Usurändajate radadel. Eduard Bornhöhe

on ristisõitjate vastu küll pehmed, nende sängid aga seda kõvemad; linadest ei tehtud juttugi. Kõmin ja müdin, kellalöömine ja laulmine kostis mulle terve öö kõrvu. Hommikul küsisime munga käest, kes meile teed ja saia tõi, kui palju meie südamliku tänu kõrval puhast raha võlgu oleme. Tema vastas, et öömaja ülespidamine midagi ei maksa, aga kui kloostri heaks natukese tahame ohverdada, siis olla see meie oma asi. Meie ohverdasime natukese ja tema surus meie käsi nii soojalt, kui oleksime meie kloostrile ei tea mis head teinud.

      Tänuliku südamega lahkusime lahketest munkadest ja sõitsime kloostri poolt kutsutud voorimehega aurulaeva «Kuninganna Olga» juurde, mis meid esmalt Konstantinoopolisse pidi viima. Sadamasillutis oli väga viletsas korras; peaaegu oleksime omad päevad poriaugus lõpetanud.

      Meie aurulaev oli määratu must mürakas; reisiraamatu järgi pidi tema ruum 7885 tonni suur ja tema masinatel 3400 hobujõudu olema; «Vene aurulaeva- ja kaubaselts» on tema õnnelik omanik. Reisijaid oli vähe, seda rohkem loomi; vahetpidamata tõstis aurukraana laiade rihmade abil härgi ja lehmi sadamasillalt kõrgesse ja pillutas neid õrnasti laevakere kuristikkudesse.

      Pühapäeval, 15. märtsil hommikul kell 11 ujusime sadamast välja.

      Ilm oli vilu ja niiske, paks udu kattis linna, mis muidu mere poolt kena vaadata oleks olnud, täiesti ära. Peaaegu selsamal silmapilgul, kui «Kuninganna Olga» oma uhke nina lahtise Musta mere vahu sisse pistis, kadus ka kodumaa rand meie silmist.

      Kõige selle päeva sadas peenikest seenevihma. Meri ei olnud esiotsa mitte üleliiga rahutu, aga kui õhtusel ajal Krimmi poolsaare varju alt välja saime, tuli meile lõunahommiku poolt niisugune maru mühades vastu, et aurulaev kui hiiglase häll õõtsuma hakkas. Mina istusin laevalael olevas majakeses ja vaatasin murega, kuidas laeva nina kordamööda taevasse kerkis ja kuristiku põhja vajus. Suure laeva kiikumine on muidu kena vaade, mis madruste südant rõõmsaks teeb ja luuletajad tööle ergutab, kui nad seda kindlal pinnal seistes näevad. Mina aga mäletasin, et see luuleline kiikumine mind, kui ma mitme aasta eest põigiti üle Musta mere sõitsin, oma sündimise tundi ära vanduma ja peaaegu merre hüppama oli pannud.

      «Mina kardan merehaigust,» ütlesin ma Buschile.

      Tema vastas külmavereliselt: «Tühi kartus. Mina olen laevaga Riias ja Peterburis käinud, aga merejumalale ei ole ma veel kordagi ohverdanud. Merehaigus ei ole vist muud midagi kui nõrga inimese mõttekujutus. Ole aga hästi julge ja tee meel kindlaks, siis ei juhtu sulle midagi.»

      Tuli see nüüd sõbra mehisest sõnast või sellest, et mina merega juba lähemat tutvust olin teinud, aga ma märkasin rõõmuga, et laeva kiikumine mulle seekord suuremat peavalu ei sünnitanud.

      Meiega koos istusid majakeses mõned kaasreisijad, isandad ja emandad. Enne tormi algust olid nad kõik heas tujus, vestsid magusat juttu ja kiitsid laeva vagast käiku, aga kui tuul puhuma hakkas, läks pea üks, pea teine näost ja silmist halliks ja tuigerdas uksest välja «värsket õhku tõmbama». Viimaks tõusis ka Busch istmelt ja seletas, tema tahtvat kajutist raamatut tuua. Natukese aja pärast läksin mina temale järele. Ta seisis kummardades ja läkastades pesuvaagna ees. Vaagna põhjast paistis osake meie viimasest lõunasöögist. Mina näitasin näpuga sinnapoole ja küsisin:

      «Kas see ongi see nõrga inimese mõttekujutus?» Tema käskis mind rabasse minna ja heitis ägades voodisse.

      Öösel läksin ma veel korra üksipäini laevalaele. Vali tuul mühises väsimata jõuga, vintsutas laeva, ilma et ta selle toredat käiku oleks suutnud takistada, ja peksis mulle külma vihma vastu silmi. Taevas oli must kui tõrv, laeva ümber valitses pilkane pimedus ja mustavast sügavusest kostis mere vihane kohin. Minu süda läks kurvaks. Ligi nädala olime nüüd juba reisi peal, üle 2000 versta olime lõuna poole nihkunud, aga veel ei olnud meie ühtki kena päeva näinud. Millal tuled sa, lõunamaa õitsev kevade oma helkiva taeva ja armsa sooja päikesepaistega? …

      Hommikul hilja äratas Busch mind rõõmuhüüdega: «Tõuse üles, ilm on ilus ja maa paistab!»

      Mina kargasin, kaks jalga korraga, voodist maha, ajasin vatid selga ja tõttasin trepist üles. Hele valgus tegi esiotsa mu silmad tuhniks. Minu meelest oli ime sündinud. Soojalt säras päike sinisest taevast, meri läikis rohekalt ja tegi nii vagase lambanäo, kui ei oleks ta iialgi ühtainust tallesaba ära neelanud. Lääne pool kollendas kaugel liivane Türgi rand, veel kaugemal sinasid üksikud mäekingud. Tuul oli täiesti vaikinud, õhk soe ja pehme nagu meil vaevalt jaanipäeva ajal.

      Kuna paremal pool rand ikka nähtavale hakkas laeva nina ees sinine, udusarnane viir merest üles kerkima; see läks tihedamaks ja värvikamaks ja selgus viimaks osalt kollaseks, osalt roheliseks mäeseljaks. See oli juba Aasia rand, mis siin Euroopa omaga pealtnäha täiesti kokku sulas. Ainult valge majakas ja Aasia mägede õrnem karv avaldasid imeliku maalõhe hakatust, mis siin paigas maailmajagusid lahutab ja meresid ühendab.

      Uhke käänuga libises meie laev Bosporuse (Konstantinoopoli merekitsuse) suhu. Veepind oli siin tasane ja selge kui peegel. Kaldad on mõlemal pool kõrged ja järsud. Vanad lagunenud kindlused ja väikesed kastisarnased majakesed vaatavad ülevalt alla. Mägede külgedel haljendas rohi, mere kaldal lippasid lapsed palja jalu ja kalamehed lootsikutes töötasid särgiväel. Meie südamed paisusid rõõmust, sest nüüd oli meil käes, mida meie kaua pikisilmi olime oodanud: kevade, õitsev lõunamaa kevade!

      2

       TEEKOND MÖÖDA TÜRGI RANDA

      Bosporus ei ole muud kui soolane jõgi, mis Musta mere veeliigsust parajal mõõdul vähendab. Ta on sügav kui meri, mitte kusagil üle kahe versta lai ja paiguti nii kitsas, et koerte haukumine Aasiast Euroopasse kostab, nagu juba vanaaegsed kirjanikud tunnistavad. Tema kallaste ilu on lugemata laulikuid vaimustanud. Mina ei ole laulik, aga vaimustatud olin ma ometi. Mu meelest oli, kui kõnniksin ma suures pealinna teatris üle näitelava, kus aga paberist kulisside asemel üks kirju mäenukk teise tagant välja venis. Mägede vahel avab ennast üks õitsev org teise järel, linnad ja külad, vanaaegsed lossivaremed ja uueaegsed kantsid teevad mööda libisedes silmad kirjuks. Linnade vahesid täidavad heledasti värvilud paleed ja suvemajad, rohelised aiad ja tõmmukad metsasalgud. Puudest torkavad oma kentsaka kuju pärast kõigepealt piiniad ja küpressid silma; esimesed on vihmavarju sarnased, peenikese tüve ja laia ladvaga, teised pikad ja sirged kui kaardiväe soldatid.

      Vee peal valitseb elu ja liikumine, kui oleks terve Bosporus üksainuke sadam. Mida enam meie Konstantioopolile läheneme, seda tihedamalt seisavad mõlemal pool majad koos; alumised kerkivad pealtnäha otse sinise vee seest välja ja ülemised ronivad üksteise õlgadele astudes sinisesse taevasse. Kus kohal Türgi pealinn õieti algab, on raske ütelda.

      Esmaspäeval kell 3 pärast lõunat heitis «Kuninganna Olga» Kuldsarve suus ankru välja. Tubli laev! Tormist ja udust hoolimata oli ta oma 600 versta 28 tunniga ära sõitnud. Nüüd jäi ta umbes ¼ versta kaldast eemal seisma. Terves Türgi riigis ei ole nimelt niisugust sadamat olemas, kus suured laevad otse kalda või silla äärde võiksid minna. Reisijatele on see suureks tüliks, paadimeestele õnneks ja Türgi valitsusele – kõik ükspuha.

      Kuldsarv on jõesarnane meresopp, oma sügavuse ja laiuse pärast maailma sadamate seas üks kõige parematest. Ta lahutab Konstantinoopoli kahte jakku. Meie ees seisis pahemat kätt päris türgi linnajagu Stambul, millest madal Serai neem ja kaks määratut ehitust, kuulsad Sofia ja Jeni Džamo mošeed kõige esmalt silma paistsid, paremat kätt enam euroopa laadi alevid: Galata oma kõrge jämeda torniga ja üleval mäekingul Pera. Linna üleüldine pilt on siit mere poolt vaadata ütlemata tore. Majade tihe kogu kerkib otse vee äärest üles ja laguneb mitme ümmarguse kingu üle laiali. Haljendavad aiad ja puud valkja majademere keskel, lugemata mošeede kummid ja saledad tornid teevad pildi kirjuks ja elavaks.

      Kaua ei saanud meie seda ilu imetleda, sest meie sattusime mereröövlite kätte. Teist nime ei tea ma neile punamütsilistele ja laiapüksilistele kurjategijatele anda, kes lootsikutega meie laeva sisse piirasid, koleda kisaga üle parda ronisid ja reisijate kallale tikkusid. Busch ja mina valmistasime endid võitlusele ja tõotasime oma elu kallilt müüa, aga siis kuulsime, et need mitte mereröövlid ei olnud, vaid paadimehed, kes reisijaid