Välja juuritud. Naomi Novik

silmade juures, just nagu oleks ta kaitstud küll aastate, aga mitte kulumise eest. Ta nägu polnud inetu, ent kalk ilme muutis selle ebameeldivaks. Kõik tema juures andis mõista: ma ei kuulu teie hulka, ega tahagi kuuluda.

      Loomulikult kandis ta uhkeid rõivaid, tema brokaatkuue eest oleks terve pere aasta otsa söönuks saanud, isegi kui sel poleks olnud kuldnööpe. Ometi oli ta sama sale nagu mees, kelle viljasaak ikaldub kolmel aastal neljast. Ta seisis jäigalt ning temast õhkus jahtipidava koera närvilisust, just nagu sooviks ta ainult kiiresti minema pääseda. See oli meie kõigi elu halvim päev, kuid temal ei jätkunud meie jaoks kannatust. Kui meie külavanem Danka tema ees kummardas ja lausus: „Mu isand, lubage mul teile esitleda neid…”, katkestas võlur teda ja teatas: „Jah, asugem asja juurde.”

      Tundsin oma õlal isa sooja kätt, kui ta minu kõrval seisis ja kummardas. Teisel pool hoidis ema mul kramplikult käest. Vastumeelselt astusid nad koos teiste vanematega tagasi. Üksteist tüdrukut nihkusid vaistlikult üksteisele ligemale. Kasia ja mina seisime üsna rivi lõpus. Ma ei söandanud tal käest kinni võtta, aga seisin piisavalt lähedal, et meie käsivarred kokku puutuksid. Jälgisin Lohet ja vihkasin teda, ning ma vihkasin teda, kui ta astus piki rivi ja kergitas käega iga tüdruku lõuga, et talle silma vaadata.

      Kõigiga ta ei rääkinud. Minu kõrval seisvale Olshankast pärit tüdrukule ei lausunud ta sõnagi, ehkki tolle isa Borys oli oru parim hobusearetaja ning tüdrukul oli seljas kirgaspunaseks värvitud villakleit ja tema musta värvi juuksed olid põimitud punaste lintidega kahte kaunisse pikka patsi. Kui kätte jõudis minu kord, põrnitses võlur mind altkulmu – kalgid mustad silmad, kahvatu suu kokku pigistatud – ning küsis siis: „Mis su nimi on, tüdruk?”

      „Agnieszka,” vastasin, või õigemini üritasin vastata. Avastasin, et mu suu on kuiv. Neelatasin. „Agnieszka,” kordasin uuesti sosinal, „mu isand.” Mu nägu lõkendas. Lõin pilgu maha. Märkasin, et kogu hoolikusele vaatamata hiilisid mööda mu seelikupalistust ülespoole kolm suurt mudaplekki.

      Lohe liikus edasi. Ta seisatas ja silmitses Kasiat – nii nagu polnud seisatanud ühegi teise tüdruku ees. Võlur jäi paigale, käsi lõua all, kitsas karm suu nõrgalt naeratamas, ning Kasia vaatas talle vapralt vastu ega kohkunud tagasi. Ta ei püüdnud teha oma häält karedaks ega kimedaks ega midagi, vaid vastas kindlalt ja kõlavalt: „Kasia, mu isand.”

      Võlur naeratas talle uuesti – mitte meeldivalt, vaid rahuloleva kassi moega. Ta sammus hooletult edasi rivi lõpuni, Kasia järel tulnud kaht tüdrukut vaevu vaadates. Kuulsin, kuidas Wensa hingas meie selja taga peaaegu nuuksatades sisse, kui Lohe pööras ringi ja tuli tagasi Kasia juurde, näol ikka veel seesama rahulolev ilme. Siis aga kortsutas ta uuesti kulmu, pööras pead ja vaatas otse minu poole.

      Olin end unustanud ja võtnud ikkagi Kasial käest. Pigistasin seda tugevasti ja tema pigistas vastu. Kasia lasi kähku lahti ja mina surusin käed hoopis hirmunult enda ees kokku, palged tulitamas. Võlur üksnes vaatas mind veelgi rohkem vidukil silmadega. Ent siis tõstis ta käe ja tema sõrmede vahel võttis kuju tilluke sinivalge tulekera.

      „Ta ei mõelnud sellega midagi,” ütles Kasia, vapralt-vapralt-vapralt, mitte nagu mina, kes ma polnud tema kaitseks välja astunud. Ta hääl värises, aga see oli kuuldav, sellal kui mina vabisesin nagu jänes ja jõllitasin tulekera. „Palun, mu isand…”

      „Vait, tüdruk,” katkestas Lohe ja sirutas käe minu poole. „Võta.”

      „Ma… Mis asja?” küsisin, rohkem segaduses kui siis, kui ta oleks tulekera mulle näkku heitnud.

      „Ära seisa seal nagu kretiin,” kurjustas võlur. „Võta.”

      Mu käsi värises, kui selle kätte võtsin, nii ei saanud ma sinna midagi parata, et puutusin vastu võluri sõrmi, kui üritasin nende haardest kera võtta, ehkki see oli mulle vastumeelne. Tema nahk tundus palavikuliselt kuum. Kera aga oli jahe nagu marmor ning selle puutumine ei teinud sugugi haiget. Jahmunud kergendusega hoidsin tulekera oma sõrmede vahel ja vahtisin seda. Võlur silmitses mind pahameelega.

      „Noh,” sõnas võlur lahkuseta, „ma arvan siis, et sina.” Ta võttis mu käest kera ja surus hetkeks rusika kokku. Tulekera haihtus sama kiiresti, kui oli ilmunud. Ta pöördus Danka poole: „Saatke andamid siis, kui saate.”

      Juhtunu polnud mulle ikka veel pärale jõudnud. Ma arvan, et kellelegi polnud, isegi mu vanematele mitte. Kõik juhtus liiga kiiresti ja mind vapustas, et võlur oli mulle üleüldse tähelepanu pööranud. Ma ei saanud isegi mahti ümber pöörata ja hüvasti jätta, enne kui Lohe tuli tagasi ja haaras mul randmest. Ainult Kasia liigutas. Vaatasin talle otsa ja nägin, kuidas ta kavatseb protestiks minust kinni haarata. Siis aga rebis Lohe mu kannatamatult ja karmilt kaasa ning tiris endaga tagasi hõredasse õhku.

      Taas õhust välja astudes olin surunud teise käe suule ja öökisin. Kui võlur mu randme lahti lasi, vajusin põlvili ja oksendasin, ilma et oleksin isegi näinud, kus parajasti viibin. Ta pomises midagi vastikusega (olin täis pritsinud tema pika elegantse nahkse saapanina) ning ütles: „Kasutu. Lõpeta lõõtsutamine, tüdruk, ja korista see roppus ära.” Ta kõndis minema, kontsad vastu paepõrandat kajamas, ning oligi läinud.

      Püsisin vabisedes paigal, kuni olin kindel, et ma rohkem ei oksenda, pühkisin suu käeseljaga puhtaks ja kergitasin pead, et ringi vaadata. Põlvitasin kivipõrandal – ja mitte niisama kivipõrandal, vaid ehtsal valgel, erkroheliste viirudega marmorpõrandal. Tegu oli väikese ümara toaga, mille kitsad aknapilud asusid liiga kõrgel, et välja vaadata, kuid mu pea kohal kaldus lagi järsu nurga all sissepoole. Viibisin täitsa torni tipus.

      Toas ei olnud mingit mööblit, ega ka midagi, millega põrandat pühkida. Lõpuks kasutasin oma kleidi seelikuosa – see oli juba niigi räpane. Seejärel, kui olin veidi aega paigal istunud ning tundnud hirmu, ja veelgi suuremat hirmu, ilma et midagi oleks toimunud, tõusin püsti ja hiilisin arglikult koridori. Oleksin valinud toast väljumiseks ükskõik millise muu väljapääsu kui selle, mida oli kasutanud võlur, kui seal oleks olnud mõni muu väljapääs. Ei olnud.

      Aga ta oli juba läinud. Lühike koridor oli tühi. Seal oli sama külm ja kõva marmorpõrand ning rippuvad lambid heitsid külma heledat valgust. Need polnud tõelised lambid, vaid lihtsalt suured läbipaistvad lihvitud kivikamakad, mille sisemusest kiirgus valgust. Koridoris oli üksainus uks ja lõpuks võlvkäik, mis viis trepini.

      Lükkasin ukse lahti ja kiikasin ärevalt sisse, sest nõnda tundus parem kui uksest mööda minna, teadmata, mis selle taga peitub. Ent uks avanes vaid väikesesse lagedasse ruumi, kus seisid kitsas voodi, lauake ja pesukauss. Minu vastas asus suur aken ning ma nägin taevast. Jooksin akna juurde ja kummardusin üle aknalaua.

      Lohe torn seisis tema valduste läänepiiril eelmäestikus. Ida pool sirutus välja terve meie pikk org külade ja taludega ning aknal seistes silmasin ma kogu Spindli jõge, mis lookles hõbejassinisena keset orgu, kõrval tolmupruun maantee. Maantee ja jõgi kulgesid üheskoos kuni Lohe valduste teise servani, kadusid vahepeal metsasaludesse ning ilmusid taas nähtavale külade juures, kuni maantee otse enne Metsa hiiglaslikku mustavat tihnikut olematuks hääbus. Jõgi aga jätkas üksinda oma teed Metsa sügavustesse ja kadus, et mitte kunagi enam uuesti välja ilmuda.

      Seal paistis tornile lähim linn Olshanka, kus pühapäeviti oli suur turupäev – isa oli mind kahel korral sinna kaasa võtnud.

      Taamal väikese järve ääres Poniets ja Radomsko, ning siis mu koduküla Dvernik oma avara külaplatsiga. Nägin koguni suuri valgeid laudu, mis olid kaetud pidustuse auks, kuhu Lohe polnud soovinud jääda. Vajusin põlvili, surusin lauba vastu aknalauda ja nutsin nagu laps.

      Aga ema ei tulnud ega asetanud kätt mu pealaele, isa ei tõmmanud mind püsti ega naernud koos minuga, kuni mu pisarad kuivasid. Nuuksusin lihtsalt endamisi, kuni mu pea hakkas liialt valutama, et nutmist jätkata. Pärast seda olin sellel valusalt kõval põrandal põlvitamisest läbi külmunud ja kangeks jäänud ning mu nina oli vesine ja mul polnud seda millegagi pühkida.

      Pühkisin nina teise seelikunurgaga ja istusin voodile, üritades välja mõelda, mida peale hakata. Tuba oli tühi, kuid tuulutatud ja puhas, just nagu oleks sealt äsja lahkutud. Arvatavasti oldigi. Mõni