Kalewipoeg. Friedrich Reinhold Kreutzwald

laululõimeid

      Kuldakangaksa kudusin,

      Nägin mõnda naljakaida

      Salaliku sündimisi,

      Imeliku ilmutusi.

      Tuule-ema tõstis tiiba,

      Marumemme murdis metsa,

      Sundis laened sõitemaie,

      Merel laial mängimaie,

      Puistas pilved põgenema,

      Põgenema Pikse pakku.

      Vaataldes rõõmu-rünkalta

      Päikese palge peale

      Mõtlin muiste mälestusi,

      Vanal ajal sündind asju.

      Jooske jõudsamalt, jõgedad,

      Tulge, künkad, tunnistama,

      Metsad, märku andemaie,

      Salgud, sala sõnaldama!

      Lausa tõuseb laulu ilu

      Kui see päike pilve paisust,

      Ajab meele ärkamaie,

      Mõtted lustil mõlkumaie.

      Kaugelt nään koda kasvama,

      Kalevide kaljulinna,

      Tammed müüridel tugiksa,

      Kaljurahnud seina katteks,

      Toomingad toa tahaje.

      Minu kõrva kostab kohin

      Langeva mere laenesta,

      Kõikumata kaljukünkast,

      Mis jäid marust murdemata,

      Tuulehoost tuiskamata,

      Vihmaveesta veeremata.

      Sahkageme sõnasida

      Vanajutu jälgedele,

      Raudse põlve radadele!

      Muiste leiti Kalevalas

      Kangemeeste kasusida

      Mitmes külas kasvamaies,

      Mitmes talus tõusemaies,

      Mis kui taaralaiste taimed,

      Võidulaiste võsukesed

      Sureliku eide sülest

      Seie ilma siginenud.

      Vanaisa kuulsad pojad,

      Targa nõude nikutajad,

      Targa tööde toimetajad,

      Pidid sõbrust sobitama

      Närtsiliku neidudega,

      Kuni neid’de nõdrad rüpped

      Poja-kandjaks paisusivad.

      Sealtap tõusis kuulus sugu,

      Kange Kalevide seltsi,

      Mehed kui tammed tugevad.

      Põhja piirel seisis pere,

      Tugev talu kaljudele

      Taara tammemetsa ääres,

      Pool veel seisis metsa peidus,

      Teine pool lausa lagedal.

      Peres kasvis kolmi poega,

      Taaralaiste taimekesi.

      Üks neist veeres Venemaale,

      Teine tuiskas Turjamaale,

      Kolmas istus kotka selga,

      Põhjakotka tiiva peale.

      See, kes veeres Venemaale,

      Kasvis kauniks kaubameheks,

      Poe-poordide punujaks,

      See, kes tuiskas Turjamaale,

      Sirgus vapraks sõameheks,

      Tõusis tapperi tautajaks.

      See, kes sõitis kotka seljas,

      Põhjakotka tiiva peale,

      Lendas palju, liuges palju,

      Lendas tüki lõune poole,

      Teise tüki tõusu poole,

      Sõitis üle Soome mere,

      Liuges üle Lääne mere,

      Veeres üle Viru mere,

      Kunni õnne kohendusel,

      Jumalikul juhatusel

      Kotkas kõrge kalju peale

      Viskas mehe Viru randa.

      Meie maale tulnud meesi

      Riiki kohe rajatanud,

      Laia valda asutanud,

      Kena koja ehitanud,

      Kust ta vägev-volil käsi

      Laia valda valitsemas.

      Muud ei meie murudele,

      Meie laia luhadele

      Vanajutu jälgedessa

      Kalevi-taadist kuulutud,

      Tulemisest tähte antud.

      Kuida Kalev kosjas käinud

      Noorikuda nõudemaies,

      Sellest salasõnumida

      Pihkva piirelt pärisime,

      Kuida laulus lõksutame,

      Kuldakeelil kuulutame.

      Läänes elas noori leske,

      Naine üksina talunes,

      Kes kui tuba toeta,

      Hoone seinad katukseta.

      Läks ta karja saatemaie

      Pühapääva hommikula,

      Argipääva aegadele.

      Mis ta leidis karjateelta,

      Sõrge jälgilt tallermaalta,

      Küla kiige alt vainulta?

      Leidis kana karjateelta,

      Tedremuna tallermaalta,

      Vareksepoja vainulta.

      Leske võttis kana kaissu,

      Pistis tedremuna põue,

      Võttis leina lepituseks,

      Kurvastuse kustutuseks

      Kodulapsiks kasvamaie;

      Viskas vareksepoegada

      Ripakülle põlle rüppe;

      Viis neid kolmina koduje,

      Kandis salakamberije,

      Kivist tehtud kelderije.

      Võttis kätte villa-vaka,

      Pani paari haudumaie,

      Muna alla, kana peale,

      Kaane alla kasvamaie.

      Seadis sigimise-vaka

      Salve sõrvale seisama;

      Viskas siis vareksepoja

      Kassinurka kerstu taha.

      Kasvis kana, haudus muna;

      Kana kasvis kaane alla,

      Tedremuna tiiva alla,

      Kasvis kuu, paisus kaksi,

      Kasvis kortel kolmat kuuda,

      Nädala ehk neljat kuuda,

      Peale paari päävakesta.

      Lesk läks aita vaatamaie,

      Kasulapsi katsumaie,

      Mis seal kasvis kaane alta?

      Kanast kasvas kena neitsi,

      Tedremunast teine tütar;

      Kanast sai Salme, sula neitsi,

      Tedrest Linda, libe neitsi.

      Mis sai vareksepojasta

      Kassinurgas kerstu taga?

      Vareksest