Kalewipoeg. Friedrich Reinhold Kreutzwald

laulikule!

      Mis kui koidul kiirutelles,

      Pääva piiril pilutatud

      Usin unenägu kaub;

      Lõukene lõõritelles,

      Künnilindu lõksatelles,

      Kulla kägu kukutelles

      Öö ja õnned metsa viib.

      Kiirest kauvad meie päävad,

      Tuhatnelja elu tunnid

      Ruttes Kalmu küngastele,

      Lendes rahulepikusse,

      Kolletava koolja sängi.

      Kaduval ei kodupaika,

      Rändajal ei rahurünka

      Põrmu-põlvesta pärida.

      Tuule tuhing tuiskas vile

      Laane ladvil laulemaie,

      Piki puida puhumaie,

      Mööda metsi mõuramaie;

      Sundis suvel sõudevaida

      Lehekesi lehvimaie,

      Käskis kaske kahiseda,

      Haava lehti argelikult

      Varga küüsil vabiseda,

      Röövli kohkel kabiseda.

      Õhul helid, õrnad healed,

      Panid parmu põrisema,

      Pihulase pirisema,

      Verevenna virisema,

      Sitika sirisemaie.

      Liblik üksi, lustilindu,

      Tallab tuulta salamahti.

      Kõigis kuuleb targa kõrva,

      Mõisteliku õrna meele

      Lustilugu, leinanuttu,

      Kiusatuse kiljatusi,

      Kuuleb kõigis muiste kõne,

      Märkab muiste mõistatusi,

      Salasõna sõlmitusi. –

      Rõõm ja mure kaksikvennad,

      Kaksiklapsed loomuskojas,

      Kõnnivad käsi käessa,

      Rändavad sammu sammussa;

      Üks neid isa sünnitanud,

      Ema üks neid imetanud,

      Ühes kätkis kiigutanud.

      Ehapuna kena palgeid

      Pilverünkad palistavad,

      Palistavad kullakarva,

      Silitavad siidinarma:

      Poeg! kas tunned pilve põues

      Sala peitelikku sisu?

      Pikse välgud, müristused,

      Rõhutavad raheterad,

      Lume paksud puistatused,

      Äikese ähvardused

      Magasivad pilve rüppes,

      Petteliku põue peidus.

      Kas sa tunned kulmu-kastet,

      Langevada laugu-vetta?

      Rõõmu silmapilgu ilu,

      Viletsuse õhtu vilu

      Silmapisar sigitamas,

      Kulmu-kaste kosutamas.

      Kergib süda kõrgemale,

      Murrab mure meelekesta:

      Varmalt veereb silmavesi,

      Kiirest kukub kulmu-kaste

      Tõst- ja langmist tähändama.

      Laulik, luues lugusida,

      Veerevaida värssisida:

      Võtab pihu võlsi-vallast,

      Tüki teise tõsi-talust,

      Kolmandama kuulu-külast,

      Laenab lisa meele-laekast,

      Mõtte-mõisa magasista.

      Näitab kuju kulla nägu,

      Kõne kaunis tõe karva,

      Tõe karva, tarka arvu:

      Siis on laulik osav looja,

      Laitemata sõnaseadja.

      Kuulin Mardust kiljatama,

      Laane nurgas nuttemaie,

      Metsa kaisus kaebamaie.

      Mis ta kisa kihutanud,

      Nutuhealta ärgatanud,

      Kaebamista kasvatanud,

      Ohkamista oimutanud?

      Mardus leinab langu verda,

      Langu verda, häda härda,

      Piinatuse pisaraida,

      Kurnatuse kustutusi:

      Mis on taevas tarretanud,

      Pilveid pilul palistanud.

      Ohtu-kate katab kaugelt,

      Mure-vaipa matab musta,

      Peidab pilve pimedasse

      Lauliku pääva terada.

      Vaimu varjud udupilves,

      Kaste hõlma kergitusel,

      Argel sammul astunessa –

      Näitvad verist võitlemista,

      Mässamiste mõõga mängi,

      Tapja tapperi tantsisi,

      Sõja-aegse surma suitsu,

      Näljapõlve närtsimisi,

      Katku kurnatuse jälgi,

      Toovad kurbe teadusida,

      Ohtupäivist ohkamisi,

      Piinatuste pisaraida.

      Isamaa ilu hoieldes,

      Võõraste vasta võideldes

      Varisesid vaprad vallad,

      Kolletasid kihelkonnad

      Muiste põlve mulla alla.

      Nende piina pigistused,

      Nende vaeva väsimused,

      Muiste kallid mälestused

      Kostku meile kustumata.

      Taevas, Vanataadi talus,

      Taaralaiste targas seltsis

      Istusivad kanged mehed,

      Võõrsil vahvad võidumehed

      Tulepaistel pajatelles

      Ennemuistest ilmumisi;

      Kalevipoeg, kangelane,

      Kuulus meesi kuninglikku,

      Istus nende keske’ela,

      Kuulas käsipõsakülle

      Laulikute lugusida,

      Kandlelööja kiitusida:

      Miska tema tegusida,

      Jumedaida juhtusida,

      Ilmas ilmund imedusi,

      Tugevaida toimetusi,

      Mis ta elupõlves teinud,

      Enne surma sobitanud –

      Mahajäänud jälgi mööda,

      Järeljäänud riisme rajal

      Tulepaistel pajatati,

      Kullakeelil kuulutati.

      Küll saan sõnu seadlemaie,

      Kuldalõnga kedramaie,

      Hõbeheideid korutama,

      Vaskevärtnaid veeretama,

      Kui hakkan kuuldu kuduma,

      Nägusida näitamaie,

      Tegusida