Usurändajate radadel. Eduard Bornhöhe

ja sakslaste asundused ja üksikud eurooplaste majad.

      Sakslase Frank’i võõrastemajas leidsime lahket vastuvõtmist, mis südant ja kõhtu kosutas. Muude maiuste seas maitsesime siin ka Jafas tehtud õlut; see oli odav ja sarnase maiguga, et mina seda eluajal teist korda maitsta ei soovi. Imeks on panna, et linnas, kus niisugust laket müüakse ja juuakse, ometigi 30 000 inimest elada võivad.

      Võõrastemaja ligidal elab rikas vene mõisnik Ustinov, kes evangeeliumi-usuliseks saanud ja põliselt siia elama asunud. Temal on ilus maja ja tore aed, mis haruldastest taimedest kubiseb. Meid lasti ilma keelamata sisse astuda ja siinse evangeeliumi-koguduse õpetaja Schleich andis meile taimede kohta lahkesti seletust.

      Kolm-neli versta linnast kaugel Jeruusalemma maantee ääres seisab õitsev saksa asundus Sarona haljendavate viljapõldude ja aedade keskel. Tema laiad tänavad ja ruumikad majad tuletasid mulle Lõuna-Saksamaa külasid elavasti meelde. Kolonistid on Würtembergist tulnud ja nõndanimetatud «templikoguduse» liikmed, kes peaasjus luteri usu õpetuse järgi elavad, aga õpetajaid eneste keskel ei salli. Nad valmistavad väga head veini, mille võsud Reini jõe äärest siia on toodud. Rahva rõõmsad ja prisked. näod tunnistavad, et käekäik mitte halb ei ole.