Punane pöidlajälg. R. Austin Freeman

tõendeid selle hüpoteesi kinnitamiseks. Kummatigi,» jätkas ta, nähes õnnetu noormehe näol lootuse helki lahvatamas, «pean ma rõhutama, et see juhtum toob endaga kaasa tohutuid raskusi ja me peame olema valmis selleks, et need vaatamata kõikidele meie pingutustele lõpuks ikkagi ületamatuks osutuvad.»

      «Ma ei eeldagi midagi peale süüdimõistmise,» vastas Reuben rahuliku ja otsusekindla häälega, «ja olen piisavalt tugev, et sellele vastu astuda, juhul kui teie ei pea minu süüd iseenesestmõistetavaks, vaid annate mulle võimaluse, ükskõik kui väike see ka on, et mind kaitsta.»

      «Ma teen kõik, mis minu võimuses,» ütles Thorndyke, «seda ma teile luban. See, et kõik võimalused on meie vastu, on minu puhul pigem innustus pingutusteks. Ja nüüd lubage mul küsida, kas teie näpuotstel on lõikehaavu või kriimustusi.»

      Reuben Hornby sirutas mõlemad käed ette mu kolleegile uurimiseks ja ma märkasin, et need olid jõulised ja kena kujuga nagu oskusliku käsitöömeistri käed, kuigi väga hästi hoitud. Thorndyke seadis lauale suure kondensori, sellise, mida kasutatakse mikroskoopiliste tööde jaoks, ja võtnud oma kliendi käed, suunas valguse järgemööda igale sõrmeotsale, uurides suurendusklaasi abiga näpuotsi ja küünte ümbrust.

      «Kenad tugevad käed teil,» ütles ta, hinnates neid heakskiitvalt, kui ta vaatluse lõpetas, «kuid ma ei näe ühtegi märki armist ei paremal ega vasakul käel. Vaata ise üle, Jervis. Rööv toimus kaks nädalat tagasi, seega piisavalt ammu, et väike sisselõige või kriimustus oleks paranenud ja täiesti kadunud. Ometi on see asjaolu märkimist väärt.»

      Ta andis suurendusklaasi mulle ja ma uurisin kummagi käe iga sõrme eraldi ega suutnud leida ühtegi jälge hiljutisest haavast.

      «On veel üks asi, mida tuleks teha, enne kui te lahkute,» ütles Thorndyke, vajutades oma tooli kõrval olevat elektrilist kellanuppu. «Ma võtan enda jaoks mõned teie vasaku pöidla jäljed.»

      Kutsele reageerinud Polton ilmus mulle teadmata peiduurkast, ilmselt laboratooriumist, ja saanud korraldused, lahkus ja tuli uuesti tagasi kastiga, mille ta lauale asetas. Sealt tõmbas Thorndyke välja ereda vasest plaadi, mille peal oli kiht karedat villa, väikese rulliku tindi laialiajamiseks, tuubi sõrmejäljetinti ja mitmed eriti valged ja läikpaberist kaardid.

      «Nii, mister Hornby,» ütles ta, «teie käed on, nagu ma näen, täiesti puhtad, kuid vaatamata sellele anname me sellele pöidlale veel viimase lihvi.»

      Ja ta jätkas oma toiminguid pöidlaotsa harjamisega märja mägrakarvadest küüneharjaga ning, loputanud seda vees, kuivatas pöidla siidist taskurätikuga ja seejärel hõõrus seda veel tükikese seemisnahaga. Seega oli pöial nüüd ette valmistatud ja ta pigistas vaskplaadile piisa paksu tinti ja hõõrus selle rullikuga laiali, kontrollides aeg-ajalt tindikihi paksust seda oma näpuga katsudes ja seejärel ühele kaardile prooviks oma sõrmejälgi tehes.

      Kui tint oli nõutavaks õhukeseks kihiks laiali hõõrutud, võttis ta Reubeni käe ja surus pöidla kergelt, kuid kindlalt tindisele plaadile. Siis, asetades pöidla ühele kaardile, mida ta palus mul laua peal paigal hoida, surus ta uuesti, kuni kaardile jäi väga täpne ja selge pöidlaotsa jälg: väikesed peened pöidlanaha kurrud olid mikroskoopilise täpsusega näha ja isegi higinäärmete avad, mis ilmusid nagu miniatuursete valgete täppide read pöidlamustri mustade joonte peale. Seda protseduuri korrati umbes tosin korda kahel kaardil, kumbki neist sai siis kuus jäljendit. Siis võttis Thorndyke mõned jäljed ka nii, et veeretas pöialt kõigepealt tindiplaadil ja siis kaardil, saades nii pöidla pinnast suurema jäljendi.

      «Ja nüüd,» ütles Thorndyke, «võtame selleks, et me oleksime varustatud kõikide vajalike võrdlusmaterjalidega, ka verise jäljendi.»

      Seega puhastati ja kuivatati pöial uuesti ja Thorndyke, torganud nõelaga omaenda pöialt, pigistas kaardile suure veretilga.

      «Näete nüüd,» ütles ta naeratades, kui ta veretilka nõelaga õhemaks laiguks laiali ajas, «mitte iga advokaat ei ole valmis kliendi huvides oma verd jagama.»

      Ja nagu ennegi võttis ta jälle kahele kaardile tosina jagu jäljendeid ning kirjutas pärast iga jäljendi võtmist selle kohale pliiatsiga numbri.

      «Nüüd,» ütles ta, kui ta lõpuks oma kliendi pöialt puhastas, «oleme esialgseks uurimiseks vajaliku materjaliga varustatud ja kui te veel mulle oma aadressi annaksite, mister Hornby, siis võime praeguseks oma asjad lõpetatuks pidada. Ma pean teie ees vabandama, mister Lawley, et hoidsin teid nende eksperimentidega nii kaua kinni.»

      Tegelikult oli advokaat toimuvat jälginud halvasti varjatud kannatamatusega ja ta tõusis nüüd oma toolilt ilmse kergendusega, et asi on lõppenud.

      «See kõik oli väga huvitav,» ütles ta mitte just väga siiralt, «kuigi ma tunnistan, et ei saa teie kavatsustest hästi aru. Ja muide, ma tahaksin teiega vahetada mõne sõna ühe teise juhtumi asjus, kui mister Reuben oleks nõus mind mõned minutid väljas ootama.»

      «Loomulikult,» ütles Reuben, kellele, nagu mulle tundus, ei olnud advokaadi võltsviisakus märkamata jäänud. «Ärge minu pärast kiirustage – minu aeg on ainult minu päralt, vähemalt praegu.» Ta sirutas käe Thorndyke’ile, kes selle südamlikult vastu võttis.

      «Nägemiseni, mister Hornby,» ütles ta. «Ärge olge ülemäära optimistlik, aga samas ärge ka lootust kaotage. Jääge rahulikuks ja andke mulle kohe teada, kui juhtub midagi, millel võiks selle juhtumiga seost olla.»

      Noormees lahkus ja kui uks oli tema järel sulgunud, pöördus mister Lawley Thorndyke’i poole.

      «Ma arvasin, et peaksin teiega omavahel rääkima,» ütles ta, «et kuulda, mida te siis plaanite nüüd ette võtta, sest ma tunnistan, et teie suhtumine hämmastas mind täielikult.»

      «Mida teie siis soovitate?» küsis Thorndyke.

      «Noh,» ütles advokaat õlgu kehitades, «olukord näib olevat järgmine: meie noor sõber varastas paki teemante ja talle saadi jälile… Igatahes mulle paistab lugu nõnda.»

      «Aga minule ei paista,» ütles Thorndyke vaikse irooniaga. «Ta võis need teemandid võtta, aga võis ka mitte võtta. Ma ei hakka mitte mingil juhul kohtumõistjaks enne, kui olen kõik tõendid läbi sõelunud ja saanud mõned täiendavad faktid. Sellega loodan ma hakkama saada järgneva paari päeva jooksul ja ma teen ettepaneku, et lükkame sõjanõu pidamise edasi, kuni mul on selge, millisele kaitsemeetodile me tugineda saame.»

      «Nagu soovite,» vastas advokaat oma kübarat võttes, «aga ma kardan, et te julgustate seda noort kurjategijat liigseid lootusi hellitama, mis teevad ta languse veelgi raskemaks – rääkimata teie enda positsioonist. Me ei taha end ju kohtus naerualuseks teha, ega ju?»

      «Loomulikult mitte,» nõustus Thorndyke. «Aga ma siiski uurin seda asja ja võtan teiega mõne päeva jooksul ühendust.»

      Ta seisis ja hoidis ust lahti, kuni advokaat treppidest alla läks, ja kui sammud lõpuks vaikisid, sulges ukse järsult ja pöördus ärritunult minu poole.

      «See noor kurjategija,» märkis ta, «ei paista olevat advokaati just õnnestunult valinud. Muide, Jervis, nagu ma aru saan, oled sa parajasti töötu?»

      «Nii see on,» vastasin ma.

      «Kas sa aitaksid mul – ikka ametlikult muidugi – selle juhtumi materjale läbi töötada? Mul on palju muud tööd ja sinu abi kuluks mulle ära.»

      Ma vastasin, ja täiesti siiralt, et see valmistaks mulle heameelt.

      «Siis,» ütles Thorndyke, «astu homme hommikusöögi ajal siit läbi ja paneme tingimused paika ning sa võid tööga kohe alustada. Aga nüüd süütame piibu ja lõpetame oma jutud ja katsume vähemalt hetkekski need ärevil kliendid ja kangekaelsed advokaadid unustada.»

      3. peatükk

      JUHTUMIGA SEOTUD DAAM

      Kui ma järgmisel hommikul Thorndyke’i kontorisse saabusin, leidsin oma sõbra juba tööhoos. Hommikusöök oli seatud laua ühele servale, teisel pool aga seisis mikroskoop, selline, millega uuritakse mikroorganisme, ja mikroskoobi