Ööbik. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kristin Hannah

tõusis aeglaselt püsti ja võttis ta oma käte vahele. Vianne oleks tahtnud seda turvatunnet, mida ta nüüd tundis, kas või pudelisse sulgeda, et hiljem, kui üksindus ja hirm on ta kuivaks kõrvetanud, sealt juues jõudu leida.

      Pea see meeles, mõtles ta endamisi. See, kuidas valgus kumab läbi mehe tõrksate juuste, kuidas armastus särab ta pruunides silmades… ja need pakatanud huuled, mis olid alles tund aega tagasi teda hommikupimeduses suudelnud.

      Avatud aknast nende selja taga kuulis Vianne aeglaselt mööda teed liikuva hobuse ühtlast kabjaklobinat ja sellele järgnevat vankriloginat.

      See võib olla monsieur Quillian oma lilledega teel turule. Kui Vianne oleks aias, peatuks mees ja ulataks tallegi õie ning lisaks, et ega see majaproua iluga võistelda küll ei suuda, ja Vianne naerataks, ütleks merci3 ning pakuks talle midagi juua.

      Vianne tõmbus vastu tahtmist mehest eemale. Ta läks puust tualettlaua juurde, valas sinisest savikannust kaussi leiget vett ning pesi nägu. Seinaorvas, mis oli neil riidekapi eest ja mille sisu varjasid kaks kuldse mustriga valget linast kardinat, kinnitas ta rinnahoidja ning astus pitsäärisega pükstesse ja sukahoidjasse. Ta tõmbas siidsukad jalga ning kinnitas need sukahoidja külge. Seejärel libistas selga vööga puuvillase kleidi, millel oli nelinurkne krae. Kui ta kardinad taas ette tõmbas ja ringi keeras, oli Antoine läinud.

      Ta haaras käekoti ja kõndis mööda koridori Sophie tuppa. Nagu nendegi oma, oli see väike ruum järsu, voodrilaudadega ülelöödud kaldlaega ja laiadest laudadest puitpõrandaga. Aknast oli vaade viljapuuaeda. Ruumi täitsid raudvoodi, öökapp antiikse lambiga ja siniseks värvitud riidekapp. Seinu kaunistasid Sophie joonistused.

      Vianne avas luugid ja laskis valguse tuppa.

      Nagu harilikult kuumadel suvekuudel, oli Sophie millalgi öösel lükanud teki põrandale. Roosa karumõmmik Bébé magas ta põse vastas.

      Vianne võttis karu ja jäi vaatama selle tuhmi, nii ära paitatud nägu. Möödunud aastal oli Bébé unustatud akna kõrvale riiulile. Sophie oli liikunud edasi uuemate mänguasjade juurde.

      Nüüd oli Bébé tagasi.

      Vianne kummardus ja suudles tütre põske.

      Sophie keeras ennast ja ärkas silmi kissitades.

      „Ma ei taha, et issi ära läheb, emme,” sosistas ta. Ta sirutas käe Bébé järele, napsates selle tegelikult Vianne’i käte vahelt.

      „Tean.” Vianne ohkas. „Ma tean.”

      Vianne astus riidekapi juurde ja valis välja madrusekleidi, mis oli Sophie lemmik.

      „Kas ma võin kanda seda kirikakratest krooni, mille issi mulle tegi?”

      Kirikakratest „kroon” lebas käkras öökapil, väikesed õied olid närbunud. Vianne tõstis selle õrnalt üles ja sättis Sophiele pähe.

      Vianne arvas, et ta saab hakkama, kuni astus elutuppa ja nägi Antoine’i.

      „Issi?” Sophia puudutas kohmetult närbunud krooni. „Ära mine.”

      Antoine põlvitas maha ja tõmbas Sophie oma embusse. „Pean olema sõdur, et kaitsta sind ja emmet. Aga ma olen tagasi, enne kui sa arugi saad.”

      Vianne kuulis, et ta hääl murdus.

      Sophie tõmbus eemale. Kirikakrakroon ripnes üle kõrva alla. „Sa lubad, et tuled koju tagasi?”

      Antoine jälgis üle tütre tõsise näo Vianne’i murelikku pilku.

      „Oui,”4 lausus ta viimaks.

      Sophie noogutas.

      Majast lahkudes vaikisid kõik kolm. Nad kõndisid käsikäes mööda künkanõlva üles halli puust küüni juurde. Põlvini ulatuv kuldne rohi kattis kogu küngast ja sirelipõõsad, suured kui heinavankrid, märgistasid maavalduse välisäärt. Kolm väikest valget risti oli kõik, mis oli jäänud siia maailma neist lapsukestest, kelle Vianne oli kaotanud. Täna ei lasknud ta pilgul siin viivelda. Just praegu oli ta meeleolu nii raske, et ta poleks suutnud siinsete mälestuste raskust enam lisada.

      Küüni oli varjunud nende vana roheline Renault. Kui nad kõik juba autos istusid, käivitas Antoine mootori, tagurdas küünist välja ning sõitis mööda kuivanud ja pruuniks tõmbunud rohuseid rööpaid maanteele. Vianne vaatas üksisilmi väikesest tolmusest aknast välja, jälgides, kuidas org neist möödub tuttavate kujundite udus – punased kivikatused, kivist tared, heinamaad ja viinamarjaväljad, kõrgete saledate puutüvedega metsasalud.

      Liiga ruttu jõudsid nad Tours’i lähedale raudteejaama.

      Perroon oli täis kohvritega noori mehi, neid hüvastijätuks suudlevaid naisi ja nutvaid lapsi.

      Terve põlvkond mehi asus sõjateele. Jälle.

      Ära mõtle sellest, ütles Vianne iseendale. Ära meenuta seda viimast korda, kui mehed koju tagasi lonkasid, näod põlenud, käed või jalad puudu…

      Vianne rippus mehe käevangus, kui Antoine ostis neile piletid ja viis nad rongile. Kolmanda klassi vagunis – lämmatavas kuumuses, kus inimesed olid tihedalt koos kui pilliroog roostikus – istus ta jäigalt sirge seljaga, käekott süles, hoides ikka veel abikaasa käest kinni.

      Nende sihtjaamas väljus rongist kümmekond meest. Vianne, Sophie ja Antoine järgnesid teistele mööda munakivitänavat võluvasse linnakesse, mis nägi välja nagu enamik väikesi kogukondi Touraine’is. Kuidas see ometi on võimalik, et algab sõda ja see veidralt vanamoeline murenevate müüridega linnake oma õitekülluses hakkab koguma endasse sõdureid lahingusse saatmiseks?

      Antoine tõmbas teda käest ja sai ta jälle liikuma. Millal ta seisma oli jäänud?

      Eespool paistsid hiljuti kivimüüri sisse kinnitatud raudväravad. Nende taga võis näha ridade kaupa ajutisi eluasemeid.

      Värav lendas lahti. Üks sõdur, nägu tolmune ja kuumusest õhetav, tuli ratsutades uustulnukaid tervitama; nahast sadul krudises hobuse sammude taktis. Ta tõmbas ohjadest ja hobune peatus, pildus pead selga ja norsatas. Pea kohal põrises lennuk.

      „Teie, mehed,” ütles sõdur „Tooge oma dokumendid leitnandi kätte sinna värava juurde. Kohe. Liigutage ennast.”

      Antoine suudles Vianne’i sellise õrnusega, et Vianne oleks tahtnud nutta.

      „Ma armastan sind,” ütles ta, suu vastu naise huuli.

      „Mina armastan sind ka,” sõnas Vianne, aga sõnad, mis olid alati tundunud nii suured, olid nüüd väikesed. Mida suudab armastus teha sõja vastu?

      „Mina ka, issi. Mina ka!” hüüdis Sophie, viskudes isa käte vahele. Nad embasid üksteist viimast korda kui pere, kuni Antoine tõmbus tagasi.

      „Hüvasti,” lausus ta.

      Vianne ei suutnud enam vastata. Ta vaatas, kuidas Antoine eemaldus ja sulandus juttu ajavate ja naervate noormeeste hulka, muutudes peagi eristamatuks. Rasked raudväravad langesid kinni. Metallikõlksatus jäi vibreerima lämbesse tolmusesse õhku, ning Vianne ja Sophie seisid üksi keset tänavat.

      NELI

Juuni 1940Prantsusmaa

      Sügavrohelisel metsaga kaetud mäenõlval domineeris keskaegne villa, nähes välja otsekui maiustustepoe aknakaunistus – karamellist voolitud loss suhkruglasuuriga joonistatud akende ja läikivaks võõbatud õunakarva luukidega. Kaugel allpool neelas sügavsinine järv endasse pilvede peegelduse. Hästi hooldatud aiad lubasid villaomanikel, ja mis veel olulisem – nende külalistel –, jalutada ringi igal pool, kus arutlusel said olla vaid vastuvõetavaks tunnistatud teemad.

      Pidulikus söögisaalis istus Isabelle Rossignol, selg jäigalt sirge, valge linaga kaetud laua ääres, mis võinuks vabalt mahutada kakskümmend neli lõunastajat. Ruumis valitsesid kahvatud toonid. Seinad, põrand ja lagi olid nikerdatud austri varjundiga kivist. Võlvlagi pea kohal

3

Merci. – pr Tänan

4

Oui. – pr jaa, jah.