Kahtlemata külalisi, kes tulid pakkumistega. Pakkumistega teie hääle eest. Pakkumistega teie abi eest meie järgmise kuninga valimisel. Kuid ma arvan, et minu pakkumisest oleks teil valus keelduda. „Kas te veini soovite, üleminkvisiitor?”

      „Ei, kõrgeauline lord, tänan pakkumast.” Glokta komberdas üle läve. „Ma ei jää kauaks. Minul on samuti palju tegemist.” Ega valimispettused iseenesest ei toimi.

      „Loomulikult, loomulikult. Palun võtke istet.” Ingelstad vajus rahulolevalt istuma ja osutas teisele toolile. Gloktal läks hetk aega, et istuma saada, ta laskus ettevaatlikult ja nihutas siis puusasid, kuni leidis asendi, milles tema selg pidevalt valu ei tekitanud. „Ja mida te soovisite minuga arutada?”

      „Ma tulen ülemlektor Sulti nimel. Ma loodan, et te ei solvu, kui ma olen avameelne, kuid Tema Eminents tahab teie häält.”

      Aadliku priske nägu tõmbus teeseldud hämmeldusest krimpsu. Ja väga viletsalt teeseldud hämmeldusest. „Ma vist ei mõista päris. Minu häält millises küsimuses?”

      Glokta pühkis vesise silma alt niiskust. Kas me peame tõesti nii ebaväärikalt keerutama hakkama? Teil pole keerutamiseks sobivat kehaehitust, minul aga pole sobivaid jalgu. „Selles küsimuses, kes asub järgmisena troonile, lord Ingelstad.”

      „Aa, või selles.” Jah, selles. Tolvan. „Üleminkvisiitor, ma loodan, et ma ei valmista pettumust teile ega Tema Eminentsile – inimesele, kelle vastu ma tunnen ainult sügavaimat austust,” ning ta langetas liialdatud alandlikkusega pea, „kuid ma pean ütlema, et südametunnistus ei luba mul lasta end kellegi poolt kallutada. Mina arvan, et minule ja kõigile teistele Avatud Nõukogu liikmetele on usaldatud püha kohus. Minu kohuseks on hääletada inimese poolt, kes tundub mulle paljude suurepäraste kandidaatide seast kõige parem.” Ja ta manas näole ülimalt rahuloleva ilme.

      Oivaline kõne. Mõni külaloll jääks seda võib-olla isegi uskuma. Kui sageli olen ma seda või sellesarnast juttu viimastel nädalatel kuulnud… Traditsiooni kohaselt peaks nüüd tulema kauplemine. Arutamine, kui palju täpselt teile usaldatud püha kohus väärt on. Kui palju hõbedat on vaja, et see südametunnistuse üles kaaluks. Kui palju kulda on vaja, et see kohusetunde köidikud läbi lõikaks. Kuid mina pole täna kauplemistujus.

      Ta kergitas kulmud väga kõrgele. „Ma pean teid teie õilsate põhimõtete puhul õnnitlema, lord Ingelstad. Kui kõik oleksid sama üllad, elaksime paremas maailmas. Teie põhimõtted on tõesti õilsad… eriti arvestades seda, et teil on nii palju kaotada. Teil on ju kaotada vist lausa kõik.” Ta võttis kepi teise kätte, võpatas ja kallutas end valulikult tooli serva poole. „Aga ma näen, et teid ei saa kõigutada, niisiis ma lahkun nüüd…”

      „Millele te viitate, üleminkvisiitor?” Aadliku trullakale näole oli selgelt maalitud kõhedus.

      „Loomulikult teie ebaseaduslikele äritehingutele, lord Ingelstad.”

      Punetavad põsed olid kaotanud suure osa oma jumest. „Siin peab olema mingi eksitus.”

      „Ei-ei, ma kinnitan teile.” Glokta tõmbas kuue sisetaskust ülestunnistused. „Teid mainitakse nimelt sageli pudukaupmeeste gildi juhtivate liikmete ülestunnistustes. Väga sageli.” Ja ta tõstis krabisevad paberid üles, nii et nad mõlemad nägid neid. „Siin nimetatakse teid – ja see pole muidugi minu sõnavalik, nagu te mõistate – „kaasosaliseks”. Siin „peamiseks kasusaajaks” ühe äärmiselt inetu salakaubaveotehingu juures. Ja siin, nagu te näete – ma peaaegu punastan selle juures –, esinevad väga lähestikku teie nimi ja sõna „reetmine”.”

      Ingelstad vajus tooli seljatoele ja pani klaasi väriseva käega lauale tooli kõrval, nii et poleeritud puidule loksus kõvasti veini. Oh, selle peaks küll ära pühkima. Sellest võib jääda hirmus plekk ja mõnda plekki ei saa enam ära.

      „Tema Eminents,” jätkas Glokta, „kes peab teid oma sõbraks, suutis teie nime kõigi asjaosaliste õnneks algsest uurimisest välja jätta. Ta saab aru, et te üritasite lihtsalt oma perekonna kaduvat jõukust taastada, ja ta pole osavõtmatu. Kuid kui te peaksite talle hääletuse asjus pettumuse valmistama, saab tema osavõtlikkus ruttu otsa. Kas te mõistate, mida ma öelda tahan?” Mulle tundub küll, et ma tegin selle enam kui selgeks.

      „Mõistan,” kähistas Ingelstad.

      „Ja kohusetunde köidikud? Kas need tunduvad juba lõdvemad?”

      Aadlik neelatas, puna oli tema põskedelt juba täiesti kadunud. „Ma tahan loomulikult väga Tema Eminentsi kõikvõimalikul moel aidata, aga… asi on selles, et…” Mis siis nüüd? Mingi meeleheitlik pakkumine? Kas ta proovib mind viimases hädas ära osta? Või proovib rõhuda hoopis minu südametunnistusele? „Eile käis minu juures ülemkohtunik Marovia esindaja. Keegi Harlen Morrow’ nimeline. Ta esitas samasuguse soovi… ning väga sarnaste ähvardustega.” Glokta kortsutas kulmu. Või niimoodi? Marovia ja tema ussike. Nad on alati minust sammukese ees või sammukese taga. Kuid mitte kunagi kaugel. Ingelstadi häälde hiilis kile noot. „Mida ma tegema pean? Ma ei saa ju teid mõlemaid toetada! Ma lahkun Aduast, üleminkvisiitor, ega tule kunagi tagasi! Ma… ma loobun hääletamisest…”

      „Ärge mõelgegi, kurat võtaks!” sisistas Glokta. „Te hääletate nii, nagu mina ütlen, ja Marovia võib põrgusse käia!” Kas teda on vaja veel tagant tõugata? See pole just elegantne, aga olgu pealegi. Minu käed on ju niigi küünarnukkideni kõntsaga koos. See ei muuda suurt midagi, kui ma veel paaris solgiaugus pean sonkima. Ta laskis oma häälel muutuda õliseks sosinaks. „Ma vaatasin eile pargis teie tütreid.” Aadliku näolt kadus viimanegi värviraas. „Kolm noort süütut hinge, kes on naiseks saamise lävel, riietatud viimase moe järgi, üks teisest kaunim.