Punane pöidlajälg. R. Austin Freeman

vastas Thorndyke, «ma alustasin sõjakäiku ja nagu alati, on mul abiks mu usaldusväärne staabiülem. Või mis, Polton?»

      See väike mees, kelle intelligentne rahulik näoilme ja väljapeetud hoiak olid kummalises vastuolus teekandikuga, mida ta kandis, naeratas uhkelt ja heitnud siiralt imetleva pilgu mu sõbrale, ütles: «Jah, härra. Me ei ole siin käed rüpes istunud. Negatiiv on loputatud ja suurendus paberile kantud ning selleks ajaks, kui te hommikueine lõpetate, on see kuivanud ja kasutamiseks valmis.»

      «Ta on tõesti imeline mees, Jervis,» märkis mu sõber, kui ta abiline lahkus. «Näeb välja kui maakiriku õpetaja või arhiiviametnik ning ilmselt oli hoopis looduse poolt määratud saama füüsikaprofessoriks. Tegelikult oli ta alguses kellassepp, siis optiliste instrumentide valmistaja ja nüüd on ta siin minu juures mu täielik usaldusalune, kes tegeleb kõigi tehnikat puudutavate küsimustega. Ta on mu parem käsi – Polton on see, kes haarab ideest kinni veel enne, kui ma olen jõudnud selle välja öelda… aga küllap sa õpid teda tasapisi lähemalt tundma.»

      «Kust sa ta üles korjasid?» küsisin ma.

      «Esimest korda kohtasin ma teda haiglas, ta oli väga haige ja täiesti läbi, vaesuse ja teenimatu ebaõnne ohver. Ma andsin talle mõned väikesed tööotsad ja kui ma avastasin, mis klassist mees ta on, võtsin ta alaliselt enda juurde tööle. Ta on täielikult mulle pühendunud ja ta tänutunne on nii piiritu, et seda ei ole võimalik sõnadesse panna.»

      «Mis fotodest ta rääkis?» küsisin ma.

      «Ta teeb ühest pöidlajäljest bromiidpaberile suurendatud jäljendi ja sama suure negatiivi juhuks, kui meil on rohkem koopiaid vaja.»

      «Sul ilmselt on oma arusaam sellest, kuidas vaest Hornbyt aidata,» ütlesin ma, «kuigi ma ei kujuta ette, kuidas sa seda teha plaanid. Mulle tundub, et tema juhtumist lootusetumat on raske isegi ette kujutada. Loomulikult ei tahaks teda kohe süüdi mõista, kuid ometi ei suuda ma ette kujutada, kuidas ta saab süütu olla.»

      «See tundub tõesti lootusetu juhtumina,» nõustus Thorndyke, «ja praegu ei näe ma pääseteed. Aga mul on reegliks toimida absoluutselt kõikide juhtumite puhul induktiivse uuringu klassikaliste reeglite järgi – koguda fakte, püstitada hüpoteese, neid kontrollida ja neile tõestust otsida. Ja ma püüan iga juhtumi juures jääda erapooletuks.

      Praeguse juhtumi juures, eeldades, nagu me antud olukorras peaksime eeldama, et rööv ka tegelikult toimus, on neli võimalikku hüpoteesi: 1) röövi sooritas Reuben Hornby, 2) selle sooritas Walter Hornby, 3) selle sooritas John Hornby, või 4) selle sooritas veel keegi neljas isik. Viimase hüpoteesi võiks minu arvates praegu kõrvale jätta ja piirduda esimese kolme variandi uurimisega.»

      «Sa ometi ei usu, et mister Hornby ise omaenda seifist teemandid varastas?» hüüatasin ma.

      «Praegu ei kaldu ma selles loos ühegi teooria poole,» vastas Thorndyke. «Ma lihtsalt püstitan hüpoteese. John Hornbyl oli teemantidele juurdepääs, seega on ka võimalus, et ta need varastas.»

      «Aga ta ju vastutas nende eest omaniku ees.»

      «Ei vastutanud… kui just ei ole tegemist raske hooletusega, mida aga on omanikul raske tõestada. Ta oli vaid kauba ajutine hoidja, millest ta mingit kasu ei saanud, ja sellisel juhul ei kanna ta mingit vastutust, kui tegemist ei ole raske hooletusega.»

      «Aga pöidlajälg, mu kallis sõber!» hüüatasin ma. «Kuidas sa sellest üle saad?»

      «Ma ei tea, kas ma saangi,» vastas Thorndyke rahulikult, «aga ma näen, et sa võtad sama seisukoha nagu politseigi, kes ikka peab pöidlajälge mingiks maagiliseks mõõdupuuks, lõplikuks tõestuseks, millest uurimine ei peakski kaugemale minema. Aga see on täielik viga. Sõrmejälg on lihtsalt fakt – väga oluline ja märkimisväärne, seda ma tunnistan –, aga ikkagi vaid fakt, mis nõuab nagu iga teinegi fakt oma tõendusliku väärtuse kaalumist ja hindamist.»

      «Ja mida sa plaanid kõigepealt teha?»

      «Kõigepealt teen ma enda jaoks kindlaks, et see kahtlane pöidlajälg on identne Reuben Hornby omaga – milles mul vaatamata kõigele ei ole eriti kahtlust, kuna sõrmejälgede eksperte võib erialases plaanis täiesti usaldada.»

      «Ja siis?»

      «Siis kogun ma uusi fakte, milles ma sinu abi vajan, ja kui me oleme hommikueine lõpetanud, tutvustan ma sulle ametlikult su esimesi ülesandeid.»

      Ta tõusis ja helistas kella ja seejärel, toonud kontorist neli paberkaantega märkmikku, pani need minu ette lauale.

      «Ühe nendest väikestest raamatutest,» ütles ta, «pühendame me Reuben Hornbyle. Sa uurid välja kõik, mida suudad. Pea meeles, kõik, ükskõik kui tühine või asjakohatu miski ka esialgu tundub – kõik, mis on temaga ükskõik mis viisil seotud, ja paned siia kirja.» Ta kirjutas kaanele «Rebuen Hornby» ja ulatas raamatu mulle. «Sellesse teise raamatusse kirjutatud sa samamoodi kõik, mida sa kuuled Walter Hornbyst, ja kolmandasse kõik, mis puudutab John Hornbyt. Mis puutub neljandasse raamatusse, siis seda hoiad sa juhuslike faktide jaoks, mis on küll juhtumiga seotud, kuid ei sobi teiste pealkirjade alla. Ja nüüd heidame pilgu sellele, mis Polton on teinud.»

      Ta võttis oma abilise käest läikpaberil foto mõõdus 10x8 tolli, mis oli tugevast papist kaardile kleebitud. See kujutas suurendatud pöidlajäljendit, millel olid nüüd palja silmaga näha kõik väiksemadki detailid, nagu higinäärmete avad ja pisemadki pöidlanaha kurdude ebakorrapärasused, mida originaalil sai ainult suurendusklaasi abil vaadata. Lisaks sellele oli kogu fotokoopia kaetud peente mustade joonte võrgustikuga, mille abil oli kujutis jagatud paljudeks väikesteks ruutudeks, kusjuures iga ruut oli märgistatud numbriga.

      «Suurepärane, Polton,» ütles Thorndyke tunnustavalt. «Täiesti suurepärane suurendus. Näed, Jervis, me pildistasime pöidlajälge koos nummerdatud ruutudega mikromeetriga, mis koosnes 1/12 tolli pikkuste külgedega ruutudest. Suurendasime seda kaheksa korda ja seega nende ruutude küljed siin on kaks kolmandikku tolli. Mul on selliseid eri skaalaga mikromeetreid mitmeid ja minu jaoks on nad hindamatud, kui ma uurin tšekke, kahtlasi allkirju ja muud sellist. Ma näen, et sa oled kaamera ja mikroskoobi kokku pakkinud, Polton. Kas panid mikromeetri ka sisse?»

      «Jah, söör,» vastas Polton, «ja kuuetollise objektiivi ja ka väikese suurendusega okulaari. Kõik on siin kastis ja ma panin aparaati ka mõned eriti tundlikud plaadid, juhuks kui valgus peaks halb olema.»

      «Aga asume siis teele ja tungime otse Scotland Yardi lõvikoopasse,» ütles Thorndyke ning võttis oma kübara ja kindad.

      «Ega sa ometi kavatse seda suurt mikroskoopi Scotland Yardi vedada,» ütlesin ma, «kui sa tahad ainult kaheksakordset suurendust? Kas sul väiksemat ei ole? Või mõnda teist, kaasaskantavat instrumenti?»

      «Meil on vägagi hea kaasaskantav instrument, mille Polton ise tegi – ta näitab seda sulle. Kuid mul võib võimsamat riista vaja minna, ja siinkohal luba mul ennast hoiatada: ükskõik mida ma ka sinu nähes teen, ära seda ametivõimude juuresolekul kommenteeri. Meie ülesanne on informatsiooni otsida, mitte seda kellelegi anda, mõistad?»

      Sellel hetkel tõi sisemise ukse vaskkoputi – välimine tammepuust uks oli lahti – kuuldavale tagasihoidliku ja vabandava koputuse.

      «Kes pagana päralt see veel on?» pomises Thorndyke mikroskoopi lauale asetades. Ta sammus ukse poole ja avas selle mõnevõrra järsult, kuid kahmas siis kohe kübara peast. Ma nägin, et ukselävel seisis üks daam.